Juba kolmel aastal on Eestimaa rahvas tänu TV3 ja Elioni korraldatavale tänuüritusele “Eestimaa uhkus” saanud kuulda inimestest, kes on teinud palju enamat kui ühiskond neilt ootaks. Nende hulgas on alati olnud ka elupäästjaid: neid, kes on suutnud ja osanud kriitilises olukorras, kus kaasinimese elu ohus, kiiresti ja adekvaatselt tegutseda. Teistsugustest inimestest — nendest, kes samasuguses situatsioonis verest ära löövad või lihtsalt mitte midagi mõistlikku teha ei oska — üldjuhul avalikult ei räägita. See ei muuda juhtumeid, kus hädasolija ähmis kaasinimeste silme all kustub, olematuks. Näiteks lämbumissurm võib saabuda loetud minutite jooksul ja kiirabi ei jõua nii kiiresti kohale ka tänapäeva mobiilside ajastul.
Jõgevamaal juba neljateistkümnel suvel toimunud noortelaager “Kaitse end ja aita teist!” kutsutigi omal ajal ellu selleks, et kriitilises sisituatsioonis end abituna tundvaid inimesi oleks vähem. Nojah, eks pingevabas laagriõhkkonnas ja eakaaslaste lõbusas seltskonnas kipu kõik asjad nalja tegema, liba-kannatanute “kannatused” kaasa arvatud. Mistõttu nende abistamisel ei võeta kõike alati päris tõsiselt. Samas tuli tänavuse laagri “Kaitse end ja aita teist!” esmaabivõistlusel ette ka situatsioon, kus liba-kannatanu lämbujat nii tõetruult kehastas, et abistajad kergesse paanikasse sattusid ja ära unustasid, mida tema aitamiseks teha tuleks. Aga seegi oli noortele kasulik kogemus.
“Kaitse end ja aita teist!” on teatud mõttes Jõgevamaa Nokia: eluks vajalikke oskusi andva laagri ideed on siit edukalt “eksporditud” teistesse Eesti maakondadesse. Sellise ekspordiartikliga on päris väärikas kuulsaks saada.
5. juuni 2008
