Teleajakirjanik Kristiina Võsu teab, kuidas kõik tšakrad saavad avatud

Kaareperest võrsunud ja Kuremaa tehnikumis õppinud Kristiina Võsu on oma vaimukuse, sarmi ja atraktiivsusega tugevasti rikastanud Eesti meedimaastiku, ennekõike televisiooni. Praegu teatakse teda eelkõige kui Tallinna Televisiooni saate „Kas tohib?” järgi. Kristiina tunneb endas missiooni aidata oma loometööga kaasa sellele, et tõsisel ajal oleks ka meelelahutust. Samas on tal teoksil tõsisemad projektidki, näiteks film Ott Kiivikasest.


Kristiina, teeme seda intervjuud ajal, mil demokraatia pidupäev on lõppenud, valimiste võitja teada ja kired möllavad koalitsiooni moodustamise ümber. Mis värvi teie arvates poliitika õieti on?

„Tõepoolest, põnevad ning ka veidike ärevad ajad on taas Eestimaal võimust võtmast, kuid mina võtan seda aega rahulikult ‒ kõik laabub nii või teisiti. Olen kaheksa aastat päris lähedalt näinud, kuidas poliitikat tehakse. Seega arvan, et poliitika on kindlasti vikerkaarevärvi ehk siis kirju.”

Riigikogu valimispäeva õhtul oli Tallinna Televisioonis eetris teie juhitud saade „Kas tohib?” valmispidude eri. Kuivõrd võite seda lugeda oma teleajakirjaniku töö üheks tähetunniks ja kuipalju vaimset ja füüsilist energiat ning inspiratsiooni see projekt teilt nõudis?

„Hea tähelepanek! Nautisin ka ise seda saadet, sest kõik, mis saates oli, sündis kohapeal, erilist ettevalmistust me selleks eraldi ei teinud.

Küll aga olen sellist meelelahutussaadet tehes alati rõõmsas tujus ja sportlikus mõttes heas vormis.

Ka vaatajatele saade meeldis, tõstes valimispeo saate esikohale Tallinna TV-s.”

Nagu saatest võis aru saada, pidite Reformierakonna valimispeolt lahkuma. Miks kardab Reformierakond Tallinna Televisiooni nagu vanapagan hommikust kukelaulu?

„See, et ma pidin Reformierakonna valimistepeolt lõpuks lahkuma, oli poliitiline liivakastimäng. Tegelikkuses oleme kõik omavahel sõbrad, vaid mõned üksikud Reformierakonna liikmed

ei anna Tallinna TV-le intervjuud. Samas peab Kaja Kallas oma sõnu sööma, sest on andnud just mulle möödunud suvel telefoniintervjuu. Tallinna Televisiooni on igale erakonnale vaja ‒ peagi saab sellest ka Reformierakond aru.”

Läheme nüüd tagasi algusesse. Tean, et olete pärit Jõgevamaalt Kaareperest. Kus asub see maja, kuhu võiks panna sildi, et siin sündis kuulus teleajakirjanik Kristiina Võsu?
„Tõepoolest, Kaarepere on see paik, kust ma pärit olen. Kui vaadata Kaarepere poe juurest üle tee paremale, siis see armas roosa majake ongi minu lapsepõlvekodu.”

Millega tegelesid teie vanemad, mida on nad pidanud teie kasvatamisel ja õpetamisel oluliseks?
„Minu isa Elmar oli TREV-i meister Jõgeval, ema töötas lasteaias kokana. Mulle ei antud palju aega nendega koosolemiseks, aga mäletan üht ema ütlemist: „Ole sa vaene, aga ole puhas!”

Sellega ongi nüüd nii, et igal hommikul kui ärkan, poleerin esmalt elamise puhtaks ja alles siis joon hommikukohvi.”

Kuivõrd erinevad või sarnased on Kristiina Võsu tütarlapsena ja praegu?

„Ühest küljest väga sarnased, teisest küljest erinevad. Lapsena olin rohkem nagu poisike, mulle meeldis koos teiste külalastega sigadusi kokku keerata. Praegu võin öelda, et seiklushimu minu seest pole kuhugi kadunud, tänu sellele sündis paar aastat tagasi ka reisisaade „Võsureporteri seiklused”.

Üha enam on võimust võtmas minu naiselik pool ‒ mulle meeldib sõpradele kokata, meeldib ennast sättida ja tunda end naisena.”

Minu andmetel olete õppinud Kuremaa põllumajandustehnikumis. Mis erialal ja kuidas õppimine edenes?

„See oli tore aeg! Olin viimases lennus, kes lõpetas 2004. aastal selle tehnikumi kaubanduse-ärinduse erialal. Tänan väga oma õpetajaid, kel polnud minuga üldse lihtne, aga nad tulid suurepäraselt toime. Võin väita, et olin spikerdamises maailmameister!”

On teil selged kõik põhilised maatööd? Oskate lehma lüpsta või ehk ka traktorit juhtida?

„Kõik maatööd on selged ja saan tänini hakkama, küll aga on mul õnnestunud lehma lüpsmisest ära hiilida. Traktoriga saaksin ehk hakkama, kui keegi kõrval istuks.”

Mis sai pärast Kuremaal õppimist ja kuidas jõudsite ajakirjanduse juurde?

„Peale tudeerimist Kuremaal, oli mul selge siht silme ees: minna õnne otsima pealinna.

Sattusin tööle Eesti Lotosse. Tollal oli seal avalike suhete juht kuremaalane Diana Lorents, kes ühel heal päeval nägi Eesti Ekspressis kuulutust ja lausa rõkatas mulle: „Kristiina, Sinu tund on tulnud! Mine reporterikooli kursustele pooleks aastaks!”

Mõeldud-tehtud ja peale reporterikooli lõpetamist sain pakkumise minna praktikale Kroonika kodu-eri osakonda. Toonasele peatoimetajale Ingrid Tähismaale meeldisid mu lood nii väga, et ta otsustas mulle ise helistada ja teha tööpakkumine. Mäletan seda telefonikõnet ja päeva väga selgelt, jalad hakkasid värisema ja mu vastus Ingridile oli sekundi pealt: „Jah, ma võtan selle pakkumise vastu!””

Mis oli üldse teie debüüt ajakirjanduses, kas ajalehelugu, tele- või raadiolugu?

„Päris esimene jääb ikka sinna Äripäeva reporterikooli aega, kus ma kirjutasin loo sellest, et olen vastu Sakala keskuse lammutamisele. Mina pakkusin välja, et sellest hoonest võiks saada täiskasvanud inimestele väljaelamiskeskus, kus oleksid vanad autovrakid, puupakud, mida lõhkuda jms. Kohapeal oleks tagatud ka arstiabi. Kujutage nüüd ette, et päevast väsinud ärimees läheb ja elab seal ennast välja, peale seda kohendab taas lipsu ja sõidab koju oma pere juurde. Võidavad kõik!”

Mida meenutaksite töötamisest ajakirjas Kroonika?

„Ainult head. Töötasin ajal, mil liikus palju uudiseid, mil ajakirjanikud tahtsid tööd teha, olenemata sellest, kas on öö või paistab ere päike. Olen siiamaani Kroonikaga seotud olnud, tehes sinna aeg-ajalt uudiseid.”

Näete välja kui seltskonna- või meelelahutusajakirjanik. Olete seda teadlikult teinud või on eesmärk valitud ajakirjanduse varjus teha midagi tõsisemat. Ehk ka uurivat ajakirjandust?

„Jah, teen seda teadlikult, sest tõsielusaateid on meil Eestis niivõrd palju, et neid ei jaksa vaadata. Küll aga kulub pool tundi meelelahutust iga reede õhtul alati marjaks ära. Minu saadete ajal ei pea mitte keegi pead ragistama, et mis nüüd edasi saab.

Sinu küsimuses peitub aga kuldvõtmeke. Peagi valmib minu esimene dokumentaalfilm Ott Kiivikasest „Teekond tippu”, kus saab näha higi, pisaraid, valu ja rohkelt rõõmu. Ma pean kohe ka mainima, et üksi ma sellega otsast lõpuni hakkama ei saaks. Õnneks on mul hea sõber, operaator ja monteerija Kristjan Reinvee, me teeme seda filmi koos ja loodame, et lõpptulemus saab olema hea.”

Kui kaua kestab ühe saate „Kas tohib?” ettevalmistus?

„Dokumentaalfilmi puhul olen jälginud Oti tegemisi kaheksa aastat ja need hetked on ka enamjaolt salvestatud. Meelelahutussaate puhul on see ettevalmistuse periood väiksem, sõltub teinekord ka persoonist. Aga paari päevaga saab hakkama.”

Olen kuulnud, et mõnedki tuntud saatejuhid on pigem näitlejad, kes ootavad, et toimetajad ja produtsendid otsivad nende saatesse esinejad, aitavad koostada küsimusi. Arvan, et Teie sinna kategooriasse ei kuulu. Kas mul on õigus?

„Sul on sajaprotsendiliselt õigus! Need kaheksa aastat, mil olen Tallinna TV-s töötanud, olen saanud ise valida, kellega saateid teen, keda Suvestuudiosse esinema kutsun. Kuigi pean nentima, et kui kellegil on hea idee, kuulan alati ära.”

Kui populaarne on teie arvates klassikaline telerivaatamine tänases ühiskonnas? Televisiooni võib ju vaadata ka arvutis, nutitelefonis?

„Armastan ikka öelda, et olen üles kasvanud Elmari Raadio saatel ja seega olen ise klassikaline telerivaataja. Juhul, kui satun olema reisidel, saab mõni saade vaadatud ka nutiseadme kaudu.”

Mida arvate, kas Eestis on telemaastik kanalitega praegu piisavalt kaetud või oleks vajadus veel mõne kanali järele?

„Usun, et hetkel on kõik kaetud ja uusi kanaleid juurde tekitada pole vaja. Kuigi arvatakse, et Kanal 2, TV3, ETV ja Tallinna TV on omavahel konkurendid, siis tegelikkuses oleme kõik üks suur pere. Uskuge või mitte, aga kui mõni telekanal on uudisele hilinenud või on tal mikrofon maha jäänud, aitame teineteist alati.”

Kui Teid nimetada staariks, kas peate seda iseenesest mõistetavaks, võtate komplimendina või hoopis pilkena?

„Mul on nii hea meel, et olen suutnud jääda selliseks, nagu olin Kuremaa ajal. Tundub kummaline, aga just mina leian selle aja, et oma Jõgevamaa sõpradele-sõbrannadele helistada, mõni reis organiseerida või teha ekspromtkülastus. Aga see on ju tore, sõpru peab hoidma!”

Teid on täiesti tõsiselt peetud Ott Kiivikase õeks. Milles asi?

„Kuna võtsin teadlikult enda peale, hakata käima Otil lennujaamas vastas, kui ta võiduga koju tuleb, siis on juhtunud tõepoolest nii, et aastate jooksul on saanud meist õde-venda. Ilmselt hakkasin mina teda esmalt vennaks kutsuma ja seepeale vastas Ott samaga. Tänaseks päevaks oleme kui pereliikmed ‒ võin igal ajal talle helistada ja vastupidi. Kui kedagi üldse kõige paremaks sõbraks pidada, siis on selleks inimeseks Ott.”

Olete öelnud, et igas naises peab olema veidi Anu Saagimit. Keda peaks olema aga igas mehes?

„See on hea küsimus! Ma valiksin sel juhul oma hea tuttava Neinar Seli. Arvan, et tema on mees, kes on on käinud läbi tulest ja veest ning jäänud kõigele hoolimata rõõmsaks, positiivseks, iseendaks ja truuks oma sõpradele.

Tehke järele! Neid inimesi on väga vähe ja seepärast austan teda väga.”

Internetist võib leida ühe diplomi, mis näitab, et olete osalenud Rakvere ööjooksul. Millised suhted on teil üldse spordiga?

„Spordiga suhted on mul väga head, nii tugitoolis kui ka seda ise tehes. Minu suureks kireks on pikamaajooks ja kiirkõndimine. Harrastan seda regulaarselt, see annab mulle hea toonuse. Küll aga pean ütlema, et sellest Rakvere ööjooksust võttis osa minu nimekaim Kristiina Võsu.

Samuti naudin teleri vahendusel talisporti, eriti laskesuusatamist. Mu sõbrad teavad, et sel ajal ei tohi mulle helistada ja mind tülitada. Elan sellesse nii sisse, et pärast on raske tavaellu tagasi tulla.”

Kui suur on teie suhtlemisring väljaspool tööd, kuidas valite sõpru ja tuttavaid?

„Viimasel ajal on läinud see ring kitsamaks. Mul on väga palju häid tuttavaid, aga kõik sõbrad saan ma kümnel sõrmel kokku loetud. Sõbra hinna saad teada siis, kui sul abi vaja või siis oled temaga koos reisil. Näiteks ansambli Sunlight-i liikmed, kellega just tulime koos reisilt, millest valmis tore kokkuvõttev saade Gran Canariast. Neid kahte kellega koos ühel pildil olen, pean oma parimateks semudeks!

Loomulikult on mul ka parimad sõbrannad, kellega koos kohvi või Cavat nautida saan.

Kasutaksin head võimalust oma lemmikbändile reklaami teha, kes esineb üsna sageli Jõgeval Laisholmi Pubis. Ka 17.mail on Sunlighti poisid sinnapoole teel ja loodetavasti mina koos nendega.”

Kuipalju on sugulasi, sõpru ja tuttavaid on jäänud Jõgevamaale?

„Mõned ikka on. Venna pere elab Kaareperes, tädi Tabiveres. Meil on Jõgeva naistega tore sõpruskond, millest on välja kasvanud hea reisiseltskond nimega „Ellakvere eri”. Korra-kaks aastas käime soojamaa reisidel ja sealt me oma elurõõmu ja optimismi pikaks ajaks saamegi. Kõik naised mõistavad nalja. Nii võite ette kujutada, millise naeruteraapia osaliseks ma nädala jooksul saan. Kõik tšakrad saavad Mangita avatud!”

Kui sageli Jõgevamaale üldse jõuate?

„Väga tihti ei jõua, aga nii korra kvartalis ikka. Suvel tuli tuju külastada oma kasuvanemaid, kelleks on Ene Vint ja Raimond Poll Kaareperes. Ega ma ei teadnud, kas nad on kodus või mitte, aga nende üllatus oli suur, kui mind uksel nägid. Neile on alati tore külla minna. Ene katab koheselt laua ja mina räägin niikaua Raimondiga kõik spordijutud ära.”

Kas püüate külastada siinseid suuremaid rahvaüritusi nagu Küüslaugufestival, Paunvere Väljanäitus ja Jõgevatreff?

„Ikka külastan. Kahel aastal olen Küüslaugufestivalil lausa tegev olnud, juhtides Elustiiliala. Samuti ei jää külastamata ka Paunvere Väljanäitus. Jõgevatrefiga puutusin rohkem kokku siis, kui elasin Kuremaal.”

Milliseid saateid olete teinud Jõgevamaast või jõgevamaalastest?

„Hea vaatajanumbriga saade oli möödunud suvel Küüslaugufestivalist, samuti salvestasin oma tööka meeskonnaga kahel päeval järjest Suvestuudio saadet, mis läks eetrisse Kuremaa rannast, kuhu mul õnnestus Jõgevamaa koorekiht kohale meelitada – Marek Miil, Erki Pütsep, Raul Soodla, Tiit Lääne, Artur Rehi, ansambel „Vana Kallim” jne.”

Mida soovite jõgevamaalastele?

„Tehke sporti, olge terved, seigelge, jääge iseendaks ja vaadake ikka mu saateid igal reedel kell 21.15!”

Kristiina Võsu

Sündis 20. novembril 1976 Kaareperes

 

Haridus:

Kaarepere Põhikool

Palamuse Gümnaasium

Kuremaa Tehnikum

Jõgeva Muusikakool

Äripäeva Reporterikool

 

Töökohad:

Jõgeva Majandusühistus Kaarepere kaupluses müüja

Saksamaal Bocholtis lapsehoidja-kokk

Eesti Loto

Kroonika ajakirjanik

Tallinna Televisiooni saatejuht-toimetaja

 

Saavutused:

EFTA galanominentide seas Suvestuudio saatega

 

Hobid:

Sport (pikamaajooks), muusika (laulmine), koristamine (puhtusearmastaja), reisimine, näitlemine

 

Perekond:

Vabaabielus Marek Tuviga

Lapsed Arabella, Nuki ja Bobi

 

Arvamus

Raimond Poll, kasuisa

„Kristiina juhitud telesaateid olen püüan ikka alati vaadata. Need meeldivad mulle. Kui kokku saame, siis me aga telesaadete teemal eriti ei räägi, pigem ikka sporditeemadel.

Juba lapsena ja noorusaastel oli Kristiina igati loominguline. Tantsulõvina harrastas ta nii linetantsu kui ka rahvatantsu ning hobiks oli tal ka näitlemine.

Olen koos Kristiina ka koos reisinud, näiteks käinud Kreetal.”

 

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus