Kas inimtegevuse poolt õhku paisatud süsihappegaas võib põhjustada kliima globaalset soojenemist? Maa globaalset soojenemist põhjendatakse teatavasti inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatavate kasvuhoonegaaside, esmajoones süsihappegaasi (CO2) sisalduse suurenemisega atmosfääris. On üldteada, et tööstusrevolutsiooni tulemusena massilise fossiilkütuste põletamise tagajärjel paisatakse suured kogused süsihappegaasi atmosfääri.
Nagu väidavad kliimakatastroofi propageerijad, puuduvat looduses efektiivsed tegurid, mis liigse süsihappegaasi sealt eemaldaks ning niiviisi kuhjub süsihappegaas pidevalt atmosfääri. Selle tagajärjel väheneb maapinna soojuskiirgusvõime maailmaruumi, Maakera pind hakkab üha enam soojenema ning lõpptulemusena saabubki kliimakatastroof. Kuid miks pole siis varem toimunud süsihappegaasi kuhjumist atmosfääri ega kliima globaalset soojenemist?
Vastuse sellele annab üks põhilisemaid looduses valitsevaid seaduspärasusi – süsiniku ringlus maakeral. Selle järgi on maakera elusa looduse põhielement süsinik pidevas liikumises (ringluses) Maa geosfääri eri osade — atmosfäär, biosfäär, ookean vahel.
Mida rohkem CO2, seda rohkem taimed teda seovad
Süsiniku ringluse skeemist saab ka selgeks, mis on need looduslikud protsessid, mis süsihappegaasi on atmosfäärist aastatuhandete jooksul pidevalt kõrvaldunud ja mis eemaldavad ka tänapäeval inimtegevusel õhku paisatud liigse süsihappegaasi.
Kõigepealt on selleks Maal kasvav taimestik, mis oma kasvuprotsessis seob tohututes hulkades süsihappegaasi. Veenmaks ja näidustamaks inimtekkelise süsihappegaasi hukatuslikku kahjulikkust, tõid keskkonna aktivistid Kopenhaageni kliimakonverentsi ajal linna raekoja ette hiigelsuure punaseks värvitud ballooni, mis sisaldanuks tonni CO2. Ilmekam ja realistlikum oleks olnud tuua näitena, et hektari suurune viljapõld oma ühe suvise kasvuperioodiga on võimelina neelama rohkem kui kümne sellist balloonitäit süsihappegaasi.
Veelgi rohkem kui viljapõllud, heina- ja karjamaad ning soode taimestik, neelavad süsihappegaasi aga nn “Maa kopsud” metsad, sealjuures just eriti troopilised vihmametsad.
Taimede puhul on samuti teada, et kui suureneb CO2 sisaldus atmosfääris, kiireneb taimede kasv ja suureneb nende võime rohkem siduda süsihappegaasi. Samuti toimub see ka temperatuuri tõusuga.
Tõhusat tööd teevad ka ookeanid
Põhiliseks süsihappegaasi siduvaks ja mahutavaks reservuaariks on siiski maailmamered — ookeanid, mis sisaldavad endas kuni 90 protsenti kogu Maa ringluses olevast süsinikust nii lahustunud CO2 kui ka veega reageerinult hüdrokarbonaatide näol. Süsihappegaasi neeldumist ookeanides kindlustab ka neis kasvavate veetaimede ja vetikate (planktoni) suur süsihappegaasi sidumise võime assimilatsiooniprotsessi näol samuti surnud vee organismide ja karbonaatsete moodustiste pidev settimine ookeanide põhjakihtidesse.
Hinnatakse, et nii ookeanide plankton kui ka veetaimed neelavad isegi suuremas koguses süsihappegaasi kui kogu Maakera maismaal kasvav taimestik.
Kui aga uskuda ÜRO Kliimamuutuste Paneeli IPCC andmeid Maakera keskmise temperatuuri tõusu ja CO2 sisalduse suurenemise kohta viimasel sajandil, siis tekib paratamatult kahtlus, kas see kõik on tõesti inimtegevuse tulemusena põhjustatud, nagu püütakse väita, või on tegemist siiski meist sõltumatult toimuva loodusliku protsessiga. Maa ajaloost on ju teada pikemaid, kümneid tuhandeid aastaid kestnud külmemaid perioode — jääaegu ja nende vahel valitsenud soojemaid jäävaheaegu.
Asjad hoopis vastupidi, kui meile räägitakse
Sealjuures on ka kindlaks tehtud, et Maakera soojematel perioodidel on atmosfääri süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside sisaldus kõrgem olnud kui jääaegadel. Seletatakse seda asjaoluga, et maailmamerede ookeanide vee CO2 lahustuvus on otseselt sõltuv vee temperatuurist. Vee temperatuuri tõusuga väheneb süsihappegaasi lahustuvus ja ka ookeanide võime siduda süsihappegaasi, mis põhjustabki CO2 hulga suurenemist atmosfääris. Seega üldine, puhtlooduslikest põhjustest tulenev Maa temperatuuri tõus võib ka tänapäeval põhjustada teatavat CO2 sisalduse suurenemist atmosfääris. Mitte vastupidi, nagu püüavad seda ette manada kliima globaalsoojenemise pooldajad.
Lõpuks tahaks rõhutada, et ka Maa nii elusa kui ka eluta looduse ressursid pole ammendamatud. Kuid selle asemel, et tulutult raisata raha kliimamuutuste vastu võitlemiseks, tuleks need vahendid suunata keskkonnakaitsesse, tervishoidu ja sotsiaalabisse, sest palju suuremat ohtu kui süsihappegaas põhjustavad inimkonna elukeskkonnale mitmesugused kahjulikud tööstuse ja ka olmejäätmed.
i
ARVI LIIVA
