Reedel tabas silm tööpäeva lõpus Delfist uudise, et rongiliiklus Tartu ja Tallina vahel on rööpa purunemise tõttu katkenud.
Rongiga tööle ja koju sõitjale polnud see just meeldiv sõnum, aga et oli vihjatud ka asendusbussidele, oli siiski veel mingi lootus peatselt koju jõuda ja tuli asja vähemalt uurima minna.
Et Jõgeval on raudtee- ja bussijaama vahet sadakond meetrit, siis kontrollisin üle ka bussiplatsi. Edelaraudteele kuuluvaid sõidukeid seal ei olnud. Raudteejaama perroonil lõdises kümmekond teadmatuses ootajat. Kust seda teavet saabki, ei tassi ju kõik reisijad sülearvutit kaasas ega klõpsi firma kodulehele, kui rong kahtlaselt kaua viibib.
Kliendiinfonumbri automaatvastaja jutustas põhjalikult minutihinnast. Kui infotöötaja n-ö toru otsa sain ja oma küsimuse esitasin, mainides nii rongi suuna kui väljumisaja Tallinnast, taheti minult veel reisi numbrit teada saada. Seda ma tõesti ei teadnud, vaevalt et ka teised lihtsurelikud sel moel ronge eristavad.
Lõpuks selgus siiski, et infot jagama pandud inimene sai aru, millise rongi kohta pärin.
„Jaa, rong hilineb tund ja kümme minutit… aga kas asendusbussi näha pole? Kui ei ole… siis need olevat jah vist kohe täis saanud… aga rong hilineb tund ja kümme minutit.”
Hüüdnud info ka teistele ootajatele edasi, suundusin bussijaama, et õhtu jooksul siiski kindla peale koju saada.
Äpardusi juhtub kõikjal ja kõigil. Aga kui raudteejaamast, kus rongi ootad, enam ootamatutes olukordades teavet ei saa, siis peaks vähemalt seesama palgaline infonumbril vastaja suutma sõnumi lühidalt ja asjalikult edastada, esitamata omapoolseid eksitavaid küsimusi.
M. T., igapäevane rongitarvitaja
Toimetusele on kirja autori nimi teada.
