Jõgeva kultuurikeskuses jätkuvad täna Betti Alverile pühendatud luulepäevad Tähetund. Noorte luulelavastusi hindava Akadeemia noorim liige, VAT Teatri näitleja Meelis Põdersoo on „akadeemiku“ rollis küll esimest korda, ent see-eest tunneb Tähetundi kui nähtust mitme muu kandi pealt — nii, nagu kõik Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja vilistlased.
“Tähetund oli kooli ajal minu jaoks väga oodatud sündmus: see tähendas suurt, aga huvitavat tööd Liblikapüüdja luulelavastuse ettevalmistamisel, taaskohtumise võimalust paljude heade sõpradega, aga ka suurt hulka luulepäevade korraldamisega seotud kohustusi, mida meil kõigil täita tuli, ent mis meis kunagi vastumeelsust ei tekitanud,” ütles Meelis Põdersoo.
Liblikapüüdja trupiga liitus ta kaheksanda klassi õpilasena. See oli justkui peretraditsioon: ka Meelise kuus-seitse aastat vanem õde Sirle oli kooliteatris kaasa teinud. Lianne Saage-Vahuri käe all sündinud Liblikapüüdja lavastustest on Meelisele endale kõige rohkem mällu sööbinud “Lugu inetust pardipojast”, millega võideti kümme aastat tagasi Saaremaa Miniteatripäevade peapreemia. Meelisel oli selles lavastuses kanda peaosa, ehkki ta oli siis alles üheksanda klassi õpilane. Aasta hiljem võitis ta vendade Liivide loomingule pühendatud üleriigilise koolinoorte etluskonkursi. Oma kooliteatrikarjäärile pani ta uhke punkti noorema venna rolliga lavastuses “Vennad Lõvisüdamed”.
“Kooliteatriaeg oli minu jaoks suureks saamise ning väärtushinnangute ja eluvaate kujunemise aeg,” meenutas Meelis. “Seda aega ilmestasid süvenemine Tammsaare, Dostojevski ja teiste oluliste autorite tekstidesse, kooliteatrite festivalid ja kooliteatrite suvekoolid Rannal, kus puutusime kokku paljude eesti tippnäitlejatega.”
2003. aastal, mil Meelis gümnaasiumi lõpetas, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgemasse Lavakunstikooli paraku vastuvõttu polnud. Ta üritas küll Tartu Ülikooli ajalugu või eesti filoloogiat õppima minna, ent ei saanud sisse. Nii veetiski ta aasta Jõgeval Jaama poes kaupa vastu võttes ja ostjaid teenindades ning läks 2004. aasta kevadel lavakunstikooli vastuvõtukatsetele.
Varuplaani polnud
Kui mõnikord on neist katsetest ka hirmu- ja õuduslugusid räägitud, siis Meelis küll ei mäleta, et seal midagi üle mõistuse käivat nõutud või teha lastud oleks. Võib-olla oli see nii sellepärast, et Liblikapüüdja vilistlased Martin Kõiv ja Mihkel Kabel, kel lavakooli kaks esimest kursust selleks ajaks juba seljataga olid, võtsid Meelise Tallinna saabudes kohe oma hoole alla ja jagasid talle kasulikke näpunäiteid. Sisseastumisnädal oli Meelise mäletamist mööda väga intensiivne ja kirju ning iga päeva lõpus tormas kogu seltskond teadetetahvlilt edasipääsenute nimekirja lugema. Meelise nimi jäi sellesse nimekirja figureerima lõpuni ning nii osutuski ta üheks kaheksateistkümnest, kes kolme-neljasajast kandideerinust lavakooli vastu võeti.
“Ei oska öeldagi, millel mu usk põhines, aga ma olin algusest peale üsna kindel, et sisse saan. Mingit varuplaani mul välja mõeldud polnudki,” ütles Meelis.
Lavakunstiõpingute algus polnud talle siiski mingi meelakkumine.
“Inimesena olen ma suhteliselt kinnine: ei lase teisi endale väga lähedale ega kipu ka ise kellelegi väga lähenema. Lavakoolis aga paraku nii elada ei saa: seal tuleb neli aastat teistega tihedalt lävida ning üksteise häid ja halbu külgi tundma õppida, sest nii õpitaksegi tundma inimest kui niisugust,” ütles Meelis. “Ma ei ütle, et ma suisa üksik oleksin olnud, aga ma ei olnud lihtsalt veel kursuselt seda nn oma inimest üles leidnud. Lõpuks ma leidsin ja ka teised “avastasid” minu. Tagantjärele on mõned kursusekaaslased tunnistanud, et pidasid mind algul natuke imelikuks vennaks. Aga praegu saan kõigiga väga hästi läbi.”
Meelise sõnul ei leidnud legendides kinnistunud pilt, et “lavaka” tudengid teevad ööd läbi proove, tema õpinguajal küll kinnitust: kell 11 õhtul läksid lavakooli Toompeal asuvad ruumid ikka valve alla ja tudengid koju. Ent tööd sai nende nelja aasta jooksul tehtud küll päris kõvasti.
“Kaks esimest aastat on kõige raskemad, sest siis kipud ikka muretsema kooli püsima jäämise pärast,” ütles Meelis. “Hiljem, kui tehnilised oskused enam-vähem omandatud ja rohkem laval olla saab, läheb kergemaks ja huvitavamaks.”
PAZ-bussiga ümber Eesti
Diplomilavastusi oli lavakooli XXIII lennul, mille koosseisu Meelis kuulub, viis: “Kajakas”, “Eksituste komöödia”, “tsuaF”, “Pimeda toa kuningas” ja “Naisevõtt”. Eriti head mälestused on Meelisel Hendrik Toompere juuniori lavastatud Gogoli “Naisevõtust”, milles tegi kaasa enam-vähem kogu kursus ning milles paljud, Meelis kaasa arvatud, said häid rolle teha. Põnev oli ka koostöö legendaarse Saša Pepeljajeviga “tsuaFi” lavale toomisel: see tähendas Meelise jaoks üsna uude, tantsulisse maailma sisse elamist.
Korralikud publikuristsed said Meelis ja ta õpingukaaslased tegelikult juba teise kursuse suvel, mil nad tegid koos Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejaeriala tudengitega kaasa Eesti Teatri Aasta puhul käivitatud rändteatri projektis. Nõuka-aegse PAZ-tüüpi bussiga logistati kuu aja jooksul läbi kõik Eesti maakonnad ning viidi sinna n-ö teatrituld.
“Nalja sai neil reisidel ikka päris kõvasti,” meenutas Meelis.
Meelise kursusejuhendajaks lavakunstikoolis oli Ingo Normet. Tudengitel polnud alati lihtne taibata, mis liini ta ajab või mida oma vaiksel, aga järjekindlal viisil taotleb, sest ta armastas eesmärgi poole liikuda mitte otse, vaid mingeid keerdkäike pidi. Ka tema huumor oli nii omapärane ja peen, et igaüks seda tajuda ei suutnudki. Teatriõpingutele tagasi mõeldes peab Meelis aga tunnistama, et kõige rohkem on ta saanud ikkagi Normetilt.
Kui mõne lavakooli varasema lennu lõpetajatelt on tööpakkumisi tulnud kui küllusesarvest, siis XXIII lend pidi töö saamiseks natuke vaeva nägema. Ühest küljest oli see tingitud asjaolust, et kursusejuhendaja neile töö leidmisel toeks ei saanud olla, sest pole ise seotud ühegi teatriga, teisalt pärssis teatrite soovi uusi näitlejaid tööle võtta XXIII lennu lõpetamise ajaks, 2008. aastaks Eestis maad võtnud majandussurutis.
“Tegime ise eeltööd, uurisime, millised teatrid “värsket verd” võiksid vajada, ning võtsime siis nendega kontakti,” ütles Meelis.
Tal endal oli lõpuks valida Viljandi Ugala ja VAT Teatri vahel. Viimasest ei teadnud ta senimaani kuigi palju. Aga kui mõned tükid ära vaatas, kaldus kaalukauss kiiresti VATi kasuks. Toonast otsust pole Meelis tänini kahetsenud.
“Ma poleks uskunud, et mina, kes ma nägin vaimusilmas ideaalteatrina ikka midagi Eesti Draamateatri või Tallinna Linnateatri sarnast, hakkan end tegelikkuses väga hästi tundma VAT Teatri viie näitlejaga trupis, kus lavastuste sünni juures mängivad tähtsat rolli improvisatsioon ja rühmatöö,” tunnistas Meelis.
Et VAT Teater asub Rahvusraamatukogu majas, viskab teatrirahvas ise nalja, et neil on Eesti kõige suurem teatrimaja. Ongi, mis siis, et nende käsutuses on ainult mikroskoopiline osa hiigelhoonest.
Mõistavad sõnadeta
Kahe teatris oldud aasta jooksul on Meelis jõudnud kaasa teha juba seitsmes lavastuses. Nii et tööd on olnud küllaga ja see on olnud huvitav. Üsna sageli on tema lavapartneriks olnud tema kursusevend ja nüüdne kolleeg Ago Soots.
“Kooli ajal me õieti koos mängima ei trehvanudki, aga nüüd tunneme end koos laval ülihästi, sest tunneme teineteist põhjalikult ja mõistame ka sõnadeta,” ütles Meelis.
Üks lavastus, milles Meelis ja Ago koos mängivad — “Robinson ja Crusoe” —, kõnelebki tegelikult sellest, kuidas kaks üksikule merest välja paistvale majakatusele sattunud lendurit ilma sõnadeta üksteisemõistmise ja koostööni peavad jõudma, sest teineteise keelt nad ei oska, vaenujalale jäämine hukutaks aga mõlemad. Lugemisaasta lõpukonverentsil osalenud Jõgevamaa koolinoored said seda lavastust möödunud neljapäeval Jõgeva kultuurikeskuses vaadata ning nautida Meelise ja Ago ülitäpset koostööd (näiteks võitlusstseenides saaks vähimagi eksimuse tagajärjel keegi tõsiselt haiget!) ning vastastikku inspireerivat lavapartnerlust.
VAT Teatris töötatud aja suurimaks saavutuseks peab Meelis peaosa tänavu oktoobris esietendunud lavastuses “Hikikomori”. Seal kehastab ta noormeest, kes on protestiks elamiskõlbmatu maailma vastu end oma tuppa sulgenud ega ole sealt väljunud juba kaheksa aastat. Ehkki tegemist on traagilise looga, nimetab Meelis “Hikikomori” prooviperioodi lavapartnerite Kadri Adamsoni ja Anne Veesaare seltsis elu kõige lahedamaks ja stressivabamaks.
“Meie telefonikõned Martin Kõivuga lõpevad tihti Martini soovitusega: “Vabane oma sisemisest vanglast!” See on üks meievaheline vana nali. Aga “Hikikomori” räägibki tegelikult oma seesmisest vanglast. Tundsin enda kehastatava tegelasega üsna suurt hingelist seost ning kui see roll valmis sai, tajusin, et olen mingi teetähiseni jõudnud,” ütles Meelis.
Paraku on selle lavastuse tulevik hetkel üsna segane: see toodi välja Rahvusraamatukogu kütteta tornisaalis, kus praegu teatri tegemiseks liiga külm. Kui teater sama ruumi kevadel uuesti kasutada saab, siis antakse veel mõned etendused; kui ei, läheb tükk mängukavast maha.
Adekvaatne tagasiside
VAT Teater peab üheks oma eesmärgiks noorte teatrisse toomist, sestap on põhiosa selle teatri lavastustest suunatud koolinoortele. Noortele mängimine pole Meelise sõnul just lihtne ülesanne, sest selles eas publik võib olla üsna rahutu ja lärmakas. Samas pole see alati segav tegur.
“Näiteks kui hiljuti “Kirjaklambritest vööd” mängisime, siis oli ka saalis paras lärm, aga noorte suust kostnud kommentaarid andsid tunnistust sellest, et publik “oli kaasas”: kommentaarid tulid nimelt õige koha peal ja olid täiesti asjakohased,” ütles Meelis.
Kui Meelisel teatris esietendus tulemas, muretseb ta sinna kindlasti piletid kahele inimesele: õde Sirlele ja tema kaasale Aare Pilvele.
“Neilt saan ma oma rollide kohta kõige paremat ja adekvaatsemat tagasisidet,” ütles Meelis. “Üldjuhul nad küll kiidavad, aga ei jäta tähelepanu juhtimata ka häirivatele asjadele, nagu otsaesise kramp, mida ma ise ei märkaks.”
Kui kunagi arvas Meelis, et lavastajasoont pole tal üleüldse, siis nüüd on tal tasapisi sellesuunalised mõtted siiski tekkima hakanud. Teine idee, mis tal meeles mõlgub, on see, et võiks koos teiste Liblikapüüdja kutselistest näitlejatest vilistlastega, kasvõi Martin Kõivu ja Mihkel Kabeliga midagi lavale tuua. Ja kui Meelisele mõnd filmirolli pakutaks, ei ütleks ta ilmselt ära: see valdkond tundub talle väga põnev — vähemasti eemalt vaadates.
Kunagi tulevikus, arvab Meelis, võiks ta mängida ka mõnel suuremal laval või kolida üldse Tallinnast ära. Praegu on ta aga nii tööga VAT Teatris kui ka eluga Tallinna kesklinnas neljatoalist korterit üürivas neljaliikmelises “kommuunis” täiesti rahul.
“Minu üheks korterinaabriks on kursusevend ja kolleeg Ago Soots, teistes tubades on kaks neidu, kes teatris ei tööta,” ütles Meelis. “Igaühel on küll oma tuba, aga vahel teeme me ühiselt süüa või siis teeb üks midagi head ja kutsub teised sööma. Usun, et elust meie ühiskorteris saaks päris lõbusa reality-show vändata.”
Jõgevale jõuab Meelis viimasel ajal üsna harva, sest ta vanemad kolisid juba mitu aastat tagasi Jõgevalt Puurmani ning nüüd on tal asja pigem sinna. Tänavune november kujuneb sel taustal üsna erandlikuks, sest Meelisel on selle kuu jooksul võimalus suisa kaks korda VAT Teatri trupi koosseisus igituttaval Jõgeva kultuurikeskuse laval mängida. “Robinsoni ja Crusoe” etendus on juba seljataga, tuleval teisipäeval toimub siinsamas “Misantroobi” viimane etendus. Nagu “Robinson ja Crusoe’gi”, on ka “Misantroop” pooleteisetunnine vaheajata ja tempokas tükk. Lavale on selle toonud šveitslasest lavastaja Markus Zohner.
Oma teatrikreedot Meelis veel sõnastada ei osanud, küll aga ütles välja oma suurima soovi:
“Ma tahaksin, et inimesed armastaksid üksteist ja maailma. Armastus on siin ilmas suurim väärtus ja ilma selleta lõpetab inimkond halvasti.”
Lianne Saage-Vahur, Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja lavastaja:
“Ma tundsin kahte suurt kivi — ma olin nendega lähedaselt tuttav…,” luges Meelis ühel üleriigilisel etluskonkursil ja lummas saali haudvaikseks. Selliseid hetki oli Meelisel Liblikapüüdja ajal mitmeid.
Tunnen Meelist juba lapseeast saati ja on ääretult hää ja soe tunne, et temas on siiani ühes isikus alles mõnus lapsemeelsus, sügav intelligentsus, soojus ja tagasihoidlikkus, mis kõik õigel hetkel laval särama löövad.
Kui kohtume, tundub, nagu aeg oleks seisnud — kõik tähtis on alles. Süda on Meelisel õigel kohal, ta oskab hoida inimesi, kes talle armsad… ja mõnikord tundub, et oma erilise soojusega võibki ta isegi kividega lähedane olla. Aga see on juba Meelise saladus.
i
RIINA MÄGI
