Riigikogu aruteluga tipnenud vastandumine ränderaamistiku najal süvendas lõhet Eesti poliitikas veelgi, mingit positiivset tulemust keegi ei saavutanud.
Kas see täiskuu lõpeb ükskord ära, küsis mu naine neljapäeva õhtul. Meil on kodus kõik korras, ta pidas silmas esmaspäevasest haripunktist taanduvat, kuid siiski liiga intensiivset poliitilist õhustikku.
Ilmselt piisab paljudele veel nädalaid mõne Lossi platsil karjunud tegelase nägemisest või kuulmisest, et vastik emotsioon taas meelde tuleks. Ja miks õigupoolest kõike seda tehti? Kas oli mingi mõistetav eesmärk?
Mõtlematud otsused
Kõige kibedama meelega peaksid neid küsimusi küsima sotsid, kuid pigem näib, et nad on vähemalt avalikult valinud panuste lisamise või hoidmise tee. Omavahel tunnistab mõnigi riigikogu SDE fraktsiooni liige, et ei imestaks üldse erakonna toetuse allapoole valimiskünnist langemise üle, kui detsembri reitingud avalikuks saavad.
Sven Mikser on ilmselt üks parimaid Eesti välisministreid läbi ajaloo – ja selles seerias on ilmselgete kohatäitjate kõrval hiiglasi nagu Lennart Meri ja Siim Kallas. Aga kuidas oli võimalik mitte tajuda „järjekordse” ÜRO dokumendi võimet pikka aega miilanud väärtuskonflikti käivitada või seda juba nähes panuseid järjest tõsta – seda on keeruline mõista.
Sotsid on selles kohas ju varem olnud, kooseluseaduse vastasseisu ajal. Ka nüüd tundus neile ilmselt, et ainult pisut on puudu Eesti ühiskonna progressist mahajäänud osa mõistma sundimisest, tuleb vaid survet suurendada. Aga tulemus sai taas vastupidine.
Väärtushinnangute muutumine võtab aega ja ilmselt ei ole liikumine neis küsimustes nii rangelt ühesuunaline nagu võib tunduda. Kindlasti ei aita teistsuguste vaadete ja elukogemustega inimeste südamete ja hingede võitmisele kaasa see, kui kohe ära näidata, et nad on lootusetud tagurlased või lollid.
Lisaks SDE esimehe Jevgeni Ossinovski mõtlematult peaministri lauale heidetud ultimaatumile koalitsioonipartneri valitsusest väljaheitmise asjas tegid sotsid veel mitu kallist viga.
Esimene neist oli läbivalt kasutatud jutupunkt Eesti välispoliitilise joone lõhkumise kohta. Kas tõesti on õigus EKRE-l, kes on aastaid väitnud, et Eesti välispoliitika seisneb tähtsatest pealinnadest saadud suuniste kuulekas täitmises? Mis saab siis, kui mõni tulevane valitsus – näiteks selline, kus välisminister kuulub EKRE ridadesse – tõepoolest peaks Eesti välispoliitilise joone prügikasti heitma ja loob reaalse ohu iseseisvusele? Nii kergekäeliselt ei tohi raskeid süüdistusi loopida.
Selgust ikkagi pole
Teise vea tegi mees, kes isegi ei kuulu SDE-sse, vaid seekord otsustas kandideerida nende nimekirjas. Ja nagu oligi oodata, siis teeb ta kampaaniat mitte sotside, vaid enda väljakujunenud viisil. Inimesed, keda Indrek Tarand otsustas esmaspäeva hommikul ülbel toonil õpetama minna, olid suure tõenäosusega suures osas tema enda kunagised valijad 2009. ja 2014. aastast. Aga ei enam.
Raske on toimunut paremini kirjeldada, kui Jürgen Ligi tsiteerides: „Ennast nautiv ja jõukas sots läks siin ka inimeste keskele, /…/ pilkama neid teemal, mis on nad üles ärritatud, muutma nende meeleavaldust enda meelelahutuseks, ehkki nende hulgas on elult peksa saanuid, õnnetuid, segadusse aetuid, kurje. Neil inimestel oli see harv lähedal olek võimule ja võimalus temaga pahandada, aga siis tuli võim, rebis neilt lava ja mikrofoni.”
Selle tõttu, mis avalikkuse suure tähelepanu all järgnes, ei ennustaks ka EKRE toetusele midagi head. Lisaks baasile, kellele Helmete stiil tingimusteta meeldib, on EKRE võimalike valijate sekka viimase aastaga kogunenud neidki, kelle jõugu raev ja vägivald kindla peale tagasi ehmatavad.
Aga mis on siis tulemus? Kas Eesti on ÜRO ränderaamistikuga nüüd tegelikult ka ühinenud?
Aus vastus on, et pole selge. Valitsuserakondade esimehed leppisid koostöö jätkumise nimel kokku, et Marokosse pakti vastuvõtmisele Eestist mitte keegi ei sõida. Riigikogu avaldas ränderaamistikule kahe erakonna häältega toetust, aga põhiseadus ütleb, et välispoliitikat teostab Eestis valitsus. See valitsus ränderaamistiku teemat rohkem arutama ei hakka. Kui ka ÜRO peaassambleel kuu aja pärast Eesti saadik ränderaamistiku asjas poolt hääletab, siis tuleb hoolega dokumendi teksti lugeda, kuid ikkagi jääb küsimus valitsuse puuduvast otsusest.
Anvar Samost, kolumnist
