Jõgevamaal teatakse Kalev Raudseppa mitmekülgselt eduka mehena, kes teinud suuri tegusid jalgrattaspordis nii tippsõitjana kui ka treenerina. Turumajanduse saabudes rajas ta Äksi puhkemaja ning üheksakümnendatel aastatel juhtis vallavanemana Tabivere valda.
Nüüd juba ligi paarkümmend aastat elab Kalev Raudsepp oma sünnipaigas Valgamaal Tsirgumäe külas, kus kasvatab lihaveiseid ja edendab kogukonnaelu. Aktiivse eluhoiakuga meest ei jäta ükskõikseks ühiskonnaelu teemad, olgu selleks siis haldusreformi tagajärjed või dopinguprobleem spordis.
Ajame teiega juttu Valgamaal Valga vallas Eesti-Läti piiri ääres asuvas Tsirgumäe külas keset metsi asuvas kodus. Mis tekitas selle paigaga püsisideme?
„Olen siin sündinud ja üles kasvanud. Kuni põhikooli lõpetamiseni oli toonane kodu praegusest majast viissada meetrit eemal. Kui Jõgevamaale Kaarepere sovhoostehnikumi (praegusesse Luua Metsanduskooli) õppima läksin, oli plaan peale lõpetamist kodukanti kohe tagasi tulla. Paraku läksid asjad teisti. Töö ja elu sidusid mind Jõgevamaaga ning lõunaeestlane sai minust taas palju hiljem.”
Kuidas teie praegust kodu kutsutakse?
„Meie majapidamise nimeks on Gunna. Nimi on pandud meie esimese lapselapse Gunnilla järgi. Kõik kutsuvad teda Gunnaks. Uue maja ja kõrvalhoonete ehitamisel olime eestvedajaks koos abikaasa Marjega.”
Selles paigas tunned end nagu vanajumala selja taga. Paarisaja meetri kaugusele jääb Eesti-Läti piiril asuv Koiva jõgi. Läti keeles Gauja jõgi, mis on üldse pikim jõgi Lätis. Lätlased kutsuvad Eestit ju Igaunja, mis tähendab tõlkes Gauja jõe tagune ala. Kas oskate ka läti keelt?
„Lätlastega on omajagu suhtlemist, kuid nende keelt pole veel õppima hakkanud. Muide, Tsirgumäe küla oligi kunagi eestlaste ja lätlaste segaküla. Ühes peres mees lätlane ja naine eestlane või siis vastupidi.
Huvitav ka märkida, et Koiva puisniit oli üks esimesi maastikukaitse alasid, mis Eestis 1957. aastal loodi.”
Järsku andsid kohalikud niidud ka idee hakata siin lihaveiseid kasvatama, keda on näha teie kodumaja juurde sõites?
„Mõneti see nii oli. Näiteks lambakasvatus poleks meie piirkonna maadele sobinud. Herefordi karja kasvatamisega puutusin kokku juba Tabiveres, kus neid Koogi külas hakati Saadjärve kolhoosi esimehe Leonhard Teeveri algatusel kasvatama.”
Lihaveis on soliidne ja uhke loom, kuidas temast tulu tuleb?
„Variante on mitu. Oleme turustanud lihaveiste vasikaid erinevatesse välisriikidesse, aga samuti turustame ka lihatooteid, mida laseme tellimuse korras valmistada.”
Kuidas väikeettevõtlus maal vastu peab? Enamus talusid, mis ligi kolmkümmend aastat tagasi alustasid, on ju tänaseks tootmise lõpetanud?
„Kahjuks see nii on. Kõige hullem praegu olukord enam pole, sest nii põllumajanduslikel suur- kui ka väiketootjatel on abi PRIA toetustest. Ja kui toetused peaksidki kaduma, siis on ka varuväljapääsud. Heinamaad on ju alles. Loomade söötmise poolt tuleb veidi ringi mõelda, kuid usun, et suudame ka mustema stsenaariumi korral vastu pidada.”
Kas kasutate ka palgatööjõudu?
„Jah, kokku on meie palgal tavaliselt üle viie inimese. Palka saame firmast kaasa Marjega ka ise.”
Tsirgumäe asus enne Taheva vallas, nüüd Valga vallas. Tabivere vald, mida juhtisite vallavanema ja volikogu esimehena, kuulub nüüd Tartumaa koosseisu ja Tartu valda. Mis on teie arvates haldusreformi plussid ja miinused?
„Olukorraga ei saa päris rahul olla. Protsess viidi ellu mõneti kunstlikult. Omavalitsused olid ju enne reformi ametlikku käiku hakanud ka oma algatusel ühinema ja nende arv oli vähenemas, kuigi küllalt tagasihoidlikult. Kokkuminekuid olid aga toimunud loomulikul teel, omavalitsuste endi algatusel.
Riigi sekkumine polnud aga kõige demokraatlikum ja kuigi põhjalikult läbi mõeldud. Milline piirkond reformist võitis, milline kaotas, see selgub ehk viie, kümne aasta pärast. Olen sügavalt veendunud, et haldusreformi tulemusena kaotavad kahjuks hajaasustusega väiksemad paigad, mis suurematest keskustest kaugel.”
Millised mõtteid tekitab Tabivere valla minek Tartumaa ja Tartu valla koosseisu?
„Arvan, et see oli haldusreformis üks õnnestunmaid asju. Tabivere vallas oldi varemgi kaalutud ühinemist Tartu vallaga. Huvi selleks oli olemas. Pigem polnud varem liitumisest huvitatud Tartu vald. Tabivere loomulik tõmbekeskus on nii või teisiti olnud Tartu linn.”
Võib vist öelda, et tulite omavalitsusjuhi ametist ära, olles selle töö jaoks heas vormis kui mitte tippvormis. Miks nii?
„Võib-olla on põhjus selles, et olen üsna püsimatu hing, kes ühe asjaga väga kaua tegeleda ei taha. Mulle hakkas vastu ka omavalitsusjuhtide erakonnastumine või parteistumine. Tabivere valla parema edukäigu huvides pidanuksin liituma ühe või teise erakonnaga. Sain erakondade poliitikutega hästi läbi, kuid ise erakonda astuda ei soovinud. Valla finantsasjad sõltusid aga paratamatult erakondadest ja sellest, kas leiad erakonna, kellel parajasti paremad võimalused, vastavalt sellele, kas erakond parajasti koalitsioonis või opositsioonis.
Minu tööd Tabivere vallavolikogu esimehena jätkas ettevõtja Kajar Lember, kes toona kuulus Eestimaa Rahvaliitu. Tema tegevusaastatel volikogu esimehena valmis ka Tabivere Vaba Aja Keskus koos uue rahvamajaga.”
Millised on teie kui kodaniku mõtted Kajar Lemberiga seotud kohtusaagast?
„Õppisin Kajarit tundma kui noort, aktiivset, arendusega tegelevat inimest. Olen veendunud, et kui ka kohus tuvastab seadustega ebakorrektset ümber käimist, siis Kajar ei kasutanud kindlasti raha isikliku elujärje parandamiseks, vaid piirkonna arendamiseks. Raha läks selleks, et paikkonda ja kohaliku elu huvitavamaks ja majanduslikult tugevamaks muuta.
Tasub meeles pidada ka seda, et nii füüsiline kui ka juriidiline isik peab jälgima seadust ja kõik, mis seaduses pole keelatud, on lubatud. Kui riik ja omavalitsus ei tohi nii-öelda hallis alas kõikuda, siis ettevõtja võib seda teha rahulikumalt. Iga ettevõtja peab paratamatult veidi kombineerima.
Minu silmis jääb Kajar alati inimeseks, kes mitte ainult ei jutusta, vaid üritab häid mõtteid ellu viia.”
Kõige rohkem olete aga Eestis tuntuks saanud spordiga. Mis viis teid just jalgratta sadulasse?
„Ajal, mil hakkasin õppima Luual, oli võidusõidu jalgratas imeharuldane sõiduriist. Koolipoistele meeldis nendega ringi sõita ja tehnikumil oli ka viis-kuus ratast olemas. Kauplesime rattaid sõitmiseks kehalise kasvatuse õpetaja ja kooli spordijuhi Koka Raimi (Raimund Kokk) käest.
Raimund Kokk oli aga omaette vanameister, kes pidas väga oluliseks osalemist tehnikumide vahelistel võistlustel. See oli ka tingimus võidusõiduratta kasutamiseks. Et aga sõita tahtmine oli tõesti suur, siis olime nõus.
Hea kokkulangevus oli ka see, et ühel võistlusel kohtasime Johan Laasi, kes siis veel polnud treener, kuid Jõgeva Jõudi inimesed kutsusid ta Jõgevale treeneriks.”
Räägime teie kõrgemast tiitlist jalgrattaspordis?
„Olen Nõukogude Liidu rahvusvahelise klassi meistersportlane ehk siis suurmeister. Mina täitsin selle normi esmakordselt 1979. aastal üleliidulisel Rahvaste spartakiaadil, mis oli ühtlasi Moskva eelolümpiaks ja kus võistlesid ka välisriikide sportlased. Saavutasime seal Eesti koondisega 100 kilomeetri meeskonnasõidus neljanda koha. Lisaks minule sõitsid meeskonnas olümpiavõitja Aavo Pikkuus, Oleg Ljadov ja Raul Oja. Pronksmedalitest, mille võitis NSV Liidu nelik, jäi lahutama 11 sekundit. Meie aeg 2:05.24,77 oli siis ka Eesti tipptulemus.”
Pärast seda arvati teid ka NSV Liidu koondise olümpiakandidaadiks?
„Sügisel 1979 nimetati kandidaatideks 74 ratturit, kelle hulgast hakati siis vaikselt mehi välja praakima. Võimalus valitute hulka jõuda oli väike, kuid olemas. Viimane otsustav võistlus oli 1. Juulil 1980 Moskva Krõlatskoje ringil sõidetud 204,6 km pikkune grupisõit. Lõpetasin seal võrdlemisi kõrgel, 20. kohal. Eestlastest olid minust eespool vaid Riho Suun ja Pikkuus. Olümpiavalikusse ei mahtunud aga tookord ükski Eesti rattur. Isegi mitte Pikkuus.”
Kas võib öelda, et teie pääsemine olümpiamängudele jäi selle taha, et võistlesite Eesti NSV, mitte vaba Eesti riigi eest?
„Suurvõistlustele pääsemine sõltub alati mitmest asjaolust. Usun aga, et Eesti Vabariigis oleksin olümpiakoondisesse mahtunud küll.”
Kuivõrd suhtlete praegu oma õpilastega, hiljutiste Eesti tippjalgratturitega Andrus Augi, Janek Tombaku, Erki Pütseppa, Rene Mandri ja teistega? Olümpiamängudel parima tulemuse saavutanud Lauri Ausist peame kahjuks rääkima möödanikus.
„Suhtlen ikka oma õpilastega ja mitmed on käinud mul Tsirgumäe kodus ka külas. Mitmed mu õpilased hakkavad juba viiekümneseks saama, aeg lendab.”
Millisena paistab Eesti jalgrattaspordi tulevik?
„Mulle tundub, et praegu pole näha head mantlipärijat Rein Taaramäele ja Tanel Kangertile. Eesti on ju väike riik, kus on vähe võimalusi, et ühel või teisel spordialal tulevad aina uued ja uued tipud peale. Suurem jagu potentsiaalseid sportlasi on koondunud Tallinna ja Tartu. Seal on palju inimesi, ka noori. Tiheda liikluse tõttu ei ole meil ka treenimiseks just kõige paremad tingimused. Paljud lapsevanemad kardavad seepärast koguni oma lapsi jalgrattatreeningule panna.”
Kuivõrd viimase aja dramaatilised sündmused on pannud mõtlema dopinguprobleemidele?
„Mul on selle kohta oma arvamine. Arvan, et reeglite rikkumise ja dopingu kasutamise üks põhialuseid on raha. Leian, et kõige väiksem süüdlane selle ahelas on sportlane, kes on noor inimene, sageli alla kahekümnene. Sellises vanuses inimene pole paljude maailma probleemide käsitlemisel veel objektiivne. Tippsportlane kuulab ennekõike treeneri sõna, see on talle seaduseks. Toon siinkohal ühe näite. Kord kurtis mulle Lauri Ausi ema, et poeg tema korraldusi vahel ei täida, kuid sageli tuleb koju ja ütleb, et Kalev käskis nii teha ja hakkabki vastavalt tegutsema. Nii selle treeneri ja sportlase suhte ja koostööga on.
Sportlase võitudest võidab ka treener ja seda samuti materiaalselt. Pean siin silmas mitmesuguseid toetusi ja preemiaid, mõistagi ka palka. Sportlased kasutavad treeneri soovitusel mitmesuguseid vitamiine, toidulisaneid, kuid nad ei tunneta sageli lubatud piiri.
Dopingu küsimuses on võistluskeelud sportlastele ranged karistused. Veelgi karmim tuleks aga olla treenerite, arstide ja mänedžeride suhtes. Nende puhul võiks tõesti rakendada ka kriminaalkaristusi kui süü tõestatud.
Samas usun, et tugevad sanktsioonid ei pane dopingu kasutamisele piiri. Arvan, et palju lihtsam oleks see, kus dopingu kasutamises oleks vabadus. Las sportlased, kes tahavad võidu nimel oma tervisega riskida, teevad seda. Las profid, kellele sportimise ja võitude eest makstakse, lähevadki oma teed. Loomulikult vajavad adrenaliini ja elamusi ka pealtvaatajad.
Asjaarmastajatele olgu aga sajaprotsendiline nulltolerants: ei mingeid vitamiine, toodulisandeid, füsioteraapiaseansse, manipuleerimisi, keelatud aineid jms. Niisuguse sportimise eesmärk olgu mõõduvõtmine omasuguste harrastajatega ja loomulikult ka tervise edendamine.”
Vaatan teie riiuleid ja näen siin rohkesti karikaid. Kas need on teie võidetud?
„Ei, kõik auhinnad siin on abikaasa Marje omad. Vaid üks võimas kukk kuulub siin ka mulle. Kuke sain auhinnaks ühel Itaalias toimunud jalgrattasõidul, kus võitsin mäefiniši.”
Kas teid ja veetlevat ning tahtejõulist Marjet viiski kokku rattasõit?
„Nii võib öelda küll. Marje täitis rattaspordis meistrinormi.”
Kuidas läheb teie poegadel?
„Tarmo on praegu Tartu valla abivallavanem. Priit tegeleb ettevõtlusega. Lapselapsi on meil neli ja oleme perega käinud ka ühistel jalgrattamatkadel.”
Raudseppade peret on alati seostatud Jõgevamaa ühe esimese ettevõtte, Äksi puhkemajaga. Mis seisus see on?
„Jah, oleme seal mõndagi korda saatnud. Aeg nõuab aga muudatusi. Nii lõpetasime praegusel viisil toitlustuse ja majutusteenuse pakkumise. Juba on aga tekkinud uued plaanid, aga sellest on võib-olla vara rääkida.”
Jõgevamaa ajaleht Vooremaa saab sel aastal seitsmekümneseks. Panite Tabivere vallavanemana õla alla, et ajalehe omanikuks saaks aktsiaselts Seitung. Vaatame sellele tehingule tagasi?
„Vooremaale peab au andma, et tegemist on ühe vähese iseseisva maakonnalehega. Suurema osa maakonnalehti on Postimees alla neelanud. Mu praeguses kodukandis hakkas Valgmaalase asemel ilmuma näiteks Lõuna-Eesti Postimees. Lugemise huvi on aga kokkuvõttes vähenenud, sest Valgamaa inimest Põlvamaa uudis tavaliselt ei huvita ja ka vastupidi. Inimesed tahavad kohalikust ajalehest eelkõige ikka ju ennekõike kodulähedast infot lugeda.”
Milline on teie panus praeguse kodukandi kogukonnaelule?
„Toimetan mittetulundusühinguga Parmu Ökoküla, mis pakub elamisvõimalusi inimestele, eriti noortele, kes eelistavad elada linna asemel maal, kus rohkem rahu ja vaikust. Samuti hoolitseb ühendus kohaliku seltsielu eest, korraldab rahvapidusid ja koosviibimisi.”
Kalev Raudsepp
Sündis 7. juunil 1957 Valgas
Haridus:
Hargla 8klassiline kool
Kaarepere Sovhoostenikum
Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1976–1980
Töökohad:
Spordiühingu Jõgeva Jõud jalgrattatreener
1983–1986 Lillevere nimelise kolhoosi spordikooli rajaja ja direktor
1987–1988 Eesti jalgratturite noortekoondise peatreener
1989–1993 Äksi Puhkemaja direktor
1993–2000 Tabivere vallavanem
Tabivere vallavolikogu esimees 2000–2002
Hiljem OÜ Äksi Puhkemaja juhatuse liige
Praegu põllumajandusettevõtja, OÜ Koivakonnu eestvedaja
Saavutused spordis:
Suurmeister 1979
Treenerid Johan Laas ja Herbert Rand
NSV Liidu noorsoomängude pronks 100 km meeskonnasõidus 1977
NSV Liidu Ametiühingute meister 1978
NSV Liidu maaspordühingute meister 1977 ja 1978
3kordne Eesti meister (1977–1978)
Rahvusvahelise kriteeriumivõistluse Vasa Cup (Ungaris) võitja 1980
Spordiklubi Jõgeva Centrum asutaja ja president 1988
Vooremaa maastikurataste mitmepäevasõidu algataja
Eesti jalgratturite Liidu juhatuse liige 1998–2002
Jõgevamaa Spordiliit Kalju juhatuse liige 1999–2010
EOK esindajate kogu liige 2001–2005
EOK jalgrattaspordi treenerite kutsekomisjoni liige 2008–2012
Spordiühingu Jõud auliige 1980
Pere:
abikaasa Marje, pojad Tarmo ja Priit, neli lapselast
JAAN LUKAS
