Justkui jätkuks ülemöödunud nädalal Jõgeva kultuurikeskuses toimunud Alo Mattiiseni mälestuskontserdile ilmub peatselt trükist raamat, milles Jõgevalt võrsunud heliloojat ja isamaalaulikut meenutavad tema lähedased, sõbrad ja teekaaslased. Raamatu „Ajaga silmitsi. Meenutusi Alo Mattiisenist” on koostanud Alo klassivend ja Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru ning mainitud muuseumis raamatut 7. detsembril kell 16 ka esitletakse.
Toomas Muru, kust tuli sellise raamatu tegemise idee?
Tuleva aasta aprillis möödub 50 aastat Alo sünnist ning arvasin, et nii minu kui ka muuseumi panus selle tähtpäeva tähistamisse võiks olla raamatu vormis: muusikasündmused, mis sel puhul samuti teoks saavad, on muidugi toredad, aga raamatut saab hiljemgi kätte võtta ja üle lugeda. Julgustust sellise raamatu tegemiseks andis asjaolu, et kaks aastat tagasi meie muuseumi poolt üllitatud raamat “Mälestuste Jõgeva” leidis rahva hulgas väga sooja vastuvõtu: esimene tiraazh müüdi läbi poolteise kuuga.
Kas Sind ei seganud asjaolu, et üks raamat Alost – tema ema Helmi Mattiiseni kirjutatud “Alo elu” – oli juba olemas?
Ei, sest arvasin, et peale ema võiksid oma mälupilte edasi anda ja arvamust avaldada ka teised, kes Aloga lähemalt kokku puutusid. Ühe inimese pilk, eriti kui on tegemist ema pilguga pojale, kipub jääma üheplaaniliseks. Kui meenutajaid on rohkem, tekib panoraamsus: eri inimesed mäletavad erinevaid sündmusi või sama sündmuse erinevaid tahke. Alo puhul on selline panoraamsus väga tähtis, sest ta oli erandlik ja vägagi vastuoluline inimene, kes võis etendada erinevaid rolle. Üht ja ainuõiget Alo pole.
Ka Alo emal polnud meenutusteraamatu tegemise vastu midagi. Tema endagi meenutused on ju raamatus sees ning illustreeritud on trükis tema kodusest fotokogust pärinevate piltidega. Tal on hea meel, kui Alo mälestuse jäädvustamisega tegeldakse, eriti kui seda tehakse mitte kollase ajakirjanduse “nõkse” kasutades, vaid püüdes välja tuua Alo isiksuse ja iseloomu eripära.
Soojalt suhtus meenutusteraamatu tegemise mõttesse ka minu ja Alo ühine klassivend ning Alo isamaalaulude sõnade autor Jüri Leesment, kes mälestuskildude kogumisel abiks oli.
Kuidas see mälestuskildude kokkukogumine õieti käis?
Kõigepealt koostasin nimekirja inimestest, kes raamatus sõna võiksid saada, ning saatsin selle Jürile. Tema täiendas seda vaid paari-kolme nimega, nii et võimalikust küsitletavate ringist oli meil üsna ühesugune arusaamine. Kui kevadel kirjaliku pöördumise laiali saatsin, järgnes päris pikk vaikus. See ehmatas mind algul, siis aga mõistsin, et ilmselt tundub enamikule inimestest, kelle poole pöördunud olin, mälestuste ise kirja panemine natuke hirmutava kohustusena. Seepärast võtsin kõigiga uuesti kontakti, rõhudes siis juba rohkem teise võimaluse, mälestuste diktofonilindile rääkimise ja lindilt maha kirjutatud teksti korrigeerimise peale.
Lõpuks olid kõik nõus koostööd tegema. Tõsi, muusik Riho Sibulaga jäi Jüri Leesmentil lõpuks intervjuu tegemata, sest nad lihtsalt ei leidnud selleks aega, mis mõlemale oleks sobinud. Mina aga sain küll Peeter Volkonskiga kokku ja rääkisin päris pika jutu maha, aga lugu sellest ei saanud – osalt sellepärast, et Volk põdes parasjagu kopsupõletikku ega suutnud hästi keskenduda.
Kas raamatu jaoks kogutud mälestuskildudes oli Sinu jaoks midagi uut ja üllatavat või koguni sellist, millele oleksid tahtnud vastu vaielda?
Mitte just palju. Paistab, et tundsin Alo ja olin tema asjadega kursis päris hästi. Jutustatud lugudes polnud ka midagi sellist, millele tahtnuksin vastu vaielda. Küll aga sain kinnitust oma arvamusele, et Alo oli keeruline ja vastuoluline isiksus. Ning kohtusin mõne talle olulise inimesega, kellega polnud varem kokku puutunud. Näiteks veetsin ühe väga meeldiva, huvitava ja vaimu rikastava pärastlõuna Alo kompositsiooniõppejõu Eino Tambergi juures ning hakkasin senisest paremini mõistma, miks Alo temasse nii kiindunud oli.
Raamatu lõpupeatükk pärineb justkui “teisest ooperist”: selleks on Kaja Pino intervjuu Aloga, mis ilmus ajakirja Favoriit 1996. aasta juuli-augusti ühendnumbris, seega alles pärast Alo surma. Miks see tekst lisatud sai?
Arvasin, et ka Alo ise peaks raamatus mingil viisil sõna saama. Ning kõige sobivam tundus talle sõna anda just selle, viimaseks jäänud intervjuu kaudu. Mõndagi elus juhtunut vaatas ta siis juba ajaliselt distantsilt ja justkui kokkuvõtteid tehes, samas rääkis ka sellest, mida tahaks teha tulevikus. Nii annabki see intervjuu aimu, milline oli Alo mõttemaailm ajal, mil ta meie hulgast lahkus.
Kas raamat Alost võiks olla ka kellelegi õpetlik?
Kindlasti. Näiteks noortele, kellest paljud tänapäeval superstaarisaatesse pürivad ja kuulsaks saada ihkavad. Alo elukäik näitas ju, et kuulsusel on oma hind. Ta võis küll kuulsust teatud piirini nautida, ent lõpuks muutus see talle ikkagi koormavaks.
Koormavaks muutus Alole ka see, et rahvas oli ta oma teadvuses kinnistanud fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni sümboli staatusse, samal ajal kui ta ise oleks tahtnud, et rohkem oleks tunnustatud tema tõsisemat ja avangardsemat loomingut, nagu “Ajaga silmitsi”, “Kirjutusmasina kontsert”, “Murtud käe rondo” jne. Alo oli ju mitte ainult inimesena huvitav, vaid ka tema looming oli uuenduslik, intrigeeriv ja muusika piire kompav.
Kes raamatu kujundas?
Andres Rõhu. Tema kujundusstiil ühtib minu maitsega ja varasema koostöö põhjal olen õppinud teda usaldama nii formaadi, paberi, šriftide kui ka fotode valikul. Kõnealuse raamatu puhul meeldis mulle näiteks eriti see, et ta valis esikaane siseküljele foto telekaamerasse vaatavast Alost. Kui mõelda raamatu pealkirjale, siis see foto toetab minu meelest väga hästi ajaga silmitsi olemise kujundit: Alo vaatab telekaamerasse ning näeb oma aega ja maailma tema ümber justkui läbi luubi.
Tunnen Andres Rõhut vähemalt viisteist aastat – sellest ajast, kui mõlemad veel Tartus elasime. Kummalisel kombel kolis tema umbes samal ajal, kui mina Jõgevale naasin, elama Palamusele. Seda lihtsam on meil nüüd taas suhelda.
Raamatu väljaandmine pole just odav lõbu. Kuidas selle ettevõtmise jaoks raha leidsid?
Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp eraldas mulle raamatu koostamiseks viie tuhande kroonise stipendiumi ning kirjanik, kirjastaja ja veebidisainer Heiki Vilep, kellega oleme ka varem mõnel puhul koostööd teinud, oli nõus selle oma kirjastuse A-Disain kulul välja andma. Järelikult suutsin teda veenda, et raamat oma trükikulud tagasi teenib.
Miks ilmub meenutusteraamat Alost juba nüüd, mitte aga viie kuu pärast, kui on tema sünniaastapäev?
See, et raamat enne jõule valmis saaks, oli kirjastaja seatud tingimus. Jõuluaeg on ju parim raamatumüügi aeg, jaanuaris-veebruaris seevastu valitseb raamatuturul vaikus, sest ostjad on end jõulude ajal „vigaseks” ostnud. Et mitte kahjumisse jääda, tuli meil tahes või tahtmata turureegleid arvestada. Ent kui raamat on hea ja korralik, siis minu meelest ei kahanda selle väärtust ka asjaolu, et selle valmimisel turureegleid järgitud on. See on minu meelest midagi analoogset sellega, mida Alo oma intervjuus Kaja Pinole ütles: et heale näitlejale pole reklaamis osalemine alandav ja hea helilooja inspiratsiooni ei riku ka reklaamiklippidele muusika kirjutamine. Nii et mina ütleksin: see raamat juhatab Alo juubeliaasta kenasti sisse.
Kas Alo Mattiisenist võiks veel raamatuid kirjutada või on neid nüüd juba piisavalt?
Hea oleks, kui keegi analüüsiks mõnes järgmises raamatus põhjalikult ja professionaalsel tasemel Alo muusikalist pärandit. Ning kindlasti leidub veel teisigi vaatenurki, millest lähtudes tema elu ja isiksust kajastada. Nagu öeldud, täitis Alo ju erinevaid rolle ning see Alo, kellega mina või Jüri Leesment suhtlesime, ei pruukinud üldse olla see Alo, keda keegi teine tundis. Samas ei arva ma, et päris igasugused väited ja käsitlused tema puhul õigustatud oleksid. Need, kes Alo liiga põgusalt tundsid ja kõiki tagamaid ei hoomanud, ei peaks vist siiski tema kohta arvamust avaldama. Näiteks on nii mõnigi kord väidetud, et Alo laskis end poliitikutel ära kasutada. Julgen vastu väita, et see polnud võimalik: Alo oli liiga intelligentne, palju lugenud, läbinägelik ja kriitilise meelega, et end ära kasutada lasta.
Kas oma lapsepõlvesõbra elu käsitleva raamatu kokkupanek oli kerge või raske töö?
Üsna raske. Esiteks sellepärast, et inimeste intervjueerimine ning lindistuste põhjal tekstide kirjapanek võtsid omajagu aega. Lindile jäädvustatut ei saa ju sõna-sõnalt kirja panna, sest suuline ja kirjalik tekst on struktuurilt väga erinevad. Samas tahtsin iga jutustaja iseloomulikku jutustamismaneeri ja kõnepruuki maksimaalselt säilitada. Ka raamatu kui terviku kompositsioon tahtis läbimõtlemist.
Raskeks tegi raamatuga tegelemise seegi, et töö käigus taaselustusid Alo lahkumisega seotud emotsioonid ja ma mõistsin taas, kui oluline roll tal minu elus oli. Lapsepõlves on inimene tundlik, sest tema maailm alles vormub ja täitub sisuga. Inimestega, kellega oled koos olnud just sellel maailmapildi kujunemise ajal, on sul ka hiljem palju ühist. Just seda tajusime nii mina kui ka Jüri Alo puhul. Me panime kooli ajal omavahel üsna selgelt paika selle, mis on aus ja mis mitte ning mida võib ja mida ei tohi teha.
Samade meie endi vahel paika pandud eetikareeglite tõttu poleks meil Jüriga kunagi pähe tulnud oma lapsepõlvesõbra mälestuse pealt elulooraamatute buumi ja jõuluaega ära kasutades lihtlabaselt “pappi teenida”. Müügiedu oli viimane, millele raamatut tegema asudes mõtlesime. Eelkõige soovisime sel moel Alole tema läheneva juubeli puhul austust avaldada. Ning kui raamatust tulevad välja Alo senini laiema publiku eest varjatumad küljed, tema n-ö teine plaan, siis olen ma õnnelik.
Olnuks Alol õnne kauem elada, mis Sa arvad, millist muusikat ta praegu kirjutaks ning mida te nüüd kokku saades teeksite?
Usun, et Alo oleks jätkanud oma helikeele moderniseerimist ja intelligentsel moel vigurite viskamist. Tal olid olemas ka kõik eeldused kvaliteetse süvamuusika kirjutamiseks ning küllap oleks ta praeguseks selleski vallas palju saavutanud. Võimalik, et inspiratsiooni oleks ta ammutanud sellest, mida praegu pärimusmuusikaks nimetatakse. Vana asi uues kuues – eks selsamal põhimõttel olid ju loodud ka Alo ärkamisaegsed laulud. Ning kindlasti oleks tema muusika kuulajaid leidnud. Nagu Eino Tamberg oma meenutustes märkis, tundis Alo hästi kuulaja psühholoogiat ning oskas hästi hoolitseda selle eest, et tal kuulates igav ei hakkaks.
Kui Alo meie hulgast lahkus, siis jätkasin temaga mõttes kõnelemist veel vähemalt poole aasta jooksul, kusjuures kuulsin ka tema häält endale vastamas. Ma ju teadsin enam-vähem, mida ta ühest või teisest asjast arvas ning kuidas ühele või teisele asjale reageeris. Vahel räägin temaga mõttes praegugi. Oleks ta elus, siis jätkuksid meie pikad vestlused reaalsuses. Ning nagu vanasti, võiksime ka pärast pikemat lahusolekut jätkata juttu ilma “soojenduseta”, justkui oleks see alles eile pooleli jäänud.
i
RIINA MÄGI
