Statistilised andmed ja ettevõtjate küsitlused kinnitavad, et paljude ettevõtete tulusus langeb. Üha enam suureneb selliste firmade arv, kelle kulutused ületavad nende tegevustulusid.
Tööjõukulude kiire kasv on teinud oma töö. Paljud töövõtjad, kes alles hiljuti nautisid suurenevaid palganumbreid, peavad nüüd leppima reaaltulu langusega või tundma koguni hirmu võimaliku töökohakaotuse pärast.
Hinnamõju tuleb hiljem
Eestis toodetavate kaupade kiire omahindade kasv on kahandanud selle välisturgudel müügi võimalusi. Kallinenud tooteid on lihtsalt raskem muudel turgudel müüa. Arvestada tuleb ka seda, et kõik turud eelistavad samade hinnatasemete juures kodumaiseid kaupu. Seetõttu peavad konkureerivate importkaupade hinnatasemed olema kohalikest mõnevõrra madalamad.
Väliskaubanduse defitsiidi näitaja on selline indikaator, mis on meie valitsejaid viimastel kuudel rõõmustanud. Nende rõõmul ei ole aga pikka iga, sest viimast mõjutab eelkõige sisetarbimise langus, mitte ekspordi kasv. Tarbijate säästmine ongi see faktor, mis ilustab lühiajaliselt väliskaubanduse näitajaid.
Eesti toodete hindade tõus kajastub defitsiidis alles mõningase nihkega — siis, kui eksport on jõudnud madalamale tasemele. See, et ekpordikogused kasvavate omahindade juures varem või hiljem vähenevad, on ilmselge. Just sellest lähtuvalt võibki oodata selle edaspidist vähenemist.
Impordimahud rahalises väärtuses peaksid samal ajal aga (seoses energia ja toiduainete hindade kasvuga) kasvama. Sellistes tingimustes on väliskaubanduse defitsiidi kasv garanteeritud.
Eesti krooni devalveerimist pole vaja karta ja riigi keskpank hoiab krooni kurssi kindlalt, kinnitas Eesti Panga president Andres Lipstok Kuressaare linnuses näitust avades.
Krooni kursi hoidmise võimekuses ei kahtle keegi. Kas see aga on suure väliskaubanduse defitsiidi korral otstarbekas? Eesti riikliku iseseisvuse tagatiseks on ikka pigem finantsiline võimekus, mitte valuuta stabiilsus.
Majanduskasv väheneb
Esialgse hinnangu järgi kasvas eesti SKP I kvartalis võrreldes aastatagusega 0,4 protsenti. Näitaja on madalam, kui see varasemates prognoosides kajastub. Trendianalüüs lubab oletada, et järgnevate perioodide majanduskasvud on juba negatiivsed.
Kohalike omavalitsuste rohkus ja nende halduskulud kurnavad meie ühiskonda. Ministeeriumide ja nende allasutuste kulude kasv on olnud samuti liiga kiire, halvendades sellega ettevõtete tegutsemiskeskkonda. Miljardeid kroone ei ole mõtet tuulde loopida, isegi sellele vaatamata, et valitsejatele see meeldib.
Leibkonna, ettevõtte, institutsiooni või riigi edukuse määravad nende tulud ja kulud ning nende struktuur. Olen seisukohal, et meie riigieelarvelised kulutused on liiga suured. Pealegi moodustavad selles liiga olulise osa püsikulud, mille vähendamine tulubaasi languse korrale on aeganõudev ja kulukas. Ajal, mil leibkonnad ja erasektor vähendavad tehtavaid kulutusi, vaidlevad valitsejad endiselt selle otstarbekuse ja suuruse üle.
Kui leibkondade säästmine kajastub sisetarbimise languses, siis ettevõtete kokkuhoid väljendub eelkõige töötajate koondamises. Üha uutest koondamistest teatatakse aina sagedamini. Viimastest vallandamistest suurettevõtetes meenub mulle hetkel Elqoteci Tallinna tehases üle 328 töötaja koondamine, Smead Eesti AS ja Baltic Panel Group AS töötajate koondamised.
Koondamiste laine kogub hoogu, seda võimendavad tegevust lõpetavate ettevõtte kasv. Tööjõukulude kiire kasvuga loodi soodus pinnas pankrottidele. Töökohtade ülesütlemisega kaasnevate kompensatsioonide maksmiskohustus süvendab selle kasvu veelgi.
Eesti valitsemiskulud on kõrged
Töölepinguseaduse järgi peavad ettevõtted töötajale tagama töö, mis ei sõltu (erasektoris) alati tööandjast. Kõik me näeme, mis toimub praegu majanduskeskkonnas. Riigi viimastel aastatel viljeletud fiskaalpoliitika on viinud selleni, et paljud ettevõtted ei suuda enam konkurentsis püsida. Riigi eestvedamisel on tööjõukulude kasv olnud juba mitmed aastad kordades kiirem tööviljakuse tõusust. Töötajatest vabanemine on aga väga kulukas. Nende koondamise peale kulutavad ettevõtted olulise osa ressurssidest, jäädes ise seejuures maksejõuetuiks. Ettevõtete pankrotistumine ja töötuse kasv on sellistes tingimustes paratamatu. Tööturuametil seisavad eest kiired ajad. Valitsejad peaksid teadvustama, et riigi loodetud tulude kasv väheneb edaspidi veelgi.
Tulubaasi suurendamiseks tuleb kehtestada uusi makse või suurendada seniseid maksulaekumisi. Kodanike ja ettevõtete reaaltulude langemise tingimustes on riigitulude suurendamine mõeldamatu. Seega jääb üle vaid kulutuste vähendamine. Valitsemiskulude vähendamine on selline abinõu, millega ei riivataks kodanike huvisid. Tegemist on kuluga, mille vähendamisega teatud piirini kodanikud isegi ei tunnetaks selle mõjusid. Eesti valitsemiskulud on kõrged. KOV-de rohkus ja nende halduskulud kurnavad meie ühiskonda. Ministeeriumide ja nende allasutuste eelarvete kasv on olnud samuti liiga kiire, mõjudes negatiivselt majanduskeskkonnale.
Oodatust väiksema riigitulude laekumise tingimustes tuleb vähendada valitsemiskulutusi. Haldusreformil ei paista alternatiivi olevat.
EUGEN VEGES
