Siit-sealt kuuleb ikka kurtmist, et ei ole veel mitte mingit märki, et järgmine aastaaeg on kevad ja et aeg selles suunas kulgeb.
5. jaanuaril askeldas meie õuel valgeselg-kirjurähn. Nimelt lasksin aastaid tagasi maha võtta ohtlikuks muutunud kase, aga neljaharulise tüve jätsin alles — elu mitmekesistamise huvides.
Selle köndi ühel harul oligi lind väga otsusekindlalt tööle asunud. Muudkui lõi oma tugeva nokaga ja mädanenud puupuru muudkui lendas lumele laiali. Õõnsus muutus üha sügavamaks. Lindu ei häirinud minu käimine mööda kitsaid õueradu. Samal puul on rähnid varemgi töötanud, sellel on mitmeid varasemaid pesauuristusi. Selle puu harudel istub tihti mitut liiki linde, aga kas rähnid ka tegelikult seal pesitsenud on, pole märganudki. Valgeselg-kirjurähn on hilisemaid pesitsejaid, tehes seda mai teisel poolel.
Olen lugenud, et valgeselg-kirjurähni arvukus väheneb, sest vanemaealisi, üleujutatavaid puistuid jääb vähemaks. Kõige enam eelistabki ta haabu ja kaski. Ta ei söövat käbiseemneid, vaid põhiliselt putukaid, seetõttu peab ta suur-kirjurähniga võrreldes rohkem toiduotsingutega tegelema, ja meile sattuvat ka põhja poolt pärit linnud. Minu rähn töötas seljaga minu poole, nii et hele selg oli hästi näha.
Aga see amputeeritud kask on pakkunud elupaika paljudele putukatele. Üks suvelõpumälestus ei kuulu meeldivamate hulka. Põristasin muruniidukiga ja eriti palju tuli manööverdada selle kase juures. Äkki sain valusa sutsaka otse lagipähe! Tüves oli nimelt vapsikute pesa, avast sisse-välja käis aktiivne liikumine. Eks minu müra ei pruukinud neile meeldida ja nii tuligi üks vapsik seda mulle meelde tuletama! Kuna piste tehti strateegiliselt tähtsasse kohta ja olen herilaste-mesilaste nõelamistest ka halba kuulnud, helistasin perearstile. Sealt soovitati paistetusekohale suhkrut määrida, millesse imenduks osa mürki. Kui allergiline pole, siis ei juhtu rohke midagi.
8. jaanuaril oli rähnist “ehitusmees” tagasi ja nokitses algul paarkümmend minutit, siis käis lõunal ära ja tuli tagasi. Korduvalt käis lind oma vastse korteri sisemuses. Paistab, et see sai avar, kui ta nii ilusti ära mahtus. Siis ühel hetkel oli ehitaja kadunud, sõnumit ta maha ei jätnud, millal sisse kolib ja kuhu ta üldse läks….
Rahvakalendris on 14. jaanuar kirjas kui taliharjapäev, mil talve selgroog murtakse. Kevade tundemärke hakkab rohkem paistma. Me kõik ootame seda aega.
EHA NÕMM
