Järg 27. novembril ilmunud osale
Siina laulis palju ja teisel pool teed Reinu talu karjane ka. Nemad laulsid küll rohkem vene keeles, aga ka venekeelne laul meeldis mulle.
1937. aasta august oli soe nagu südasuvi ja päikesel ei paistnud lõppu tulevat. Päevad jäid muidugi lühemaks ja Siina hakkas rääkima, et tema läheb varsti linna kooli. Tema isa oli Vene kapten, kuid ei saanud enam kodumaale minna, sest Siina sõnul olid seal nüüd halvad venelased.
Kuu teeb veidraid asju
Ühel pimedal sügisõhtul, kui taevas oli täiskuu, aga tugev tuul puhus tumedaid pilvi kiiresti kuust üle, vaatasin eestoas aknast välja. Mulle tundus, et kuu jookseb pilvedega võidu. Küsisin emalt, kes köögis süüa tegi, kuidas kuu looja ei lähe, kui ta nii kiirelt taevas jookseb. Ema seletas, et kuu ei jooksegi, kuu läheb aeglaselt üle taevavõlvi, ainult pilved ruttavad. Veel rääkis ema, et kui on täiskuu, siis ei tohi voodis magama jääda nii, et suu on lahti. Kui tema noor oli, siis oli naabri sulane öösel lasknud kuul suhu paista ja oli jäänud kuutõbiseks. Järgmisel ööl oli läinud katuseharjale kõndima. Aga kuutõbist ei tohi nimepidi hüüda, kui ta kõrgel kõnnib, sest siis ta ärkab üles ja kukub alla. Kui teda ei kutsu, tuleb ta ise pärast alla, läheb tagasi magama ja ei mäleta hommikul sellest midagi.
Pärast seda hoidsin suu igaks juhuks kinni, kui kuu jälle pilve tagant nähtavale tuli.
Ema rääkis veel, et kui ta oli viie aastane, siis olnud igal öösel ühel tähel taevas pikk saba järel, ikka kogu aeg samal kohal. Rahvas oli siis ennustanud suurt sõda, see sabaga täht pidi olema nagu kõver mõõk.
Hakkasin põrandal klotsidega mängima, kuu, kuutõbi ja sabaga täht mind rohkem ei huvitanud. Mõni ime — meie kassil on ka saba. Ükskord jäi natuke ukse vahele, küll kisas!
Isa jutustab ümbruskonna mõisatest
1938. aasta kevadel käis isa Setumaalt Irboskast töötüdrukut kauplemas. Setumaa oli siis vaene, mahajäänud kant, sealt tulid potimüüjad ja kaltsukaupmehed.
Irboska oli kord nüüdseks ammu kadunud rahva krivitšite pealinn. See oli klassikaline vene-setu küla, kus oli veel olemas võimas keskaegne linnus. Ka loodus on seal ääretult ilus.
Sellel aastal tuli meile töötüdrukuks Taani Irboskast ja Siina Tartust. Nende õiged nimed olid Tatjana ja Zinaida. Mõlemad hoidsid mind väga.
Kui isa omal ajal poodi pidas, siis ta ostis ära ühe mõisniku tõlla ja lammutas selle ära. Tõlla juurde kuulus vasest, nikeldatud pasun, millel oli küljes olnud kummist muna, mida vajutades kõrvulukustav röögatus kuuldavale tuli. Muna oli vahepeal pasuna küljest ära tulnud ja kaotsi läinud, aga meil puhuti seda pasunat, kui karja koju kutsuti. Siis teadis karjatüdruk hakata loomi kodu poole ajama. Ka lehmad tundsid seda häält ja hakkasid end kojuminekuks ritta seadma.
Isa teadis rääkida ka ümbruskonna mõisatest.
Tsaariajal oli Elistvere mõisa omanik krahv Ungern-Sternberg, vabariigi ajal sai see Eesti Põllumajanduse Ministeeriumi omandiks. Juula karjamõis oli ka krahvi oma ja see jagati asunikele, sama tehti Kärksi karjamõisaga. Voldi mõisa omanik oli Renee Kulbach, selle kinkis vabariik kolonel Karl Partsile.
Koogi karjamõis oli von Stackelbergi oma, vabariigi ajal sai selle omanikuks Hugo Jõgar.
Äksi kirikumõis oli koguduse oma, Tormi mõis ja Mäemõis olid suured talud. Mäemõisast sai Mäe ja Rehe talu, Tormi kuulus hiljem kindral Orasmaale.
Viimane rahulik suvi
Järgmiseks suveks oli meil palgatud sulane, kes oli Poolast pärit. Temaga sai rääkida ainult isa, tema väitel oli vene keele toel võimalik ka poola keelest aru saada.
30. mai 1939. aastal oli teisipäevane päev. Ma sain seitsme aastaseks.
Nägin lapsena õudusunenägu, kus nii rehe all kui toas olid kõikjal tapetud inimeste kered. Kirjutasin selle unenäo üles aastate pärast, kui sõda oli juba lõppenud.
Ei saa unenägu tuleviku ennustamisega siduda, kuid need pöörased ja pöördelised ajad tuli ka meie perekonnal üle elada. Unenägu oli vaid sissejuhatus.
-
juunil olid meil sõnnikuveo talgud. Pärast lõunat tuli suur pilv ja hakkas piksevihma sadama. Korraga käis kõva pauk ja oli näha heledat sähvakat. Siis hakati kusagil lähedal tulekahjukella lööma, Õunmaa laut põles. Meilt sõitsid sõnnikuvedajad vankritega sinna appi.
Üks minu hea mängukoht oli kruusaauk. Seal käisin nii üksi kui naabripoisi Elkeni Unoga. Siin oli kõik nagu päris mägedes: kivikalju, millel kasvasid pähklipuud, järsud kruusakaldad ja allikas, kus selge külm vesi.
Vesi polnud siin eriti sügav, ainult kevadel suurvee ajal ja suvel pärast suuri vihmu oli siin paar meetrit vett ja isa käis siin mõnikord suplemas.
Lubi, mida taluhoonete juures vaja läks, põletati samuti siinsetest paekamakatest.
Õppisin jalgrattaga sõitma. Isa võidusõidurattal oli kõrge raam, mina sõitsin nii, et parem jalg oli raami alt läbi. Nii oli ratas sõites paremale kaldu. Meie hundikoeral Tausil oli ka sörkides üks külg natuke ees.
Meie viisime oma piima Kärksi meiereisse. Siia tõid piima Raigastvere, Kärksi, Tormi ja poole Õvanurme küla talud.
Naabripoisiga kordamööda käisime meierei juurest posti toomas.
Vahel saadeti mind ka Mõisamaa kõrtsi. Nii kutsuti poodi Tallinna maantee ääres. Tavaliselt pidin poest pärmi tooma ja täpne arv sente anti mulle taskusse. Pood ja kivihooned olid Rebase talu omad.
Isa rääkis mulle Voldi poodidest. Kõige tähtsam pood oli Voldi Ühiskauplus Herman Kirtsi majas. Linna poolt tulles oli see pood otse risti ees. Poes oli müüjaks Evald Jõgiste. Herman Kirtsi viidi mõni aasta hiljem Siberisse. Sai 20+5, sest oli olnud Kaitseliidus ja Omakaitses.
PAUL TOOTS
