Avinurme kirikul on õpetaja Rene Alberi sõnul kaasasündinud viga. Nimelt kui kirik 1909. aastal ehitati, tehti seda liiga kehvale, mittekandvale pinnasele ning liiga kitsale vundamendile. Juba esimestel aastakümnetel ilmusid hoone seintesse praod, sest see hakkas vajuma.
Avinurme koguduse kirikuõpetaja Rene Alberi rääkis, et aastast 1939 on säilinud dokument, mille järgi on Tartust arhitekt asja uurimas käinud ja kehvast pinnasest johtuvalt hoone vajumise tuvastanud. Juba tookord mõeldi, mida tasapisi katki vajuva kirikuga peale hakata. Peagi aga hakkas kehtima nõukogude kord ja kiriku remontimise võimalused kahanesid nulliks. Hoone vajus ja pragunes edasi, kaasates ka puukonstruktsioonid.
“Kõige paremini on vajumine tuvastatav sissekäigu juures, kus mõõtmise tulemusel leiti, et kirik on 21 sentimeetrit maasse vajunud. Selles piirkonnas tuvastati seintes ka kõige rohkem pragusid. Osa on nendest remondi käigus täidetud. Eriti teise korruse ja torni osas on seinad pragusid täis,” rääkis Rene Alberi. Ka altariosas said suuremad vajumisejäljed korrastatud.
“Võidukaare juures oli mitme sentimeetri võrra alla vajunud peaaegu tonni kaaluv osa. Oli oht, et see kukub põrandast läbi. Käesoleval aastal tehti see koht korda. Kus mass on kirikul kõige suurem, seal on suurem ka vajumine.”
Esmalt dokumentatsioon ja mõõdistused
Esmalt tuli palju tegelda dokumentatsiooniga ja viia läbi uuringuid. Kohal käisid geoloogid ja insener. Rene Alberi oligi see mees, kes 2003. aastal Avinurme õpetajaks tulles kirikuhoone päästmiseks kohe kõik rattad liikuma lükkas.
“Reaalseks tööks läks 2006. aastal, mil torniosa hoonest korda tehti. Vundamendiserv kaevati lahti nii seest kui väljast, põrand võeti üles. Vundamenditala laiendamiseks kinnitati kõikjale jämedad armatuurrauad ja tugevdati betooniga. Torniosale ehitati ka horisontaalselt platvorm alla, et see võimalikult vähe vajuks. 2008. aastal tehti samasugune lahtikaevamine altariosas. Olime aasta ilma põrandata, see ehitati 2009. aastal. Käesoleval aastal alustati remonti külgedelt pikiseintega, millega päris lõpuni ei jõutud. Mõlemast seinast jäi pisut alla 10 meetri tegemata,” rääkis kirikuõpetaja ja lisas, et raha saadi muinsuskaitseameti kaudu ning n-ö maasse on läinud seda üle kolme miljoni. Töö on väga mahukas ja kallis ning raha kulub veelgi.
Kuna põrandatalad on omadega läbi, prognoosis Alberi lisaks ligi miljonilise remondikulu. Sellega lõpetatakse kiriku edasine vajumine, mis ongi põhieesmärk.
“Kirikut tagasi otseks tõsta enam ei saa. Nüüd on oluline vajumine peatada ja selle tagajärjed likvideerida,” ütles ta.
Vaid eriväljaõppe saanud firmad
Insener Heino Uuetalu imestas, et torn pole vajunud viltu, vaid otsejoones maasse. Kui nõukogude aeg oleks edasi kestnud ja kirik endiselt remondita jäänud, oleksid ühel hetkel puitkonstruktsioonid lihtsalt järele andma hakanud ning tappidest lahti vajunud.
Alberi kinnitas, et ka praegusel ajal pole kirikukogudusel Eestis võimalik kusagilt nelja miljonit krooni saada. “Mida jõuaks 25-liiikmeline eakatest inimestest koosnev kogudus oma jõududega sellisel puhul ära teha…” nentis õpetaja.
Varem tegi remonditöid OÜ Vunibald. Pärast selle pankrotistumist leiti õnneks kaks uut firmat – OÜ Heino Uuetalu ja OÜ Tonerek Ehitus, kes on kompetentsed tööd jätkama. Alberi sõnul ei saa praegu veel kinnitada, et järgmisel aastal töödega valmis saadakse. Kõik sõltub rahast, kuid tõenäoline on, et mis on alustatud, tuleb ka lõpetada. Muinsuskaitse all on väga palju objekte, kuid lähiaastail saavad tööd kindlasti tehtud.
“Vajalik toetussumma on üle 900 000 krooni. Meil on vaja leida omaosalus, mis on ca 100 000 krooni ja see on meile tõsine küsimus. Pärast vundamenditöid tuleb korrastada kiriku katus ja lõpuks jäävad viimistlustööd,” selgitas kirikuõpetaja.
Annetused ja kontserdid
Avinurme kirikus võib kuulda väga huvitavat kellamängu. Nimelt sai kirik torni kolm uut kella.
“Mure sai alguse kabelikellast. Nõukogude ajal lõigati maha kabeli torn ja ühtlasi läks kaduma kunagine kabelikell, millega lahkunutele hingekella löödi. Kui remont algas, tekkis mõte, et torn tuleb taastada ja sinna kell muretseda,” jutustas Alberi.
“Mõtlesime, et miks me muretseme kabeli jaoks uue kella, kui kirikutornis on liiga vana ja nõrk kell. Otsustasime kiriku vana kella kabelisse viia ja kirikule uue kella muretseda. Et ajalooliselt on kirikutel olnud mitu kella, otsustasime ka meie kolme kella kasuks.”
Kaks koguduse liiget aitasid kirjutada projekti, see sai positiivse vastuse ja
“Uued tornikellad läksid maksma peaaegu 900 000 krooni. Meie rahva omaosalus oli alla 90 000 krooni.” Õpetaja kutsus kellade omaosaluse katteks rahvast annetama ja rahvas tegi seda meeleldi. Kellade muretsemiseks korraldati ka kontserte, milleks paluti lauljatar Laura Põldvere abi, kelle juured on Avinurmes.
Kellade tarnimise ja paigaldamisega tegeles Toomas Mäeväli, kel on vastav firma. Nüüd helisevadki Avinurme kiriku tornis kolm kella, mis kannavad nimesid Sola Christus, Sola Gratia ja Sola Fide. Kabelitorni viidud kell kannab nime Sola Scriptura. Kellad valati Saksamaal.
Kirikukella enam nöörist ei tõmba
“Möödunud aasta jõulude ajal hakkasid uued kellad tornis esmakordselt helisema,” rääkis Alberi ja möönis, et nende kirikus nüüd enam kellalööjat vaja pole. Uued kellad on elektroonilised ja neid reguleeritakse vajadusel nuppude abil — kas leinakellaks või hoopis pulmakelladeks. Viimasel juhul hakkavad tornis rõõmsalt lööma kõik kolm kirikukella.
“Igapäevaselt oleme kellad seadistanud nii, et väiksem kell lööb iga veerand tunni tagant. Alguses kord, siis kaks ja kolmveerandtunnil kolm korda. Täistunnil lööb kõigepealt väike kell ja siis suur — nii palju lööke, mis kellaaeg parajasti on. See on külarahvale teada,” ütles Rene Alberi. Et rahvas rahulikult puhata saaks, löövad kellad hilisõhtul, öösel ja varahommikul vaikselt.
i
ÜLLE LÄTTE
