Kauaaegse tormalase Juhan Telgmaa huvi masinate vastu algas lapsepõlves Kehras. Ühiskonnaelu teemad hakkasid korda minema üliõpilasaastatel Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Telgmaa juhitavas Torma sovhoosis viidi läbi majanduseksperimente, mis võimaldasid paremini turumajandusele ja põllumajandusreformile vastu minna.
Juhan Telgmaa on kuulunud esimesse vabalt valitud Eesti Ülemnõukogusse ja Riigikogusse, esindanud Eestit Euroopa Nõukogus.
Praegu on mitmekülgne ühiskonnategelane päevapoliitikast taandunud ning keskendub tegevusele Eesti Looduskaitse Seltsis ja Eesti Rooma Klubis. Elu edasiviivaks jõuks on tema arvates ennekõike teadmised ja austus kaasinimeste vastu.
Küllap võib öelda, et möödunud aastal oli teie üheks suuremaks väljakutseks Rooma Klubi 50. aastapäev, sest olete ka tänavu 9. jaanuaril 18aastaseks saava Eesti Rooma Klubi asutaja, juhatuse liige ja peasekretär. Mis motiveerib kuuluma sellesse rahvusvahelisse organisatsiooni?
„Eesti Rooma Klubi on üks osa suurest, ülemaailmsest võrgustikust. Viiekümnendale aastapäevale pühendatud sündmused toimusid aastaringselt, anti välja kaks raportit. Üks neist käsitles säästva arengu eesmärke ja analüüsis, kas ja kuidas neid on võimalik üldse globaalsete looduslike piirangute raamesse jäädes saavutada. Juubeli puhul võtsime koos Eesti Rooma Klubi eelmise presidendi Andres Tarandiga osa ka juubeliüritustest Roomas. Oli huvitavaid kohtumisi ja laekus uut teavet. Detsembris korraldasime Tallinnas aastapäevale pühendatud konverentsi, kus peaesinejaks oli Anders Wijkman, kes kuni eelmise aasta oktoobrini oli ülemaailmse Rooma Klubi president. Andsime välja ka Eesti Rooma Klubi aastaraamatu „Mõõt või meelevald”.”
Oma pöördumises kirjutate selles raamatus järgmist: „Rooma Klubi on suurepärane vorm erksamat teadlaskonda ja üldse kõikide alade mõtlevate vaimude koondamiseks ametkondlikest ja poliitilisest piiridest vabas õhkkonnas.“ Kuivõrd võib öelda, et Rooma Klubi, käsitledes maailma globaalse tervikuna, püüab läbi oma ideede maailma asja korraldada?
„Ligilähedaselt võiks nii defineerida küll. Mitte et Rooma Klubi oleks poliitikaülene, küll on ta poliitikaväline. Rooma Klubi ise millessegi otseselt ei sekku, aktsioone ei korralda, kuid näitab arenguid ja stsenaariume, osutades, kuhu ühel või teisel juhul jõutakse.“
Rooma Klubi propageerib ka sinimajandust. Mida see tähendab?
„See on majandus, mis õpetab, kuidas tegutseda niimoodi, et mitte koormata loodust ja tekitada saasta, aga samas rahuldada inimeste vajadused. Näiteks tuleb teha kõikvõimalikku toodangut pilliroost, kui sellistes loodustingimustes põllupidamine vaid väga kehva saaki annab. Paberit võib aga toota mitte puidust vaid kivist. Puit säilib vajalikumate toodete tegemiseks, paberitööstus on suur saastaja. Selline tehnoloogia on juba väga levimas, eriti Hiinas.“
Mis on teie enda arvates suurimad probleemid maailmas: ülemaailmne kliima soojenemine, massiline sisseränne või midagi muud?
„Tähtis polegi, mida mina pean oluliseks. Jälgin siin targemate inimeste mõtteid ja seisukohti.
Probleemid on vastastikuses seoses. Kord on teravamad ühed, kord teised. Maailmas tulebki tegeleda kõigega – toimida süsteemselt, nagu ütleb Ülo Vooglaid. Ei saa nii et teed ühe asja korda ja siis võtad järgmise. Kõiges peab järele aitama ja kõike järk-järgult saavutama. Mida ja mis tempos, on muidugi keeruline ülesanne, kuid teisiti ei saavutata midagi.“
Teie juured on Raplamaal Juurus, kõrghariduselt olete Eesti Põllumajanduse Akadeemia (tänane Eesti Maaülikool) lõpetanud mehhaanikainsener. Kuidas algas huvi maailma asjade vastu?
„Kui õppisin Eesti Põllumajanduse Akadeemias vanematel kursustel, sattus minu diplomitöö juhendajaks õppejõud Meeme Karolin, kes kutsus mind kaasa erksama vaimuga noori haritlasi koondavasse ühendusse nimega Bit klubi. Sinna kuulusid näiteks Asser Murutar, Ülo Vooglaid, Jaak Allik, Mikk Titma ja hulk teisi selle põlvkonna vabamõtlejaid. See oli „Hruštšovi“ sula aeg, mil ühiskonnas võis vabamalt mõtteid avaldada. Klubis kogetu ja teadasaadu käivitas midagi ka minus.“
Tänavu möödub teil Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamisest viiskümmend aastat. Kuidas mõtestate lahti selle fakti tähenduse?
„See on lihtsalt üks number. Meie kursus korraldab kokkutulekuid igal aastal. EPA andis intellektuaalse aluse mitte ainult elus toime tulemiseks, vaid ka elus end paljudes valdkondades rahuldustundega teostamiseks. Seda täheldavad mu kursusekaaslased üksmeelselt. Paraku jääb mehi vähemaks iga aastaga. Oleme lihtsalt selles eas.“
Kuidas algas huvi tehnika vastu?
„Isa töötas Kehras kooperatiivis. Kooperatiivi hoov oli autosid täis. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist töötasin ka suviti majandis traktoristina. Eriala valimisel kõrgkoolis tuli kasuks huvi reaalteaduste vastu. Inseneriteadus ongi reaalteadus. Meie ajal õppisid põllumajandusüliõpilased kõrgkoolis ka „punaseid aineid“. Avarama silmaringiga õppejõud oskasid aga ka nendest või õigemini nende raames midagi olemuslikku ja pilkuavardavat selgeks teha.“
Kuidas algas töö Jõgeva rajooni põllumajanduses, kus jõudsite välja Torma sovhoosi direktori ametisse?
„Kõrgkoolist ei läinud ma kohe põllumajandusse. Teenisin aasta vene kroonus. Ühe aasta töötasin ka EPAs teadurina. Praktiliselt aitasin õppejõududel erinevaid õppematerjale ette valmistada.
Siis tekkis perekond ja maal pakuti häid elutingimusi. Läksin tööle Kuremaa Sovhoostehnikumi, kus Endel Söödi käe all sain hea kooli juhitööks põllumajanduses.
Alustasin peainseneri ametis. Vastavate spetsialistide järele oli toona põllumajanduses tugev vajadus. Varsti edutas Endel Sööt mind oma asetäitaks tootmisalal. Nii polnud ma päris roheline, kui mind 1976. aastal Tormasse direktoriks määrati.
Olin siis rajoonis kõige noorem majandijuht ja jäin kõige nooremaks oma ametiaja lõpuni. Majandijuhtide seltskonda võeti mind hästi vastu.
Loomulikult tuli palju juurde õppida, tegelikku elu tähele panna. „Jumalast” olen kaasa saanud kombe suhtuda kõikidesse inimestesse lugupidavalt. See aitas palju. Vahel mõtlesin nii, et kui mina direktorina suudaks teha oma tööd sama hästi kui mõni tubli tarktorist oma tööd, küll läheksid siis asjad edukalt. Mõistsin, et elu viib edasi mitte käsutamine, vaid nõudlik austus inimese vastu.“
Milles majanduslikus ja sotsiaalses seisus Torma sovhoos oli?
„Torma sovhoosi peeti üsna mahajäänud majandiks. Tegelikult ei vastanud see arvamus tõele. Minu eelkäija direktor Leo Vaaks oli loonud hea sisekliimaga tööka kollektiivi. Kohapealsed loodustingimused pole Tormas põllunduse jaoks just kõige paremad. Paraku ei võimaldanud sotsialismiaegne majandussüsteem loodustingimuste eripära arvestada majandusplaanide koostamisel ja teostamisel.
Pealegi anti paremad võimalused majandamiseks majanditele, mida vajati teistele eeskujuks.
Mõnigi kord on väidetud, et sovhoosides-kolhoosides kehtis põhimõte „mõisa köis, las lohiseb“. See arvamus ei pea kindlasti paika. Mõningaid ebaausaid inimesi mõistagi oli, nagu igas seltskonnas läbi aegade.“
Kuidas majanditöötajad kapitalismi tekkimisega kohanesid?
„Tormas läks kohanemine suhteliselt kergesti, sest jätkus peremehetunnet ja oli palju kõrgema või tehnikumi haridusega juhte. Juhtidel läks tarvis ka äritalenti. Minul seda napib, mistõttu arvan, et tänapäevastes tingimustes poleks ma edukas. Minu järglaseks sai Ahto Vili, kelle juhtimisel saadi ka uutes oludes hästi hakkama.
Mis veel Torma sovhoosi puutub, siis saadi luba majanduseksperimendi läbi viimiseks juba nõukogude aja lõpul. Nii tekkisid tootmisüksustele mõningase iseseisva majandamise kogemusega peremehed, kes pärast põllumajandusreformi juba edasi majandasid. Nii oli välistatud ka vara laiali tassimine ja kohe kiireks rahaks tegemine. Ühtlasi jätkus tarkust ja oskusi uutes tingimustes paremini välja ujumiseks. Torma Põllumajandusosaühing töötab tänaseni ja on Eesti üks tugevamaid põllumajandusettevõtteid.“
Te olite 1980ndate aastate lõpul ja 1990ndate algul tegutsenud seadusandliku organi Jõgevamaa Maakonna Volikogu esimene esimees, kuulusite 1990. aastal valitud Ülemnõukogusse ja hiljem Riigikogusse KMÜ (Koonderakonna ja Maarahva Ühendus) saadikuna. Millal teil kujunes arvamus, et Eestist võiks saada taas iseseisev riik?
„Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud selge pilt poliitika kujunemisest, ja et oleksin juba lapsepõlves osanud iseseisvast Eestist unistada. Ka Ameerika sovjetoloogid uurisid ju Nõukogude Liitu põhjalikult, kuid ei näinud ette, et see suurriik võiks ära laguneda.
Kui Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine algas, oli tekkinud juba piisavalt teadmisi ja kogemusi, et protsesse mõista ja ette näha. Nii palju kui võimalik osalesin selles ka ise.
Neli vaieldamatult kõige mõjukamat isikut, tänu kellele tuli Eesti iseseisvus ilma ühegi veretilgata, olid EKP juht Vaino Väljas, kes andis parteilt võimu üle rahva valitud esindusele, Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, kes seda võimu targalt korraldas, Rahvarinde juht Edgar Savisaar, kes kindlustas, et poliitilised ideed said kohe laiade masside toetuse, ja viimane mees selles loetelus on Boriss Jeltsin, kes Venemaa presidendina tunnustas Eesti iseseisvust.“
Mis viis selleni, et aastal 1999 valiti teid Eesti Looduskaitse Seltsi esimeheks?
„Kõik kulges üsna juhuslikult. Looduskaitse Seltsi loojat Jaan Eilartit vaevasid juba tervisemured, üleminekuaeg lõpetas seltsile ka rahalise toetuse. Kui lõpetasin tegevuse Riigikogus, tuli Eilart mulle üsna juhuslikult Tartus tänaval vastu ja ütles: „Kuule mees, sina pead nüüd hakkama Eesti Looduskaitse Seltsi esimeheks.“ Nii see läkski.
Erinevates ühendustes olin Eilartiga juba varem tuttavaks saanud. Mul pole loodusteaduslikku tausta. Küllap ta arvas õigesti, et tänu juhtimiskogemustele tulen järsult muutunud ühiskondlikes oludes ja rahalise baasi kadumise tingimustes seltsi kui organisatsiooni elus hoidmisega toime.“
Kas tänases looduskaitses tuleks rohkem läheneda haruldaste ja sageli hävimisohus taime- ja loomaliikide hoidmisele või looduse kui terviku kaitsmisele?
„Nii seda kui teist. Liikidele, mis vajavad tugevat kaitset, tuleb ju säilitada oma areaal, kus ei tohi midagi puutuda. Samas on ka nõrgema kaitserežiimiga alad ja muu territoorium, mida tuleb näha ja käsitleda vastastikuses seoses.“
Mida looduskaitsjana arvate veganlusest?
„Taimetoitlusse suhtun täiesti positiivselt. Veganlust pean aga üsna haiguslikuks nähtuseks. Ega ma sellest eriti palju ei tea, kuid telesaadet „Suud puhtaks“ vaadates jäi veganitest mulje kui riiakatest teistele vahelekarjujatest, kelle hinges pole ilmselt kõik korras. Ju see on midagi liigäärmuslikku ja miski äärmuslik pole mõistlik.“
Riigikogu liikmena olite Eesti Vabariigi esindaja Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees.
„Selles organisatsioonis olin juba enne taasiseseisvumist. See oli parlamentaarse demokraatia kool. Suhtlesin paljude põliste demokraatlike riikide esindajatega, mis oli õpetlik ja mida olnuks vaja demokraatia kujundamisel taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. See eriti hästi ei õnnestunud, sest vajanuks paremat poliitilist kultuuri ja rahva poliitikakogemust.
Tänaseks on Assamblee kujunenud pigem jututoaks: kõige olulisemad asjad otsustakse ikka Euroopa Parlamendis ja kõige olulisemad täidesaatva võimu kompetentsi kuuluvad küsimused Euroopa Komisjonis. Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja Euroopa Liidu tugevana püsimist pean väga vajalikuks. Olukorras, kus maailma juhtriikideks on Ameerika Ühendriigid ühelt ja tõusev Hiina teiselt poolt on ekslik arvata, et Euroopa suudab poliitiliselt tükeldatuna selles konkurentsis oma elanikele ka kaugemas tulevikus harjumuspäraseid hüvesid pakkuda.“
Nii et poliitikaga, mida ajab näiteks Ungari peaminister Viktor Orban, tuleviku vaatevinklist kaugele ei jõua?
„Päris nii ei maksa arvata. Vale on teda kujutada tegelasena, kes püüab eesmärgipäraselt Euroopa Liitu kahjustada ja väga tugevasti isiklikku võimu kehtestada. Orban tunneb muret Ungari rahvuslike väärtuse pärast ja kaitseb neid. Teeb seda, millest me oma presidendi ja parteide puhul puudust tunneme.
Eestile võibki ette heita, et ilma oma huvisid arvestamata püütakse kõiki Brüsselist tulevaid korraldusi täita. Samas, rõhuvas enamuses pole see, mis Brüsselist tuleb, sunduslik vaid soovituslik. Riigiametnikud püüavad Euroopa Liidu direktiividele osutades varjata oma vähest hoolt Eesti eest, vahel ka saamatust.“
Kas tänane Eesti vajaks eraldi maaerakonda, mis keskenduks maapiirkonna probleemidele?
„Aeg on selleks möödas. Rahaline, mis tähendab ühtlasi ka poliitiline, võim on koondunud linnadesse. Maal on vähenenud töötajaskond ja rahvaarv ja seoses sellega ka poliitiline potentsiaal. Sellises olukorras on tänastel juhtivatel poliitilistel parteidel suur vastutus regionaalpoliitika valdkonnas. Eesti ei arene, eestlus ei säili, kui maal läheb kõik allavett. Selleks peab olema kõikidel erakondadel oma nii väärtuspõhine kui ka ratsionaalne maapoliitika.“
Kuidas läheb Eestimaal ennekõike selle küladel pärast paljude omavalitsuste liitumist?
„See on üsna värske muudatus. Kui inimesed mõistavad, et uued omavalitsused neid teenivad, et uutes omavalitsustes nende huve arvestatakse, siis on ümberkorraldustel tulevikku.
Usun siiski, et praeguse Jõgeva valla ametnikud on usaldusväärsed, paljud neist n-ö vanakooli eetikaga ja soovivad oma asja parimal moel ajada. Lõplikke järeldusi omavalitsuste ühinemise kohta võib ehk teha kahe-kolme aasta pärast.
Eesti arengu kõige valutavam koht on demokraatia sisuline allakäik. See tähendab, et võimule pole kehtestatud kompetentsuse nõuet, otsustajal pole mingit vastutust. Kõik võivad küll vabalt rääkida, teha arukaid ettepanekuid, avaldada meelt, protestida või mida tahes. Bürokraatlik Brüsselini ulatuv ringkäendus summutab kõik. Mitte mingit riigivõimu elementi ei võeta vastutusele, kui see ei vasta kirjadele, heietab sisulise vastuse asemel maast-ilmast, lihtsalt hämab, keeldub erapooletust analüüsist projektidele, mille suurejoonelisele kahjulikkusele kodanikud osutavad. Kui parlament on kord juba võtnud endale poliitilise vastutamatuse, siis on ametnikel vaba voli kodanike muredele-taotlustele vilistada. Rail Baltic selle praegu ette võetud kujul on kui õpikunäide. Loodan, et see selleks ka saab, sest maale ja rahvale nii kahjulikku asja ei tohi olla võimalik ellu viia. Usun seda oma naiivsuses.“
Teie kodus on terve riiulitäis karikaid. Mis spordialal need võidetud?
„Tennises ja paarikümne aasta vältel. Mingitel suurtel võistlustel pole ma käinud, kõik on olnud harrastuslik. Vanemas eas pean ennekõike oluliseks head spordiseltskonda ja mõnusat mängu. Seda suudab tennis ikka veel pakkuda.“
Milliseid elamusi olete kogunud reisimiselt ja matkamiselt?
„Aktiivsemalt tegelesin selle hobiga siis kui vanust veel vähem oli. Põhjalikult Kesk-Aasiast Kamtšatkani sai läbi käidud kogu Nõukogude Liit. Olen käinud ka karmidel matkadel, kus tundsin, et äärmuslikud pingutused mind siiski ei kutsu. Nädalaid külma kivi ja jääd, mägihaigus ka veel – selle nautimiseks peab olema mingi eriline talent. Aga imetlen inimesi, kes kaheksatuhandelistel mägedel ära käivad. Samas loodusvaated mägedes on võimsad ja mingi tehnikaga pole neid võimalik täiuslikuna vahendada. Võin tõdeda, et olen näinud igasuguseid looduslikke tingimusi ja seetõttu ei jää paljude riikide majanduslike ja poliitiliste olude kirjeldused-analüüsid mulle abstraktseks. Ka Eesti loodus paistab sellel taustal silma kui väga suur ja hoolikat hoidmist vajav väärtus.“
JAAN LUKAS
Juhan Telgmaa
Sündis 3. jaanuaril 1946 Juurus
Haridus:
Lõpetas 1969 EPA insener-mehaaniku erialal
Täiendusharidus:
Ameerika Ühendriikides Delawares (parlamentaarne demokraatia)
Edinburghi Ülikooli suvekoolis (ajalugu, inglise keel)
Stockholmis, Reykjavikis ja Grastenis (kohalik omavalitsus erinevates ühiskonnamudelitest)
Osalenud paljudel Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Keskkonnabüroo ja teiste keskkonnaühenduste raames korraldatud seminaridel.
1969 – 1970 teenistus Nõukogude Armees
Töökohad:
1970 – 1972 teadur, laborijuhataja EPA Mehhaniseerimisteaduskonnas
1972 – 1974 peainsener, tootmisdirektor Kuremaa Sovhoostehnikumis
1974 – 1988 direktor Torma sovhoosis
1988 – 1989 Jõgeva Maakonna Volikogu esimees
1989 – 1992 EV Ülemnõukogu liige, Maaelukomisjoni esimees, ENPA (Euroopa Nõukogu Parlamentaarne assamblee) liige
1992 – 1995 eraettevõtja (kartuli säilitamine, töötlemine, kaubastamine)
1995 – 1999 EV Riigikogu liige, Majanduskomisjoni liige, Euroopa Asjade komisjoni liige
1999 – 2002 Torma valla volikogu esimees
2001 – 2018 Eesti Rooma Klubi peasekretär
1999 – 2012 Eesti Looduskaitse Seltsi esimees
Aastast 2013 Eesti Looduskaitse Seltsi nõunik, juhatuse liige
Tunnustused:
Autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga
Arvo Raudsepp, sõber, reisi- ja matkakaaslane
Tänapäeval arvatakse, et alguses Suur Mehaanik Jumal lõi maa ja kõik ülejäänu valmistatakse Hiinas. Mehaanik Juhan aga on selle teooria ümberlükkamiseks pärit hõimudest ja aegadest, kes said ja saavad ise hakkama. Kui 1978 aasta Eesti Noorte Teadlaste Ekspeditsioonil Kamtshatkale oli vaja Kljutshevskaja Sopkal 4600 meetri kõrgusel mitu päeva süüa teha, siis valmistas Torma Sovhoosi Direktor omakäeliselt autoklaavi. Rõhu all supid ja pudrud keesid. Kui naine kodus käskis muru niita, aga masinat polnud, siis leidis Juhan lasteaia hüljatud lapsevankri ja konstrueeris selle sassiile muruniiduki. Murud said pügatud. Kui sauna oli vaja saunaahju, siis keevitas ta selle valmis järele jäänud gaasitorust. See on nüüd töörahvast kütnud kolmkümmend viis aastat ja vastupidiselt termodünaamika seadustele vajab sauna kuumaks ajamiseks umbes kolm ja pool halgu. Muidu läheb liiga tuliseks. Inimesed higistavad ja rõõmustavad.
Torma Sovhoosis nägi uute või katkiste masinate parandamine välja nii. Alguses püüdsid tublid mehanisaatorid ise oma mõistuse, kuldsete käte ja suure vasaraga hakkama saada. Kui midagi välja ei tulnud, siis kutsuti töökoja juhataja. Mõnikord sellest piisas, kuid mitte alati. Siis pidi sekkuma peainsener. Tavaliselt sellest piisas, kuid ikka mitte alati. Siis tuli Juhan, vaatas, mõtles natuke ja ütles. Kaheldi, sügati kukalt, prooviti ja siis tavaliselt hakkas agregaat tööle.
Juhani kui juhi suur talent on see, et ta lasi ja laseb ininimestel, kellega ta koos midagi teeb, neil nii asju ajada, kuidas nad õigeks peavad. Et selline süsteem hästi toimiks, peab ta ise muidugi omad asjad kõige korralikumalt ära tegema. Mõnikord ajabki see tema lihtne ja loogiline tegevuste järjestus kohe tuju ära. Mehaanikas ja korralike inimeste vahel asjad, näe nii, üldiselt toimivad. Poliitikas mitte. Sellepärast Juhan suurem asi poliitik polegi.
Torma Sovhoosi Direktor Juhan Telgmaa sõlmis kunagi Torma Sovhoosi Ehitustööde Juhataja kandidaadi Arvo Raudsepaga järgmise töölepingu. „Kõik, mis on vaja teha, tuleb ära teha. Varastada ei tohi!”. Meenutagem, et see oli aeg, kui väike virutamine ja mõisaköis olid nagu natuke ka au sees. See leping pidas kaksteist aastat.
