Lähipäevil ümmarguse tähtpäevani jõudev Taivo Jänes on peale Aarne Hermlini teine Jõgeva mailt sirgunud maletaja, kes jõudnud Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel medalikolmikusse. Juba alates 1960. aastate algusest Eesti paremikus püsinud Jänes tegi elu parima esituse 1976. aastal, tulles Valter Heueri järel hõbemedalile.
“Jänese strateegia on tõesti üsna lihtsakoeline ja selles suhtes jäi ta Haapsalus enamikule rivaalidele alla. Küll aga kompenseerisid seda meistrikandidaadi taktikaline leidlikkus ja eneseusaldus, mille poolest mitugi tuntud kuulsust talle vastu ei saanud,” kirjutati ajakirjas Kehakultuur.
Slaalominõlvalt malelaua taha
Vastupidiselt paljudele teistele maletajatele saavutas Taivo Jänes esimest edu füüsilist vastupidavust nõudvatel aladel. Olgugi, et seljataha oli jäänud sõjaaegne ja –järgne raske lapsepõlv. Rajooni noortemeistriks tuli Palamuse keskkoolis õppinud poiss küll murdmaasuusatamises, küll mäesuusatamises. Mängis edukalt jalgpalli, tegi kergejõustikku ning hüppas suuskadel. Ruudulisel laual oli esimene edu 1954. aastal, mil ta 13-aastasena tuli Palamuse 7-klassilise kooli malemeistriks.
Õige nupu tõstmine algas siiski Jõgeval Kaarel Hermlini juures. “See võis olla 1956. aastal, kui hakkasin Jõgeval maletrennis käima,” meenutab asjaosaline. Järgmisel aastal jagas ta Eesti noorte meistrivõistlustel juba 7. kohta.
1958. aastal tuli kahekordne Jõgeva rajooni meister slaalomis esmakordselt ka rajooni esimaletajaks. Nii läks kõik tõusvas joones, kuni otsustavaks läbimurdeaastaks kujunes EPA tudengile 1961.
Kui ta tuli Jõu malemeistriks ja saavutas Dušanbes üleliidulistel maanoorte meistrivõistlustel 10. koha, kirjutati 20-aastase nooruki kohta: “Tubli tööga võib T. Jänes saada üheks juhtivaks maletajaks vabariigis.”
Võitnud järgmisel aastal Tartu linna meistritiitli (alistas järelmatšis meister Udo Tarve), kirjutati tema kohta: “Lootustandev on Taivo Jänes Tartust, kes on aastaga kasvanud nii teoreetiliste oskuste kui ka mängutaseme poolest.”
1963. aastal lõppes Jänese debüüt Eesti meistrivõistlustel 12. kohaga. Esimene suurvõit tuli 1964. aastal Tselinogradis, kus Eesti Jõu võistkond (Jaan Ludolf, Taivo Jänes, August Eller, Uno Milistver, Maaja Ranniku, Meedi Kartul) tuli üleliiduliseks meistriks. Teisel laual maletanud Jänes kogus 7 partiist 3 punkti.
31. jaanuari varahommikuses pakases Tselinogradi lennuväljale jõudnud Jõu võistkonna reisikirjas täheldas Uno Milistver: “Kui lennujaama vestibüüli mõnus soojus lõi jäsemetes surisema, oli kõigil isu välisilmaga edasiseks suhtlemiseks kadunud. Taivo Jänes kui me senini optimistlikum reisumees ja meie võistkonna ainus kaabukandja uuris sõiduplaanist asjalikult kiireima tagasisõidu variante.”
Male kui hobi
Metsandust õppinud looduslapse Jänese jaoks ei olnud male siiski peamine tegevus. Mida aasta edasi, seda rohkem võttis ta malemängu kui harrastust ja hobi. Tulemused olid aga jätkuvalt sellised, mis lubasid tal püsida aastaid Eesti koondise piirimail. N Liidu võistkondlike meistrivõistluste poolfinaalis aitas ta samal aastal Jõu võistkonna viiendaks. Eriti tegus oli aasta 1966. Bakuus võideti N Liidu võistkondlike meistrivõistluste poolfinaal. Samuti võitis ta Eesti meistrivõistluste poolfinaali ja pääses taas meistrigruppi.
N Liidu maanoorte meistrivõistlustel Saraatovis võitis Eesti Jõu meeskonnaga teise koha. Suur tund saabus Jänese jaoks detsembris 1968, kui ta mängis N Liidu võistkondlike meistrivõistluste finaalis Riias Jõu võistkonna kolmandat lauda. Ainsa meistrikandidaadina suurmeistrite ja meistrite vastu (Smõslov, Boleslavski, Doroškevitš jt), kogudes kaks punkti.
Meistrinormi, mis oli males siis võrdlemisi kõrge reiting, täitis Jänes mitmeid kordi. Ent kui ise spordijuhtidele pinda ei käinud, siis keegi ka kinnituspabereid Moskvasse ei saatnud. Nii jäigi väljateenitud tiitel mehel ametlikult dokumenteerimata.
Näiteks 1973. aastal saavutas ta Beltsõs N Liidu maanoorte meistrivõistlustel 4. koha, jättes seljataha isegi suurmeistreid (Lutikov).
Surematu partii Viljandis Ükstiga
Kuigi metsakorraldaja töö kõrvalt teooria ja analüüsi treeninguteks palju aega ei jäänud, säras Jänes Eesti maletaevas 1970. aastate teisel poolel justkui uues nooruses. 1975. aastal tuli taas Jõu meistriks ning võitis Eesti meistrivõistluste B-grupi. Järgmisel aastal Haapsalus toimunud meistrivõistlustel kogus ta 18 mehe turniiril 10,5 punkti ja tasuks hõbemedal. See avas mehele ukse ka N Liidu meistrivõistluste valikturniirile, kus ta Rostovis kogus 5,5 punkti 13st ja jagas 50.-55. kohta. Maleajakirjanike hinnangul oli see lausa hea tulemus maailma tugevaima maleriigi tippvõistlustel.
1977. aastal kinnitas Jänes oma taset Eesti meistrivõistlustel 6. kohaga. Seejuures mängis ta Viljandis eelviimases voorus oma n-ö “surematu partii”. Partii Jänes – Endel Üksti venis nii pikaks, et seda jätkati katkestustepäeval pärast mängusaali õhtust sulgemist (ka kohtunikud tahtsid olla inimesed) hotellis. Enne viimast vooru pidid ju kõik katkestused mängitud olema. 117. käigul palus valgeid nuppe juhtinud Jänes otsida endale kolmanda hobuse, puust muidugi, ja pani selle lauale. Võit saabus 138. käigul, pärast keskööd.
Jänese malevorm oli siis selline, et mees osales kaheksa meistri valikturniiril, kes selgitasid kaks Tallinna rahvusvahelisele turniirile pääsejat. See uks jäi siiski lahti tegemata.
Kuigi alates 1985. aastast pühendus Jänes peamiselt bridžimängule, sähvatas ta vahel endiselt ka ruudulisel laual. 1986. aasta Eesti meistrivõistlustel, kus särasid Ehlvest ja Oll, oli endine jõgevalane 11. Veel 1990. aastal jõudis ta Eesti meistrivõistlustel kuuendaks, kaotades pronksmedali vaid poole punktiga.
See kinnitas veelkord, et Taivo Jänesel on malemängus alati jätkunud seda optimismi ja eneseületust ning taktikalist vaistu, millest paljudel tugevamatel meistritel puudu jääb. Et püssirohi malelaual tulistamiseks lahtunud pole, tõestas ta uuel sajandil kolme turniirivõiduga (2001, 2002 ja 2005) Jõgeva AVRO-l.
Taivo Jänes
Sündinud 11. detsembril 1940 Tartumaal Kuremaa vallas.
Õppinud Palamuse ja Jõgeva keskkoolis ning lõpetanud EPA metsandusteaduskonna. Jõgeva rajooni meister murdmaasuusatamises ja males, noortemeister murdmaa- ja mäesuusatamises, males, jalgpallis.
Malet hakkas mängima Palamusel, kuid peamise mängukooli sai Jõgeval Kaarel Hermlini juures aastatel 1956 – 1960.
N Liidu maanoorte võistkondlik meister 1964
N Liidu maanoorte meistrivõistluste 4. koht 1973
N Liidu võistkondlike meistrivõistluste 12. koht (1968)
Eesti meistrivõistluste hõbe 1976
Eesti võistkondlik meister 1977
4-kordne maaspordiühingu Jõud meister individuaalselt ja 2 korda meeskondlikult.
Maanoorte parim maletaja 1965
Tartu linna meister 1961
i
TIIT LÄÄNE
Metsandust õppinud looduslapse Jänese jaoks ei olnud male siiski peamine tegevus. Mida aasta edasi, seda rohkem võttis ta malemängu kui harrastust ja hobi. Tulemused olid aga jätkuvalt sellised, mis lubasid tal püsida aastaid Eesti koondise piirimail. N Liidu võistkondlike meistrivõistluste poolfinaalis aitas ta samal aastal Jõu võistkonna viiendaks. Eriti tegus oli aasta 1966. Bakuus võideti N Liidu võistkondlike meistrivõistluste poolfinaal. Samuti võitis ta Eesti meistrivõistluste poolfinaali ja pääses taas meistrigruppi.
N Liidu maanoorte meistrivõistlustel Saraatovis võitis Eesti Jõu meeskonnaga teise koha. Suur tund saabus Jänese jaoks detsembris 1968, kui ta mängis N Liidu võistkondlike meistrivõistluste finaalis Riias Jõu võistkonna kolmandat lauda. Ainsa meistrikandidaadina suurmeistrite ja meistrite vastu (Smõslov, Boleslavski, Doroškevitš jt), kogudes kaks punkti.
Meistrinormi, mis oli males siis võrdlemisi kõrge reiting, täitis Jänes mitmeid kordi. Ent kui ise spordijuhtidele pinda ei käinud, siis keegi ka kinnituspabereid Moskvasse ei saatnud. Nii jäigi väljateenitud tiitel mehel ametlikult dokumenteerimata.
Näiteks 1973. aastal saavutas ta Beltsõs N Liidu maanoorte meistrivõistlustel 4. koha, jättes seljataha isegi suurmeistreid (Lutikov).
Surematu partii Viljandis Ükstiga
Kuigi metsakorraldaja töö kõrvalt teooria ja analüüsi treeninguteks palju aega ei jäänud, säras Jänes Eesti maletaevas 1970. aastate teisel poolel justkui uues nooruses. 1975. aastal tuli taas Jõu meistriks ning võitis Eesti meistrivõistluste B-grupi. Järgmisel aastal Haapsalus toimunud meistrivõistlustel kogus ta 18 mehe turniiril 10,5 punkti ja tasuks hõbemedal. See avas mehele ukse ka N Liidu meistrivõistluste valikturniirile, kus ta Rostovis kogus 5,5 punkti 13st ja jagas 50.-55. kohta. Maleajakirjanike hinnangul oli see lausa hea tulemus maailma tugevaima maleriigi tippvõistlustel.
1977. aastal kinnitas Jänes oma taset Eesti meistrivõistlustel 6. kohaga. Seejuures mängis ta Viljandis eelviimases voorus oma n-ö “surematu partii”. Partii Jänes – Endel Üksti venis nii pikaks, et seda jätkati katkestustepäeval pärast mängusaali õhtust sulgemist (ka kohtunikud tahtsid olla inimesed) hotellis. Enne viimast vooru pidid ju kõik katkestused mängitud olema. 117. käigul palus valgeid nuppe juhtinud Jänes otsida endale kolmanda hobuse, puust muidugi, ja pani selle lauale. Võit saabus 138. käigul, pärast keskööd.
Jänese malevorm oli siis selline, et mees osales kaheksa meistri valikturniiril, kes selgitasid kaks Tallinna rahvusvahelisele turniirile pääsejat. See uks jäi siiski lahti tegemata.
Kuigi alates 1985. aastast pühendus Jänes peamiselt bridžimängule, sähvatas ta vahel endiselt ka ruudulisel laual. 1986. aasta Eesti meistrivõistlustel, kus särasid Ehlvest ja Oll, oli endine jõgevalane 11. Veel 1990. aastal jõudis ta Eesti meistrivõistlustel kuuendaks, kaotades pronksmedali vaid poole punktiga.
See kinnitas veelkord, et Taivo Jänesel on malemängus alati jätkunud seda optimismi ja eneseületust ning taktikalist vaistu, millest paljudel tugevamatel meistritel puudu jääb. Et püssirohi malelaual tulistamiseks lahtunud pole, tõestas ta uuel sajandil kolme turniirivõiduga (2001, 2002 ja 2005) Jõgeva AVRO-l.
Taivo Jänes
Sündinud 11. detsembril 1940 Tartumaal Kuremaa vallas.
Õppinud Palamuse ja Jõgeva keskkoolis ning lõpetanud EPA metsandusteaduskonna. Jõgeva rajooni meister murdmaasuusatamises ja males, noortemeister murdmaa- ja mäesuusatamises, males, jalgpallis.
Malet hakkas mängima Palamusel, kuid peamise mängukooli sai Jõgeval Kaarel Hermlini juures aastatel 1956 – 1960.
N Liidu maanoorte võistkondlik meister 1964
N Liidu maanoorte meistrivõistluste 4. koht 1973
N Liidu võistkondlike meistrivõistluste 12. koht (1968)
Eesti meistrivõistluste hõbe 1976
Eesti võistkondlik meister 1977
4-kordne maaspordiühingu Jõud meister individuaalselt ja 2 korda meeskondlikult.
Maanoorte parim maletaja 1965
Tartu linna meister 1961
i
TIIT LÄÄNE
