Mäletan, et kui olin kas viie- või kuueaastane, siis ootas mind vanaema juures tugitooli all üks suur kingitus. Mäletan seda ärevust ja elevust, sest olin endale ammu kelku tahtnud ja salamisi lootsin, et äkki seal tugitooli all ongi vinge sõiduriist.
Ilmselt uskusin veel jõuluvanadesse ja päkapikkudesse ning kui vanaema, nagu igal aastal, järjekordselt „vetsu läks“ ja selle järel kohe jõuluvana kingikoti ukse taha jättis, võiski jälle toodud kinke avada.
Selle tugitooli alla jäetud paki sees oligi kelk. Soomes elav ristiema oli mulle saatnud erkoranži kelgu, mida kellelgi teisel lasteaias ei olnud. Sellega sain päris mitu talve sõita, enne kui see lõpuks katki läks. Mäletan seda kurbust, kui kelk viimaks nii katki oli, et ema oli sunnitud selle ära viskama.
Nüüd, pea 20 aastat hiljem on jõulud teise tähendusega. Elevus ja ärevus saabuvate kinkide ja jõulude üle on asendunud ärevusega, kas tööasjad saavad veel vana aasta sees tehtud, kas vajalikud asjatoimetused saavad täidetud. Elevus kinkide saamise suhtes on asendunud tühjusega. Rääkimata pidevast tunglemisest poes. Iga teine kaasmaalane käib riiulite vahel klaasistunud pilguga, mis otsib veel viimaseid kingitusi. Olgugi et rahakott ei kannata, kingitakse asju, mida vaja ei ole, inimestele, kellele aasta sees isegi silma ei taha vaadata. Aga peab kinkima, sest muidu vaadatakse viltu.
Igal aastal öeldakse, et tarbime veidi vähem. On kasulikum rahakotile, tervisele ja keskkonnale. Kuid igal aastal seisavad sellest hoolimata autode rivid poest veel kilomeetrigi kaugusel. Riiulite vahel tunglevad inimesed ostavad kokku kõike, mida vähegi kannatab ja poepidajad hõõruvad kasumisummasid nähes käsi. Rääkimata ühe kaupluseketi ööpäevaringsest lahtiolekust. Ikka selleks, et „kõik saaksid ostud teha neile sobival ajal“.
Aga jätaks seekord tühjad kingid ostmata ja kingiks hoopis aega ja armastust? Kingiks seda, mida mitte ühegi rahatähega mõõta ei saa. Vaataks inimestele silma, lepiks ära nendega, kellel ehk vaenujalal oldud ja tunnistaks, kui oleme eksinud. Suruks seejärel kätt ja sooviks teisele kauneid pühi. Või külastaks üksikuid vanaemasid-vanaisasid, kes on aasta läbi pühi oodanud, et keegi viimaks külla tuleks. Nii valus, kui see ka poleks, unustame aasta asjatoimetuste seas ära Inimene olla. Kuid kord aastas, jõulude ajal, võib selleks liiga hilja olla.
Nii toredad kui igasugused vidinad ka poleks, ei asenda need hoolivust ja armastust. Ei asenda heatahtlikkust ja tänutunnet. Ei asenda seda, millest aasta sees puudust kipub olema. Asju võib osta terve aasta, kuid meie ümber on inimlikkusest ja armastusest nii palju puudu, et ka kõige kallimad asjad ei suuda tühimikku täita.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
