Kui Vooremaa Vaimastvere Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajale Merle Ojametsale ettepaneku tegi, et temast võiks lehte persooniloo kirjutada, oli õpetaja esimene reaktsioon eitav, keeldumise põhjuseks eht-eestlaslik tagasihoidlikkus. Pärast veenmist oli õpetaja intervjuuga siiski nõus.
Vaimastvere Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Merle Ojamets on vaatamata tagasihoidlikkusele kõike muud kui pelgalt aineõpetaja. Lisaks tundide andmisele ja kodutööde parandamisele, mis kuulub õpetajate igapäevatöö hulka, on ta tegev pea kõikide teemapäevade ja –nädalate korraldamisel koolis ning on ka Vaimastvere Kooli lehe väljaandmise algataja ja eestvedaja. Sel aastal esitati õpetaja Ojamets Täiskasvanud Õppija Nädalal ka aasta õppija tiitlile.
Merle Ojamets tunnistas, et õpetajageen on temas olemas olnud juba lapsepõlvest peale. Enamik algklassiõpilasi soovib tulevikus õpetajaks saada, kuid aja möödudes tekivad paljudel uued huvid ja õpetajaks saamise ambitsioonid kaovad. Merle Ojamets oli üks erandeid, kellel soov õpetajaamet omandada säilis kuni keskkooli lõpuni. Siiski läks toona Jõgeva 2. Keskkooli värske vilistlane hoopis Viljandi Kultuurikolledžisse raamatukogundust õppima.
“Ma kahtlesin pikalt, kas minna õppima õpetajaks või raamatukogundust, kuid miskipärast oli see Viljandi tol momendil kutsuvam,” rääkis Ojamets, lisades siiski, et Viljandi Kultuurikolledži kasuks langetatud otsust ei kahetse ta praegu mitte karvavõrdki, sest sealt omandas ta kirjandusest ja ajaloost väga põhjalikud teadmised. Ka oma parimad sõbrad leidis ta just Viljandi koolist.
Raamatukogunduse eriala omandamise kolmandal aastal tekkisid Merlel esimesed kokkupuuted õpetajaametiga, nimelt otsis Sürgavere Põhikool oma kollektiivi pooleks aastaks asendusõpetajat. Koormus oli väike, koolis tuli õpetamas käia kahel päeval nädalas. “Seal õpetades tekkis mul arusaam, et õpetajaamet on minu jaoks ikka õige valik,” meenutas Merle esimesi kokkupuuteid õpetajatööga, nimetades Sürgaveres töötamise aega esimesteks ristseteks.
Pärast Viljandi Kultuurikolledži lõpetamist oli Merlel siiski selge plaan hakata tööle õpetajana, mitte raamatukogutöötajana. Järgmiseks väljakutseks oli töötamine Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis, kuhu kutsus teda kultuurikolledži aegne kooliõde. Kohtla-Järvel pidas ta pedagoogiametit vaid aasta. “See polnud minu kodukant ning kui mul avanes võimalus kodule lähemale tööle tulla, kasutasin selle kohe ära,” rääkis õpetaja, lisades, et kuigi ta Kohtla-Järvel lühikest aega töötas, peavad sealsed õpilased teda siiamaani meeles.
Õpilane ja õpetaja ühes isikus
Uue aastatuhande alguses alustas Merle Ojamets tööd Vaimastvere Põhikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Samal ajal läks ta Tartu Ülikooli õpetajaametit omandama. 2002. aastaks oligi õpetajal taskus ülikooli templiga paber, mis lubas tal põhikoolis tunde anda. Uuesti võttis Merle koolitee jalge alla 2008. aastal ning tänavu kevadel lõpetas ta eesti keele ja kirjanduse õpetajana magistrantuuri. Sel korral ei toimunud õppimine avatud ülikoolis, vaid päevases õppes, mis oluliselt õppimist, õpetamist ja muud argielu raskendas.
“Sel erialal õpib palju neid, kes samal ajal ka töötavad. Ülikool suhtus meisse, töötavatesse tudengitesse, väga hästi ja oli ka väga vastutulelik,” kiitis Ojamets vastlõpetatud kõrgkooli.
Siiski on õpetajal veel värskelt meeles, kui närviline see kevad tema jaoks oli. “Mul oli vaja tegeleda kooli lõpetamisega ning 9. klass, kellel ma olin ka klassijuhataja, valmistus eksamiteks ja samuti kooli lõpetamiseks,” meenutas ta aega, mil tundus, et töö kasvab üle pea.
Kiire ja närviline periood möödus ilma suuremate „kadudeta”, nii õpetaja kui ka tema õpilased said suvehakul kooli lõpudiplomid kätte. “Mul pole kombeks asju pooleli jätta ja ma hoian kiivalt tähtaegadest kinni,” kinnitas õpetaja, kelle pingutusi märkas ka kool, esitades tema kandidatuuri Täiskasvanud Õppija Nädala raames aasta õppija tiitlile.
Tänavu täitus Merle Ojametsal Vaimastvere Kooli tööle tulekust kümme aastat. Selle aja jooksul on ta pidevalt olnud ka klassijuhataja ja tegev pea kõikides kooliellu vaheldust ja värskust toovates ettevõtmistes, mille hulgas iga-aastane emakeelepäev, leivanädal, sõbrapäev ja ka jõulude aegne teemanädal. Alates sellest aastast töötab Merle Ojamets Vaimastvere Koolis väikese koormusega ka huvijuhina.
“Nüüd ma teen ametlikult seda, mida ma olen kõik need aastad tegelikult teinud. No pole midagi teha, ma ei püsi kuidagi paigal, kogu aeg on tarvis rahmeldada ja midagi toimetada,” tunnistas ta ise naerdes.
Õpetajatöö pole kunagi rutiinne
Kaheksa aasta eest hakati Merle Ojametsa algatusel Vaimastvere Kooli lehte välja andma. Idee tekkis õpetajal oma vanaema juures Vara kooli lehte lugedes, mis ilmub kohaliku vallalehe vahel. Lehe tegemise idee käis õpetaja Ojamets välja kooli direktorile Väino Lingile, kes mõttega ka kohe nõus oli.
“Mina mäletan seda lehe tegemise algust nii, et ma käisin idee välja ja oli tarvis umbes kümmet õpilast, kes asjaga kaasa tuleksid. Juba järgmiseks vahetunniks oli see punt kokku aetud, kellega lehte tegema hakkasime,” meenutas Merle Ojamets. Alguses ilmus kooli leht, mis sai nimeks Leheke, korra kuus ja koosnes neljast A4 formaadis leheküljest. Koolilehe ilmumissagedus ning sisu on aastatega muutunud. Paar aastat pärast Lehekese esmanumbri ilmumist muudeti leht sisukamaks ning ilmuma hakkas see kord veerandis. Siiski on Leheke elanud üle ka mõõnaperioodi, nimelt ilmus see möödunud õppeaastal vaid korra, kooliaasta lõpus.
“Mul oli oma koolitööga nii palju tegemist ja mul polnud lihtsalt aega lehe toimetamisega tegeleda,” tunnistas õpetaja, kuid avaldas heameelt, et lehetöö pole kõige kiuste siiski katki jäänud. Ka õpilastel on koolilehe ilmumise vastu tõsine huvi. “Kui vahepeal leht pikalt ei ilmunud, siis tuldi minu käest lausa küsima, et millal ilmub,” rääkis Ojamets.
Koolilehes on läbi aegade kirjutanud need õpilased, kes seda ise on tahtnud. Kedagi sunniviisiliselt lehetööd tegema pole pandud. Ka teemad valivad õpilased ise. Kuigi tegemist on põhikooliõpilastega, ei ole koolilehes kajastatu alati nii-öelda “roosamanna”, nii mõnigi õpilane on avaldanud ka kriitilise alatooniga artikleid.
Õpetaja Merle Ojamets on olnud nii koolilehe peatoimetaja, küljendaja kui ka kujundaja rollis. Kuigi kümne aasta jooksul on õpilaste hulk Vaimastvere Koolis vähenenud pea kolmandiku võrra, leidub ikka õpilasi, kes oma on vabast ajast nõus koolilehega tegelema.
Kümme aastat ühes koolis töötamist pole Merle Ojametsa sõnul rutiinne. “Õpetajatöö ei saa minu jaoks kunagi rutiinseks muutuda,” selgitas ta.
Vaimastvere Kool on Ojametsale saanud väga koduseks, ühte hoidev kollektiiv ja õpilased on ju igale õpetajale meele järele. Siiski on ta uuteks väljakutseteks valmis, sest pole oma pedagoogioskusi praktiseerinud gümnaasiumiastmes. Vihjamisi ütles Vaimastvere kooli eesti keele õpetaja, et kui talle peaks väga hea pakkumine tehtama mõnest gümnaasiumist, siis kaaluks ta kindlasti töökoha vahetust. See kõik on tema sõnul muidugi vaid plaanide tasemal. Kunagi õpitud raamatukogutöötaja ametitki pole Merle unustanud. “Võib-olla kunagi pensionieas asun mõnda raamatukokku tööle,” lubas ta.
Merle Ojamets
Sündinud 13. augustil 1977 Tartumaal
Haridustee: Vara 8-klassiline kool
Jõgeva 2. Keskkool
Viljandi Kultuurikolledž, raamatukogunduse eriala
i
Tartu Ülikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Töökohad: Sürgavere Põhikool
Kohtla-Järve Ühisgümnaasium
Vaimastvere Põhikool
i
EILI KOITLA
