Eestile ja kogu maailmale ülikarmi 1939. aasta 21. jaanuaril sündis Tõnu Aav, tulevane näitleja nii teatris, filmis kui ka telelavastustes. Tõnu Aaval on mitmeid seoseid ka Jõgevamaaga. Švejki mängimist alustas ta televisioonis mälumängu saates, mida juhtis Sadalas lapsepõlve veetnud Valdo Pant. 2010. aastal krooniti Aav Palamusel Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadiks. Kooliteatris mängis Tõnu Aav Tootsi. Intervjuus Vooremaale arutas Voldemar Panso esimese lennu ainus elusolev meesnäitleja huumori mahu otstarbekuse üle tänases Eestis.
Üheks parimaks lavapartneriks naistest nimetas ta Ita Everit, kes samuti on Lutsu naljaauhinna laureaat.
Jalgade tervis ei võimalda Tõnu Aaval praegu eriti liikuda. Vaim on aga värske ja valmisolek ka mõnes seriaalis üles astuda. Igati mõnusa ja sooja südamega mehe jätab tänane poliitika aga külmaks.
Olete üks Palamusel välja antava huumoripreemia laureaate, saite naljaauhinna 2010. aastal. Mis on pidulikust sündmusest meeles?
„See on väga auväärne tunnustus. Mulle väga meeldis preemia üle andmise tseremoonia. Esitasin mõned naljalood. Publik oli ülimalt hästi häälestatud.“
Kui sageli olete ise Oskar Lutsu loomingust tuntud tegelasi mänginud? Kas tean õigesti, et Konservatooriumis lavakunsti eriala esimese lennu diplomilavastuses mängisite Tootsi?
„Tootsi mängisin hoopis „Kevade“ etenduses Tallinna 2. Keskkooli ja 7. Keskkooli ühendatud näiteringis. See oli väga vägev näitering, kus mängisid kaasa kõik hilisemad kultuuritegelased. Kiir oli Aarne Üksküla, Arno Madis Ojamaa, Teele Meeli Sööt, Lible Jaan Saul, Tõnisson Andres Vihalem jne. Lavastas Jaanus Orgulas, kes oli just Moskvas GITIS-e lõpetanud ja töötas näitlejana Tallinna Draamateatris.“
Kes võiks teie arvates olla Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat tänavusel aastal?
„Kohe ei tule meelde, kes on senini Lutsu preemia saanud.“
Kas head nalja on tänases Eestis piisavalt?
„Huumorit on normaalses koguses ja vahel tundub, et isegi liiga palju. Paar aastat tagasi oli idee taasluua raadios „Meelejahutaja“ saade. Kunagise „Meelejahutaja“ tegijad olid aga vastu. Juba toona oli raske head materjali kätte saada. Siis sai aga kasutada tõlgitud Nõukogude Liidu humoristide ja satiirikute loomingut.
Suure plussi andis juurde nõukogudevastane moment. Nüüd see ei tööta ja raske on ette kujutada, millele peaks nüüdne huumor tuginema.“
Räägime vanematest, sünnikohast Kehrast ja näitemänguhuvi algusest. Kuidas see kõik algas?
„Mu isa ja ema olid mõlemad kaubandustöötajad. Me elasime oma majas, mille alumisel korrusel oli kauplus. Pärast kaupluse natsionaliseerimist jäi isa sinna müüjaks või juhatajaks edasi.
Mu naabripoiss oli Madis Ojamaa, kellele emapoolne vanaisa, kuulus näitleja, kirjastaja ja raamatukogu looja Taavet Mutsu, pärandas nukud ja muud teatritegemiseks vajalikud atribuudid. Me kasutasime neid ja tegime hoovi peal aida trepil näitemängu. Jäljendasime Helmut Vaagi ja Voldemar Panso estraadietendust, mida rahvamajas nägime ja mis meile sõna-sõnalt meelde jäi. Pealtvaatajateks olid teised lapsed ja ka mõned täiskasvanud.“
Lavakunstikateedris lõpetasite esimese Voldemar Panso juhendatava lennu?
„Jah ja ma olen praegu ainus mees, kes selle lennu lõpetajatest elus on. Naistest elavad Ines Aru, Meeli Sööt, Siina Üksküla, Linda Olmaru ja Sirje Raudsik.”
Voldemar Pansost on tohutult palju räägitud ja kirjutatud ning seda tehakse veel. Milline oli Panso aga just Teie vaatevinklist?
„Me vaatasime Voldemar Panso tundi pealt nagu ühte väga põnevat estraadietendust. Äärmiselt nõudlik Panso oli meile suur autoriteet. Paljud kartsid teda, sest ta oli väga järsu ütlemisega.“
Oma esimeses töökohas Eesti Draamateatris olete näitleja praegugi. Millega ühele teatrile truuks jäämist põhjendada?
„Draamateatrisse töölemineku tingis see, et meil oli diplomilavastuseks Hispaania näitekirjaniku Pedro Calderoni „Nähtamatu daam“, mida lavastas Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur. Kõik noored näitlejad, kes „Nähtamatus daamis“ mängisid, sattusid automaatselt Draamateatrisse. Me olime sellega väga rahul. Kuigi põhjalikku rakendust esimesel neljal aastal polnud, sest Tallinna Draamateater paistis siis silma tugeva koosseisu ja teenekate näitlejate poolest.“
Teie loometeest tulevad meelde rollid „Mees, Naine ja Kontsert“, „Ühe koosoleku protokoll”, „Rita koolitus“. Milliseid näitemänge sellesse loetelusse veel lisaksite?
„Need oleksid näiteks Aleksander Gelmani „Tagaside“ ja Enn Vetemaa „Roosiaed“, mille tegelast Tõnu luues pidas Vetemaa selle osa mängijana silmas just mind. Seda rolli oli mul väga huvitav ja tore mängida.“
Kas olete ka ise lavastanud?
„Ma olen lavastanud ühe etenduse, milleks oli Artur Adsoni „Iluduskuninganna“. Hakkasin seda tegema põhjusel, et mulle väga meeldis, kuidas Liis Tappo mängis filmis „Need vanad armastuskirjad“. Liis Tappo-Treial mängis ka Draamateatris „Iluduskuninganna“ etenduses.“
Teiest on lahutamatu „Vahva sõdur Švejki“ karakter. Miks ja millest see algas?
„Asi sai alguse Valdo Pandist, kes juhtis Eesti Televisioonis mälumängusid. Üks mälumäng kandis pealkirja „Viimane langeb välja“. Pant tegi ettepaneku, et kas ma ei tahaks saate vahepalaks Jaroslav Hašeki Švejki raamatust katkendeid lugeda.
Algul valis Pant katkendeid ise, kuid tal oli sedavõrd palju tööd, et usaldas katkendite valimise edaspidi mulle. Mul olid täitsa vabad käed.
Et mälumängu saade oli eetris pühapäeva hommikul, harjus rahvas minu Švejkiga ära ja hakkas teda ootama. Nii sai Švejk minu esituses Eestis tuntuks. Esinesin Švejkina mitmetel sündmustel kohvik-klubides ja lõikuspidudel.
Algul lugesin Hašeki teksti, siis hakkasin aga Švejki teemadel ise tekste koostama, tuginedes erinevatele naljadele ja anekdootidele. Lõin laia repertuaari. Sellega polnud aga kõik vaatajad sugugi nõus. Nad soovisid, et jääksin truuks Hašeki tekstile. Švejki naljad on rohkem meeste huumor, natuke robustne ja jõhker, nii-öelda sõdurite nali. Mitmed naised ei pea sellest eriti lugu.“
Väike kõrvalepõige. Telesaatest „Tähelaev“ selgus, et teile sobivad hästi klassikalised meestetööd. Olete endale suvila ehitanud Vääna-Jõesuussse.
„Suvila tegin endale tõesti praktiliselt üksinda. Kolm meest aitasid vaid sarikaid paigaldada.“
Lapsed erinevatest põlvkondadest teavad ja mäletavad Teid „Onu Remuse juttude“ lugejana?
„Onu Remuse juttudega seostub mul üks huvitav probleem. Nimelt Ameerika Ühendriikides on Onu Remuse jutud keelatud, kuna nad halvustavad neegreid, keda kujutakse laiskade ja lohakatena. Originaaltekstis on see osa, mille mina olen plaadile lugenud, oluliselt lühendatud.“
Keda tooksite esile oma lavapartneritena?
„Mul oli väga tänuväärne periood siis, kui Voldemar Panso tuli Tallinna Draamateatrisse peanäitejuhiks. Mängisin siis peaaegu kõikides tema lavastustes. Põhiliseks naispartneriks oli Ita Ever. Temaga koostööd on väga hea meenutada.“
Ehk mängite koos ka tulevikus?
„Ma ei usu. Pärast jalgade operatsiooni ei saa ma kuigi hästi käia. Liigun ringi põhiliselt ratastooliga. Muutust ei tule enne, kui leian mingi „imerohu“. Üht ma praegu kasutan, tundub et see ei mõju.“
Mõnes seriaalis teete ikka kaasa. „Kättemaksukontori“ juubelihooja viimases osas mängisite vanameest, kes otsis varandust?
„See roll oli tõesti. Mängida oli aga väga paha. Mees pidi olema pime ja mulle tehti ehtsad läbipaistmatud pimeda prillid. Raske oli ka kõndimine. Kokkuvõttes oli mängimine raske katsumus. Kõrvalt vaadates ehk nii ei tundu. Mul endal oli aga paha mängida.“
Kas seriaalis „Õnne 13“ võiks Teid veel näha Felix Vissina?
„Vissi roll on tore ja meeldib mulle. Ma vaatan aga, et praegune stsenarist, see noor tüdruk (Andra Teede – toim.) ei oska enam Vissiga midagi peale hakata. Ta ei leia enam Vissile funktsiooni. Keegi võiks talle nõu anda.”
Viimases Õnne loos oli siiski lause, et Evelin Sumbergi maja on Mornas ilusaim maja, kui Vissi maja välja arvata?
„Väga huvitav. Ma ei juhtunud seda osa nägema. Väga kahju.“
Jalgade tervisest juba rääksime. Olete üle elanud ka insuldi. Mis annab Teile jätkuvalt elujõudu?
„Insuldiga läks mul õnnelikult. Mind toimetati väga kiiresti haiglasse, mis asub kodule võrdlemisi lähedal. Haiglas pandi mind mõneks ajaks kunstlikku koomasse, vastavad voolikud olid küljes. Sain kiiresti abi ja paranesin. Kui ma oleks jäänud koju magama, võinuks asi hoopis hullemini minna.“
Teil on kaks poega ja kolm lapselast. Kas olete juba ka vanavanaisa?
„Veel mitte. Maikuus võin aga saada.“
Kas olete ka ise raamatuid kirjutanud?
„Ma olen kirjutanud mälestusteraamatu „Aplaus teile“. Selle kohta on Arvo Valton ja Mart Juur mõned head sõnad öelnud.“
Internetis salvestusi vaadates näeb teid mõnedki korrad laulmas, näiteks saates „Täna õhtul… Tõnu Aav“. Kus laulmist õppisite?
„Õppimine on piirdunud laulutundidega konservatooriumis. Laulupedagoogiks oli seal Alice Roolaid.“
Kuidas kodus teie aeg möödub?
„Ma loen kohutavalt palju. Vaatan televiisorit, vahel hommikul kella kuueni välja. Vahel tulevad kõige huvitavamad filmid just öösel.“
Mida arvate elust peagi 101-aastaseks saavas Eesti Vabariigis?
„Ma tõesti ei oska öelda. Mind on see poliitiline jagelemine väga ära tüüdanud. Valimisvõitluse vastu ma ei tunne absoluutselt mingit huvi.“
JAAN LUKAS
Tõnu Aav
Sündis 21. jaanuaril 1939 Tallinnas
Haridus:
Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti I lend (1957‒1961)
Alates 1961 Eesti Draamateateri näitleja
Rolle teatris:
Jõnn (1968) – „Kihnu Jõnn“, Potapov (1976) – „Ühe koosoleku protokoll“, Colas Breugnon (1970) – „Elame veel!“, Tõnu (1976) – „Roosiaed“, krahv Lieven (1984) – „Keisri hull“, sm. Aleksandr (2004) – Madis Kõiv „Finiš nihili“, Underwood (2004) – Alan Bennett „Õuedaam“, Michelangelo (2005) – Mart Kivastik „Savonarola tuleriit“, mõrtsukas (2005) – Paul Lucas „Juhus on pime“, August Wiera, Veller (2005) – Andrus Kivirähk „Adolf Rühka lühikene elu“, Charley, naaber (2006)– Arthur Miller „Müügimehe surm“, Schaaf (2006) – Ivan Turgenev „Kuu aega maal“, Politseinik Kuul (2011) – Mika Keränen „Varastatud oranž jalgratas“
Mänginud filmides:
„Me olime 18-aastased“, „Kirjad Sõgedate Külast“, „Marianna“, „Lindpriid“, „Albatrossi viimne reis“, „Noor Venemaa“, „Puud olid, puud olid hellad velled“
Olulisim roll seriaalides:
Feliks Vissi osa ETV seriaalis „Õnne 13“ alates 2003. aastast
Lavastused
Artur Adson „Iluduskuninganna“ (1992)
Tunnustused:
Eesti NSV Teatriühingu aastapreemia 1969
Eesti NSV teeneline kunstnik 1971
Eesti NSV Teatriühingu aastapreemia 1976
huumoripreemia Meie Mats 1992
Valgetähe V klassi teenetemärk 2001
Eesti teatri parima mees kõrvalosatäitja aastaauhind 2004
Oskar Lutsu huumoripreemia 2010
Viktor Svjatõšev, Lutsu preemia üleandja
„Silmast silma kokkupuuteid Tõnu Aavaga mul varem ei olnud ja eks seepärast on jäänud Oskar Lutsu huumoripreemia tseremoonia raames laureaadiks ristimine 2010. aastal erksalt meelde. Seda enam, et see oli minu maavanema ajal esimene kord sellist tegu teha.
Tõnu Aav tuli varakult kohale ja uuris väga põhjalikult tseremoonia kohta. Eks me siis kahekesi istusime, jõime kohvi ja arutasime, kuidas väärikas protseduur kenasti saaks läbi viidud, sest meil mõlemal puudusid selles vallas kogemused.
Tol korral oli ahjuroop pea kahemeetrine, mis võimaldas arvestada Tõnu Aava tervisliku seisundiga ning tõotust anda mitte ühele põlvele laskudes, vaid püsti seistes. Minu mäletamist mööda on Tõnu Aav olnud ainuke laureaat, kes ei põlvitanud ahjuroopi hoides.
Lisaks auhinnarahale ja laureaadi tiitlile, sai Tõnu Aavale kaasa antud parimad soovitused, et ta oleks sama ettevõtlik kui Toots, töökas kui Tõnisson ning et au ja kuulsus ei jätaks teda kunagi maha.
Palamuselt sai näitleja ka teadmise, et ahjuroop ei ole mitte ainult söe segamiseks, vaid sobib ka tõsielu ja huumori parajaks timmimiseks.
Tõnu Aava rollide mitmekesisus nii filmides kui ka lavastustes on muljetavaldav. Aga mulle on jäänud erksalt meelde Tõnu Aav Švejki osatäitjana. Ja see mulje on senini kustumatu. Võib olla ka seetõttu, et vahva sõdur, elujaatava humoorika tegelasena, oli pälvinud raamatukangelasena mu sümpaatia juba noorukina ning seda raamatut sai varasematel aegadel ikka riiulist tuju tõstmiseks võtta.“
