Kui Nora Racz ülemöödunud sügisel Puurmani Gümnaasiumis inglise keele õpetajana tööle asus, tundus talle laste peaaegu emotsioonituid nägusid nähes, et tema tunnid on surmigavad. Aga kui ta õpetajate päevaks, jõuludeks, sõbrapäevaks ja sünnipäevaks õpilastelt imearmsaid kaarte ja kingitusi saama hakkas, taipas ta, et tema tundidega on kõik OK ning tema ja laste vaheliste suhetega ka, ainult et siinsed lapsed on pisut teistsugused kui tema kodumaal Ungaris.
Nora Raczi Eestisse sattumisel on päris pikk eellugu. Kui tema ema paarkümmend aastat tagasi kooriga Eestis laulupeol käis, rääkis ta pärast kodus vaimustunult sellest, kuidas neid, ungarlasi, siin vastu võeti. Sellest jäi väikesele Norale mulje, et eestlased on väga lahedad ning et ungarlasena Eestis viibimine on väga vinge asi.
Nii juhtuski, et hiljem Szombathely ülikooli ungari keelt ja soome-ugri keeli õppima asudes valis Nora endale üheks lisaerialaks eesti keele, mida õpetas Eestist, täpsemalt Põltsamaalt pärit lektor Marju Ilves. Viimasel ülikooliaastal avanes Noral võimalus pooleks aastaks Tartu Ülikooli vahetusüliõpilaseks tulla. Tartus täiendas ta jõudsalt oma eesti keele alaseid teadmisi, aga tutvus ka eesti noormehega, kellest nüüdseks on saanud tema elukaaslane.
Pärast vahetusperioodi lõppu läks Nora küll esialgu Ungarisse tagasi, lõpetas seal ülikooli ja asus õpetajana tööle, pidades Tartusse jäänud sõbraga telefonivestlusi ja kirjavahetust. Siis õnnestus sõbral Nora kodulinna Veszpremi vahetusüliõpilaseks minna. Võib-olla oleksid nad sinna jäänudki, aga noormees ei leidnud Ungaris tööd. Nii otsustatigi 2008. aastal edasiste pikkade lahusolekute vältimiseks koos Eestisse tulla. Ning Noral kulus siin töökoha leidmiseks aega vaid kolm nädalat.
“Ülikoolis õpitust sobis siin tööd otsides kõige enam välja käia lisaerialana omandatud inglise keel. Nii hakkasingi tööpakkumiskuulutusi uurima ja leidsin, et Puurmani Gümnaasiumis vajatakse selle keele õpetajat,” meenutas Nora.
Esimesed kuud uuel töökohal olid rasked. Küsimus ei olnud niivõrd võõrasse keelekeskkonda ja võõrastesse oludesse sisseelamise raskustes, kuivõrd probleemides ühe konkreetse klassiga. Lähemalt Nora sellest rääkida ei soovinud, vaid ütles lühidalt: “Esimesed pool aastat olid põrgu ja sealt edasi on olnud paradiis.”
Enam kui kahe kooliaasta jooksul on ungarlannast õpetaja kohanenud eesti lastega ja vastupidi.
“Kui ungari laste iga emotsiooni võib nende nägudelt kohe välja lugeda, siis eesti laste puhul see nii ei ole,” tõdes Nora. “Alguses sattusin sellepärast paanikasse: arvasin, et mu tunnid ei meeldi lastele, sest nende silmist ei paistnud mingit positiivset tagasisidet. Alles hiljem taipasin, et siinsed lapsed on lihtsalt teistsugused. Nii me olemegi tasapisi üksteise verbaalset ja nonverbaalset keelt omandanud ning vastastikku kohanenud.”
Naeravad ja parandavad
Õpilased kipuvad küll seniajani Nora üle naerma, kui ta liiga energiliselt žestikuleerib, ning parandavad teda, kui ta eesti keeles kõneldes vigu teeb, aga see ei tähenda, et nad omavahel hästi läbi ei saaks. Lisaks sellele saab Nora lapsi enda näitel võõrkeelt rääkima julgustada.
“Te vaadake mind: kui mina ka paaniliselt eksida kardaksin, ei saaks ma eesti keeles üldse suud lahti teha,” tavatseb Nora õpilastele öelda.
Mis inglise keele hääldusse puutub, siis on see eesti lastel Nora sõnul suisa suurepärane.
“Ungaris dubleeritakse kõik inglisekeelsed filmid ungari keelde, nii et ehedat inglise keelt lapsed suurt ei kuule. Seetõttu on nende inglise keele hääldus üsna puine,” ütles Nora.
Päris võõras asi oli talle algul siinsetes koolides praktiseeritav hinnete parandamise võimalus: Ungari koolides niisugust nähtust ei tunta. Süsteemil on Nora meelest nii head kui halvad küljed.
“Hea on see, et ka kehvem õpilane saab koos eakaaslastega järgmisse klassi minna ega pea 17-aastaselt viiendas klassis istuma nagu üks mu ema õpilane Ungaris,” ütles Nora. “Halb on see, et lapsed hakkavad uskuma, nagu oleks alati ja igas asjas tagataskust võtta teine võimalus. Et see päriselus nii pole, võib neile tulla halva üllatusena.”
See, et Tartust Puurmanis tööl käimiseks tuleb ette võtta mitmekümne kilomeetrine bussisõit, Norat ei häiri. Ka Ungaris pidi ta teises linnas tööl käima. Pealegi ei tööta ta Puurmani koolis täiskoormusega ning kõik tema tunnid on koondatud kolmele esimesele nädalapäevale.
“Siin ollakse sellistes asjades palju paindlikumad kui Ungaris. Eestlased on üldse üsna praktilise meelega ja ajavad asju mõistuspäraselt, seepärast on siin ka vähe bürokraatiat,” kinnitas Nora. “Kui keegi siin selle rohkuse üle kurtma kipub, siis ma ütlen alati: “Te minge Ungarisse — seal te alles näete, mis on bürokraatia!””
Ungari bürokraatiast Nora Eestis muidugi puudust ei tunne, küll aga kodumaa pikast kuldsest sügisest, juba märtsis algavast kevadest ning paksust õielõhnast, mis tervelt kolmeks kuuks (aprilli algusest juuni lõpuni) terve Ungari endasse mässib.
Kõik koolivaheajad veedabki Nora Ungaris. Tema kodulinn Veszprem – see on, muuseas, juba nõukogude ajast Tartu sõpruslinn – jääb umbes
“Kui alumiiniumitööstuse mürgine jääkmuda, mis hoidla purunemise tõttu laiali valgus, kevadel ära kuivab, võib see tolmuna ka meie kanti levida,” märkis Nora murelikult.
Ungari ja eesti pered
Kui ta Eestisse elama tulla otsustas, ütles ema talle: “Mine pealegi sinna, kus sa oled õnnelik.” Nora pole sugugi kindel, kas ema nüüd, mil lahusoleku vaevad kogetud, talle samas situatsioonis samuti ütleks.
“Ungari pered hoiavad väga kokku. Räägin ema ja isaga mõnikord Skype’is mitu tundi ja tunnen puudust nädalalõpulõunatest vanaema juures,” tunnistas Nora, kelle sõnul on vanemate ja laste suhted ungari peres üldse teistmoodi kui eesti peres.
“Siin antakse lastele hoopis rohkem vabadust ja lastakse ise asju otsustada. Ühest küljest on see hea, sest lapsed on palju iseseisvamad, teisalt halb, sest vanemaid pole tihti ka siis juures, kui laps suurte probleemidega silmitsi seisab ja nende abi vajaks,” ütles Nora.
Kaht koolivaba tööpäeva nädalas ei kasuta Nora mitte puhkamiseks, vaid tõlkimiseks. Sass Henno romaan “Mina olin siin” on tema tõlgituna juba ungari keeles ilmunud, valmis on ka Karl Ristikivi luulekogu “Inimese teekond” tõlge. Praegu on Nora töölaual Kersti Kivirüüdi vähetuntud, aga Nora meelest suisa geniaalne jutustus “Okultismi klubi”, mille tegevus toimub Puurmani Gümnaasiumi sarnases mõisakoolis.
Nädalagraafik, mis algab kolme õpetamispäevaga koolis ja lõpeb kahe tõlkimispäevaga kodus, on Nora silmis suisa ideaalne.
„Kolme koolipäevaga ma veel lapsi vihkama ei jõua hakata, ent pühendun neljapäeval ja reedel siiski mõnuga üksildasele vaimuvõitlusele tõlkeväljal. Esmaspäevaks olen aga taas seltskonna järele igatsema hakanud ning lähen suure rõõmuga kooli,” ütles Nora.
Tõsi, tõlketöö tulemusi pole Ungari kirjastajatele just lihtne “maha müüa”. Ungaris tuntakse Nora sõnul eesti kirjandust kahjuks oluliselt kehvemini kui ungari kirjandust Eestis.
“Vähemalt “Pal-tänava poisse” ja “Egeri tähti” on siin igaüks lugenud,” tõdes ta.
Umbes neljal hommikul nädalas tõuseb Nora varem, et ette võtta tunnine jooksuring metsas või tühjas varahommikuses linnas. Kunagi on ta isegi täispikka maratoni jooksnud.
“Praegu piirdun inimlikumate distantsidega, n-ö masohhistlikust programmist olen juba loobunud,” ütles Nora muiates.
Lahendused jooksurajalt
Jooksmine annab tema sõnul mitte ainult hea füüsilise vormi, vaid aitab ka mõtteid ja emotsioone korrastada. Kui Noral seisab näiteks päeva jooksul ees mõni raske ja suurt keskendumist nõudev töö, siis läheb ta hommikul kindlasti jooksma ning mõtleb kõik probleemid ja võimalikud lahendused läbi, kusjuures jooksurajal tulevad lahendused kätte hoopis pingevabamalt kui laua taga ajusid ragistades. Ning kui Nora on hommikul jooksnud, on teda päeva ajal hoopis raskem närvi ajada.
Peale jooksmise meeldib Norale valmistada ungaripäraseid vürtsikaid toite, mis on paprikast punased, küpsetada kooke, milles on jahvatatud mooniseemneid rohkem kui jahu, ning laskuda teiste (mõnikord ka suisa võhivõõraste) inimestega pikkadesse ja põhjalikesse inimsuhteid ja maailmakorda puudutavatesse vestlustesse. Kitarri mängida ja laulda meeldib talle ka ning koos kolleegidega väikseid “muusikalisi lollusi” teha.
“Ungaris sain ma kolleegidega kokku põhiliselt pikkadel ja igavatel koosolekutel, aga siin saame me kokku ka selleks, et koos midagi põnevat teha,” ütles Nora. “Eriti vahva oli tänavuseks õpetajate päevaks valmistumine: otsisime endale Vanemuise kostüümilaost ja mujalt stiilsed rõivad ning riietusime õpetajate päeval mõisaprouadeks ja -härradeks.”
Õpetajate päev on üldse Nora meelest hiiglama vahva leiutis, millest Ungaris jälle midagi ei teata.
“Mu ema ja vanaema lõid kaht kätt kokku, kui kuulsid, et õpetajad pidasid päev otsa pidu ja tunde andsid õpilased. Neile tundus uskumatuna, et koolimaja polnudki õhtuks veel laiali lammutatud,” rääkis Nora, lisades, et tema meelest on õpetajate päev kasulik mõlemale poolele: õpilased saavad teada, mis tunne on olla teisel pool õpetajalauda, õpetajad aga mõistavad, et nad polegi päris asendamatud.
Nora ema ja vanaema, kes on mõlemad pedagoogid, imestasid värskelt restaureeritud Puurmani mõisa pilte vaadates ka selle üle, et täiesti tavalised koolilapsed kogu selle toreduse keskele õppima ja koolilapseelu elama lubatakse: Ungaris tehtaks sellisesse hoonesse pigem rikastele mõeldud spaahotell.
“Tänavu sügisel seisneski korrapidamine meie koolis vahetunnist vahetundi korrutamises: “Ei jookse! Ei karju! Ei puutu seina!” Aga usun, et pikapeale hakkab selline keskkond ise lapsi kasvatama ja neis väärtushinnanguid kujundama,” ütles Nora oma võluva ungari aktsendiga eesti keeles. “Puurmani Gümnaasiumi sugused väikesed koolid on ka muus mõttes toredad: siin on nii väikesed klassid, et õpetaja jõuab iga õpilaseni. Kui meie lastest ka geeniusi ei saa, siis inimesed saavad igal juhul.”
PS. Rõhumärkidega o-d ja a-d, mis Nora ees- ja perekonnanimes tegelikult esinevad, ei riskinud ma tekstis kasutada, kartes, et need tähemärgid elektroonilisi kanaleid pidi trükikotta jõudes kastikesteks või muudeks salapärasteks sümboliteks moonduvad. R. M.
Nóra Rácz
Sündinud Veszprémis (Ungaris) 22. märtsil 1981
Lõpetanud Berzsenyi Dánieli Ülikooli Szombathelys ungari filoloogia ja algkooliõpetaja erialal ning inglise keele lisaerialal (2003), samuti soome-ugri filoloogia erialal (2004).
Töötanud 2004-2008 õpetajana Bán Aladári Põhikoolis Várpalotas.
2008. aastast Puurmani Gümnaasiumi inglise keele õpetaja.
Tõlkinud ungari keelde Sass Henno romaani “Mina olin siin” ning olnud giidiks ja tõlgiks mitmele delegatsioonile ja reisigrupile.
Saanud 2001/2002 Ungari riikliku stipendiumi, 2003 Veszprémi linna stipendiumi ja 2009 Traducta tõlkestipendiumi.
Saavutanud Szombathelys peetaval Elvira maratonil
Tiina Oolo, Puurmani Gümnaasiumi direktor:
Nora Racz on sündinud Ungaris ja usun, et tema kodumaa kliima on tugevasti mõjutanud tema päikselist loomust. Puurmanis töötatud aastate jooksul on ta olnud üks meie kooli populaarsemaid õpetajaid.
Nora naeratava näo ja säravate silmade taga peitub tõeliselt tugev, empaatiline ja intelligentne isiksus. Sõpraderingis on ta jäägitult avatud, siiras ja usaldusväärne, kolleegide seltsis toetav, humoorikas ja heatahtlik. Õpetajana on ta suutnud aga võõrkeeles suhtlema panna ka kõige kinnisemad õpilased. Ta oskab siduda võõra maa keele, kultuuri, ajaloo ja majanduse ühtseks tervikuks ning tuua selle õpilasteni neile arusaadaval moel.
Nora intelligentsus avaldub tema kriitilises suhtumises oma töösse ning suures lugemuses ja kultuurihuvis: ma ei tea ühtegi teist õpetajat, kes oleks nii palju teatris, kinos ja kontsertidel käinud kui tema. Norat võibki iseloomustada kolme sõnaga: särav, andekas, intelligentne.
i
RIINA MÄGI
