Spordiellu jätavad eriti tugeva jälje inimesed, kes üheaegselt võimekad nii võistleja, treeneri kui ka organisaatorina. Mitmekülgselt särav tegija on ka Uno Plakk, kellega seotud Jõgevamaa spordi ja iseäranis kabe edulugu nii minevikus kui ka tänapäeval.
Läänemaal sündinud Uno Plakk on pärit 13lapselisest taluperest. Spordihuvi sai alguse maast madalast, Piirsalu 7klassilises koolis õppides. „Ennekõike tegelesin kergejõustikuga, seadsin suuri plaane ja eesmärke, eeskujudki olid olemas. Takistuseks osutus aga trauma, mistõttu ei kasvanud ma nii pikaks, kui edukaks sportimiseks oleks tarvis olnud. Kabehuvi hakkas tekkima hiljem,” räägib Plakk.
See oli 1962. aastal, mil Plakk õppis Tallinna 10. keskkoolis ja hakkas lahendama Spordilehes ilmunud kabeülesandeid.
„Spordilehe kabeülesandeid lahendades õppisingi mängu nüansse tundma. Väga palju arendas ka kirikabe mängimine, mis oli siis populaarne,” lisab kabemeister. Just kirikabes saavutaski Plakk esimest suuremat edu, tulles 1967.–69. aasta turniiril Eesti meeskonnaga NSV Liidu meistriks. Läbilöök tavakabes algas 1970. aastast (täitis siis meistrinormi – toim) ning sealt alates kuni tänaseni on Uno Plakk ja Eesti kabe lahutamatud. Seda eelkõige 64ruuduses ehk vene kabes.
Jõgeva spordielu vedamas
- aasta lõpul asus Plakk elama Jõgevale. Kindlasti võitis rajooni spordielu sellest palju. Vahetult enne seda oli ta asunud spordiinstruktorina tööle spordiühingu Jõud kesknõukogu instruktorina Tallinnas, nüüd tuli ta sporditööd korraldama Jõgevale. Selline otsus sündis seoses abiellumisega.
„Minu tulevane kaasa, kellega reisil tutvusin, oli pärit Jõgeva rajoonist. Töötasin sel ajal küll Tallinnas, aga kuna ma pealinnas korterit ei saanud, otsustasime siia kolida. Jõgeva KEK-is oli vaba spordimetoodiku töökoht ja mulle võimaldati kohe ka korteri saamine.”
Teisalt kutsus Plaki Jõgevale tööle nimekas autosportlane Ivar Masa, kes 1970. aastal oli koos Udo Laaneotsaga tulnud NSV Liidu meistrivõistustel autorallis hõbemedalile.
Uno Plaki asumisega Jõgevale algas siinse kabeelu kiire aktiviseerumine ja sportliku taseme tõus. Kohe esimesel suvel võitis KEK-i spordimetoodik Plakk pronksmedali Tootsis peetud Eesti maaspordiühingu lahtistel meistrivõistlustel vene kabes. Meistriks tulnud Läti kabetaja Aleksei Voišetšukile kaotas ta poole punktiga. Sama aasta suvel korraldas Plakk Jõgeval esindusliku välkkabeturniiri, kus osales poolsada kabetajat.
Tema organisaatorivõimeid märgati ning KEK-is töötamise periood lõppes samal aastal, sest Uno Plakist sai Jõud Jõgeva rajooninõukogu esimees. Ehk maakeeli öeldes rajooni spordijuht. Seda vankrit vedas ta järgnenud viis aastat.
„Need olid päris tegusad aastad. Kui mind ametisse määrati, siis vabariigi maaspordijuht Peeter Teesalu keelas mul endal kabespordiga tegelemise. Natuke siiski tegin, ega ma päris kõrvale ei saanud jääda,” räägib Plakk.
Jõgeva rajoonis, kui põllumajanduspiirkonnas oli maaspordiühingul Jõud silmapaistev tähtsus. Põllumajandusettevõtted olid spordielu olulised toetajad. Plakk suutis sel ajal tuua Jõgevale ka võimeka jalgrattatreeneri Johan Laasi, millest algas siinse rattaspordi suur tõus. Samuti aitas ta oma tegutsemisega kaasa sportlike tulemuste tõusule kergejõustikus ja jäähokis. Kabe eestvedajana suutis Plakk Jõgevale tuua sellised Eesti tippmängijad nagu Silvia Muru, Ly Ristikivi ja Vello Luht. Mõlemad hakkasid kaitsma Jõgeva rajooni spordiau.
Noortest tõusis Eesti tipptegijaks Kaljo Siimer, Jõgeva saavutas Eesti kabekaardil silmapaistva koha. Kahjuks pidi Plakk 1978. aastal Jõgevalt lahkuma.
Sai eluaegse keelu
Plaki lahkumise põhjuseks oli nii-öelda üleliiduline kabeafäär, mis Eesti ajakirjanduses toona maha vaikiti. Nimelt andsid kabetajad välja ja müüsid oma võrgustiku kaudu vene kabe partiisid ning turniiride ülevaateid. Mingil hetkel tundus see aga kellegi jaoks olevat liiga „kapitalistlik tegevus” ning sellega tegelenud toodi ohvriks. Ometi oli seda tegevust kõikides liiduvabariikides suunanud just üleliiduline kabeföderatsioon.
Plaki sõnul kahtlustati, et keegi oli liiga palju raha saanud, ehkki kogu raamatupidamine oli täpselt paigas. Nii kinnitavad vähemalt asjaosalised.
„Mina sain selle tulemusena eluaegse spordijuhina töötamise keelu. Ja seda pole tänaseni keegi tühistanud. Mõned kabetajad kaotasid selle tulemusena ka oma tiitlid,” ütleb Plakk.
Nii lahkus Uno Plakk Jõgevalt ja võitis järgnenud paarikümnel aastal medaleid ja tiitelid Harju rajoonile. 1981. aastal võitis ta vene kabes oma esimese individuaalse Eesti meistritiitli. Tänaseks on Plakk tulnud 64ruuduses kabes kokku seitseteist korda (!) Eesti meistriks, seda nii individuaalses kui ka võistkondlikus arvestuses kokku.
„Rohkem on põhjust rõõmu tunda nende võitude üle, kus vastane on tugev ja tarvis rohkem mõelda ning käike ette näha.”
Lisaks oli Plakk aastatel 1990–1991 Eesti Kabeliidu tegevdirektor ja 1990–1992 ka kabeliidu asepresident.
Toonasele perioodile tagasi vaadates jääb ta ise napisõnaliseks. „Kabesportlaste saavutustega sel perioodil võis rahule jääda ja edukamatele oli võimalik ka stipendiumi maksta.”
Teise ringiga tagasi Jõgevale
Kuid 2008. aastal asus Uno Plakk taas Jõgevale elama. Kindlasti aitas see fakt kaasa Jõgevamaa kabeelu uuele hoogustumisele. Moodustati Jõgeva kabeklubi ning maakonnaga sidus end taas mitu Eesti tippmängijat.
„Eesti meistri Marika Azojani kutsusin klubisse mina. Meeste meister Arno Uutma avaldas ise soovi hakata meie klubi esindama. Mitmed kohalikud kabetajad hakkasid uuesti oma lemmikalaga tegelema.”
Plakk lisab, et tema rolli ei maksa siinkohal üle tähtsustada.
„Põhitegija on praegu ikka Jõgeva Kabeklubi eestvedaja Ülar Poom. Mul on mõistagi juurde anda kogemused. Nii me üksteist täiendame. Märkmisväärseid tulemusi on viimastel aastatel saavutanud mitmed noored kabetajad, eelkõige näiteks õed Triinu ja Merilii Jalg. Loodetavasti on nad tulevikus veelgi võidukamad,” vaatab Plakk optimistlikult tulevikku.
„Väga vajalik on ka põlvkondade järjepidevus ja toetus spordialale. Seda nii Jõgevamaa kui ka kogu Eesti kabe tulevikku silmas pidades.”
Jõgeva kabetajad on viimasel kümnendil edukad olnud paljud võistlustel-turniiridel. Siin toimub traditsioonile rahvusvaheline suurturniir, käivad regulaarsed maakondlikud turniirid. Kõiges selles on kindlasti oluline roll ka Uno Plakil.
Palusin Uno Plakil lahti mõtestada kabemängu fenomeni. Vanameister jäi veidi mõttesse, enne kui vastas:
„Kabe filosoofia üle on palju arutatud. Pealtnäha tundub kabe lihtsa mänguna. Kui aga males on kolmkümmend kaks malendit ja mängu pilt jääb silme ette, siis kabes võib märksa rohkem ootamatuid liikumisi ette tulla.”
Plakk lisab, et iga päev kabet mängida ta kohustuseks pole võtnud, ent kui avaneb mängimiseks võimalus ja vajadus, paneb ta oma võimed ikka proovile. „Uurin ja analüüsin varasemaid partiisid ja kirjutan midagi kabeteemalist.”
Uno Plakk on aastate jooksul toimetanud mitmes ajalehes (Töörahva Lipp, Punalipp, Noorte Hääl) kabenurkasid ja koostanud 17 partiikogumikku ja metoodilist materjali. 1991. aastal andis välja kaks numbrit ajakirja Eesti Kabe. Tema pseudonüümiks kabeajakirjanikuna on olnud Karl Kupal.
Praegu on tal teoksil Eesti kabeajaloo koostamine. „Raamat kabe ajaloost pidi ilmuma juba 1984. aastal. Loodame, et nüüd õnnestub unistus siiski täide viia. Teen selleks koostööd ka Eesti kabemuuseumiga, mis avati 2018. aasta detsembris Nõmme huvikoolis,” lisab Plakk, kelle kodu kaunistavad mitu riiulitäit kaberaamatuid.
„Eks see kabe ole ikka vaimu ergutanud, kuid mõistagi vajab inimene ka kehalist liikumist. Püüan ka selleks võimalusi leida,” arvab ümmargust juubelit tähistav Uno Plakk kabe mõjust tervisele.
Uno Plakk
Sündis 7. aprillil 1944 Annamõisa külas Piirsalu vallas Läänemaal
Alustas kabemänguga 1962
Meistersportlane 1970
Rahvuslik meister 1991
Jõud Jõgeva rajooninõukogu esimees 1972–1977
NSV Liidu meister kirikabes 1967–69
Euroopa pronks kirikabes 2012
Aastatel 1980–2018 17 korda Eesti meister
Kuulunud 21 korda Eesti koondisse
Vabariikliku kategooria kohtunik 1967
NSV Liidu 10 parima kohtuniku seas 1988 ja 1989
JAAN LUKAS
