Jõgevamaa traditsioonilist toitu pakutakse Kalevipoja Kala- ja veefestivalil, kindlasti ka Küüslaugufestivalil. Aga ühtegi ainult päris oma traditsioonilise toidu müümise laata või päeva meil pole. Pole seni ka oma taluturgu, kuhu väiketootjad pakutava tuua võiksid.
Siis pole ka imestada, et sel suvel Rehemäe talu põldudel kasvanud arbuusid olid müügil Tartus Lõunakeskuse Taluturul. Veel on samas pakutud tomateid, mida kasvatab Puurmanis asuva Linala talu peremees Liiva Jüri. Rohkem ei osanud Taluturu eestvedaja MTÜ Maitsev Lõuna-Eesti tegevjuht Merle Vall tootjaid ja müüjaid nimetada. TÜ Eesti Mahe võrgustikus võib veel keegi olla.
Jõgevamaa Koostöökoda võttis ette reisi, tutvumaks Tartu Taluturu ning Võru Uma Mekiga.
Taluturgu prooviti Võrus Tiit Niilo ja sealsete ettevõtjate poolt käivitada 1999. aastal.
“Siis oli liiga vara. 2005. aastal hakati Võrumaal uurima, kui palju on väiketootjaid, kes valmistavad taluturule sobivat kaupa. Ka 2006. – 2007. aastal polnud tootja ega ka tarbija veel valmis,” tunnistas Merle Vall.
2010. aasta aprillis Maamessil pakkus Lõunakeskuse juhatuse liige Jaan Lott väiketootjatele välja võimaluse müüa Lõunakeskuses oma toodangut.
Valli hinnangul peab põllumees või aiapidaja ainult tootma, sest sinna kulub tema aeg ja energia. Müümisega samaaegselt tegelda lihtsalt ei jõua. Ainult nädalalõpulaatadel müümisega end aga ära ei elata, kui aia- ja põllusaaduste kasvatamine just kõrvalhobi ei ole.
Koostöö on väga oluline. Võrgustikus olevad tootjad peaks kõigepealt kokku tooma, kus huvitavate koolituste ning omavahelise suhtluse läbi tekib sünergia, mis viib julgete otsusteni nii oma ettevõtmistes kui ka koostegemistes.
Taluturg avati Lõunakeskuses tänavu 26. augustil. “Olgem ausad, algul oli lett ikka küllalt hõre, kõigepealt tõid oma kauba müüki meie omad tuttavad tootjad, kes meid usaldasid,” tõdes Vall. Tasapisi on kaubatoojate arv suurenenud ja usk taluturu toimimisse kasvab.
Kõige kiiremini sai täis lihalett, seal on esindatud Nuustaku Notsu, Liivimaa Lihaveise laagerdatud liha, TÜ Eesti Mahe talleliha ja Rähni talu küülikud. Lihaveise laagerdunud liha ning tallekarree ostjaid müüjad juba tunnevad ja teavad Veel on müügil Marjamaa talu mahlad ja külmutatud marjad, Nopri Meierei piimatooted, Taarapõllu talu tooted, TÜ Eesti Mahe võrgustiku tooted.
Taluturu ehitas valmis Lõunakeskus, edasiseks väljaarendamiseks on Valli kinnitusel investeeritud lisaks umbes 200 000 krooni. Katusorganisatsioonina toimib MTÜ Maitsev Lõuna-Eesti, mille juhatuses on viie Lõuna-Eesti Leader tegevusgrupi esindajad. Iga Leader-grupp maksis sisseastumismaksuna 20 000 krooni, lisaks on panustanud nii meie põhitootjad ning kui ka väiketootjad.
Taluturul on ametis viis müüjat ja tegevjuht. Lõunakeskuse teisest sissepääsust, kus Taluturg asub, käib sisse-välja keskmiselt kaks tuhat inimest päevas. Kaugeltki kõik neist ei peatu ega osta. Esimese tarbijauuringu teeb lähiajal Maaülikooli tudeng oma bakalaureusetöö tarvis.
Vaja “õhinapõhist“ tegutsemislusti
Esialgu on Taluturu tegijatel palju “õhinapõhist“ tegutsemislusti. “Selleta ei saa. Kui väsite, siis kas turg peab juba ise toimima või sureb välja,” lausus Vall.
Ostja saab taluturul kohtuda tootjaga, sageli pakuvadki nad nädalavahetustel oma kaupa ise. “See on vana taluturu toimimise põhimõte, suured tootjad on meil siin kõik juba olnud, aga järjest tulevad ka väiksemad,” lausus Vall. Väljamüügihinnad kooskõlastatakse tootjatega, kes tunnevad hästi turu olukorda ja oma toodete kohta turul. Selline omavaheline tihe suhtlus on usalduse alus.
Kindlasti on Valli hinnangul vaja maal tootjateringi laiendada, müügikanalid on nüüd juba olemas. Paraku on ka Lõunakeskuse juures turud segamini. Teises väravas asuva Taluturu lähimad konkurendid on kolmanda värava välituru müüjad, kes kolisid ka kahe ukse vahele sisse ja nii arvataksegi, et see ongi see lubatud Taluturg. See on natuke keeruline lugu, kuid loodetud selgus peaks saabuma varsti, kui kuusemüüjad oma platsi sisse võtavad.
Taluturule saab oma tooteid pakkuda see, kelle põhitoore on pärit kas oma talust või väikeettevõttest – sellest põhimõttest tegijad ei taandu.
Merle Valli sõnul võiks igas maakonnas olla oma taluturg. Jõgevamaa Koostöökoja juhatuse esinaise Reet Alevi kinnitusel on sellele mõeldud ja Jõgevalegi võiks tulla koht, kus väiketootjate kaupa oleks võimalik müüa. “Vähemasti nii mõtleme esialgu meie,” lisas ta.
Merle Vall soovitas otsida välja tootjad, kes vajaksid väljundit, ja alustada. Kasvõi väikselt, kasvõi ühe tootega.
Osa tooteid jäi proovimata
Kui Jõgevamaa Koostöökoja delegatsioon Võrru Uma Meki laadale jõudis, oli osa laadale toodud kaubast juba müüdud. Mis parata, tegemist oli väiketootjatega, kelle müüdava kraami kogused väikesed. Nii jäi meil mekkimata päris palju pagaritooteid ja muud head-paremat.
Uma Meki suurlaadale olid tulnud kauplema peamiselt omakandi toidutootjad, kes pakkusid hoidiseid, leiba ja muud suupärast.
“Suurlaada eesmärk on tutvustada tarbijale nii kohalikke kui ka kaugemaid toidutootjaid ning juhtida laiema avalikkuse tähelepanu kohaliku toidu tarbimise tähtsusele,” ütles üks korraldajatest, MTÜ Võrumaa Partnerluskogu Uma Meki projektijuht Ave Tamra.
Käsitöömeistrite kaup oli samuti seotud toiduga: lusikad, kulbid, kausid, potid-pannid.
Kõige pikemad järjekorrad looklesid tuntumate kaubamärkide juures nagu Nopri meierei, kus kaup eriti soodsa laadahinnaga, kuid ostjaid jagus ikka kõikjale. Vana Võrumaa tuntumatest tegijatest on laadal kauplemas Nopri Talumeierei, Taarapõllu talu, Alt-Lauri talu jt. Suurlaadal oli umbes 60 müüjat, neist pooled Võrumaalt.
Naabermaakondadest on esindatud Põlvamaa Rohelisem märk.
Võrumaa kutsehariduskeskus kutsus mekkima traditsioonilisi vanu toite ja meie saime osa teraviljatoitude degusteerimisest. Enamik mekkijaid kiitis kruupidega kartuliputru, aga proovijaid jagus ka muude anumate juurde. Hästi huvitava maitsega oli vaarikavarretee õunakoortega.
Meelelahutust pakkusid Võrumaa muusikakoolide õpilased. Mõniste muuseumi töötajad näitasid praktikas ette, kuidas viljast jahu saab.
Kohaliku ehk Võrumaa päritolu toidu kaubamärki Uma Mekk annab välja MTÜ Võrumaa Partnerluskogu.
Uma Meki projektijuhi Ave Tamra sõnul korraldatakse suurüritust teist aastat.
“Esimesel aastal me ei teadnudki õieti, mis ettevõtmisest tulema peab. Tegime seminari, kus saime aimu, mida toidutootja tegelikult tahab,” tunnistas Ave. Tema sõnul pidi Uma Mekk olema algul vaid üks üritus, kuid nüüd on temast saanud Võrumaa toidutoodangu kaubamärk. Praeguseks on märgi “Uma Mekk” saanud juba umbes 30 toodet. Märgi saamisel on tähtis, et toore oleks kasvanud kas Võrumaal või lähipiirkonnas ehk Põlva- või ka Valgamaal. Uma Meki märk antakse nii toormele, tootele kui ka näiteks turismitalude või kohvikute ja restoranide menüüdele.
“Tahame pöörata tähelepanu oma kultuuripärandile ehk nendele toitudele, mida söödi enne, kui Eestisse tulid nisu ja kartul,” lisas Tamra.
Tema sõnul oli laada eelarve umbes 100 000 krooni, kogu Uma Meki projekti eelarve aga 250 000 krooni. “Tegime koolitusi, andsime välja infovoldiku,” rääkis ta.
i
HELVE LAASIK
