Kaheksandal septembril, kui Jõgeval avati Ants Paju mälestuspink, leppisime selle autori Tauno Kangroga kokku, et kohtume ja ajame juttu. Külastasin nimekat kunstnikku tema skulptuuristuudios pea kolm nädalat hiljem.
„Teen endale kohvi ja pärast joonistan lõpuni. Kuuendal oktoobril on näituse avamine Victoria hotellis Pärnus,“ rääkis skulptor Tauno Kangro oma ateljees ringi askeldades. „Ma praegu lihtsalt silun. Modelli ma sulle ei saa näidata, sa teed tast pildi ja paned lehte. Aga Victoria hotelli näitus tuleb ilus, need on spetsiaalselt sinna tehtud tööd.“
Juttu alustame Jõgevamaast.
Kuna viimase su taiese paigutamisest Jõgevamaale pole palju möödas, siis oskad ehk öelda, kui palju su teoseid sealkandis avalikus ruumis on?
„Jõgevamaal on Kündja (ka Kalevipoja nime all tuntud kuju Sõpruse pargis), Tee Olümposele Sõpruse pargis, Hea Linna Vaim Jõgeva kultuurikeskuse ees, Paju Antsu pink ja loomulikult ka Lible Palamusel.“
Ja Eestis kokku?
„Ei tea, ei ole neid lugenud. Minu jaoks ei ole number oluline, numbrilugemine on pigem nagu nõukaaegne „pakasuhha“. Alati on tähtis kvaliteet, mitte kvantiteet. Mind huvitab sisuline pool, saada paremaks ja anda endast parim. Alati saab paremini teha.“
Oled omamoodi väga intrigeeriv persoon, millega oled selle ära teeninud?
„See jäägu intrigeeritute probleemiks, see pole minu probleem. Mina ei ulu koos huntidega, ei küsi fondidest raha. Ilmselt ajab närvi muidugi, kui keegi saab hakkama. On palju neid, kes väidavad, et ei olegi võimalik ilma toetuseta hakkama saada, ja neid minu toimetamised muidugi segavad. See on bisnis, mis on suretanud välja kogu klassikalise kunsti. Pronksi ja marmori… see olevat haltuura.
Vastupidi! Teeksid nad siis performanseid ja häppeninge sellepärast, et neil ongi vaja pritsida seda negatiivset energiat laiali…
Ma vist olengi viimasest kunstnike põlvkonnast, kes oskas veel joonistada. Imestavad selle üle: „Mis, sa oskad joonistada ka?! (Tauno Kangro läheb päris korralikult hoogu). Kunstnik ei pea joonistada oskama – no mis jutt see on!“
Mida arvad ülemöödunud sajandi lõpu stereotüübist – vaene, nälgiv kunstnik katusekambris, kelle tööd mõistetakse alles pärast tema surma?
„See on demagoogia. Kvaliteet oli tähtis. Olid ka miljonärid, kes ajasid oma asja. Munch näiteks, või Picasso ja Dali olid miljonärid, kui mitte miljardärid. Eesmärk ei ole vireleda, vaid teha kvaliteetset kunsti. Ma vaatan seda niimoodi, et kas mulle endale meeldib – just fun. Mitte kriitikutele, mitte nendele, kes ütlevad, mis kunst peab olema. Ja alati saab paremini, alati saab täiustuda.
See on spordi, teaduse ja kunstiga ühtemoodi. Tuleb ujuda vastuvoolu ja praegu ujungi ju vastuvoolu. Sest suretataksegi välja klassikalised kunstid. „Kui lubate, et te ühtegi pronkstööd ei tee, või marmorit – hoidku jumal!– või graniiti, siis me anname teile sealt sellest ühisest potist natuke raha. Tingimusel, et te jumala pärast tööd ei tee!“
Kuidas te küll ometigi üles ei ärka ‒ see on ju ringkäendus! Loomulikult neid ärritab, et mõni saab hakkama ilma nende fondist kerjamata.“
Tauno Kangro saab nii kurjaks, et ei taha edasi rääkida. Lepime kokku, et vahetame teemat ja tuleme tagasi kolme nädala taguse sündmus peategelase juurde.
Kas Ants Paju on ainuke nähtus, kes sind Jõgevamaaga seob?
„Absoluutselt, ja mitte ainult mind. Ants on Jõgevamaaga sidunud kui mitte sadu, siis vähemalt kümneid häid inimesi. Gerd Kanterist ja Aleksander Tammertist Venemaa eestlasteni. Ta oli nagu õpetaja. Isamaalane suure algustähega, Õpetaja, õpetaja Laur…
Antsuga oli tore koos töötada, ta oskas inimesi innustada. Mitte ainult mind, vaid ka paljusid teisi. Nii kunstis kui ka spordis on innustamine väga tähtis.
Antsul oli palju vaenlasi, õnneks sõpru rohkem. See lohutab mindki, teadmine, et häid inimesi on sada korda rohkem… Selles suhtes olen temaga ühte meelt.
Oli üks väga ilus töö, mis jäi tegemata – Alo Mattiiseni monument – sellest on mul kahju. Oleks Ants Paju olnud Jõgeva linna eesotsas, oleks see tehtud. Alo jäädvustamiseks kulus vist Jõgeval 200 eurot: 60 x 70 kiviplaat – niisugusele mehele nagu Alo!
Õnneks on alati olnud õigeid mehi, ja Antsu taolisi jäädakse mäletama! Neid teisi ei tea pärast enam keegi.“
Natuke aega on kuulda ainult paberi ja kriitpastelli krõbinat, siis Tauno jätkab.
„Mul on hea meel, et see pink sai sinna pandud. Lihtsalt see ei läinud. Kiviraiumise olen siiani võlgu, aga eks ta tuleb ära maksta.“
Kas sul läheb nii hästi, et saad seda endale lubada?
„Võib-olla isegi ei lähe alati, aga tuleb teha tööd ja leida see raha. Ja mul on ikka tõesti väga hea meel, et Jõgeval Antsu pink olemas on.
Kaks aastat tegin tööd selle nimel, et saaks püstitada Põltsamaale Sõpruse parki temast õpetaja Lauri kuju, kus ta seisab oma sportlase väärikuses ja loeb Raamatute Raamatut. On kahju, et tema „sõbrad“ sellel teoks ei ole lasknud saada.“
Kuidas kõlas, kui sa ütlesid Raamatute Raamat, paneb küsima, kas oled kristlane?
„Jah, loomulikult. Tahaksin tagasi jõuda Jaani koguduse juurde, mille liige mu vanaisagi oli. Kirik on oma probleemidest üle saanud ja meil on ääretult intelligentsed õpetajad. Loomulikult on religioon inimese isiklik asi. Olen kindel, et õhtumaa kontekstis on hea tunne olla kristlane. Jah, ja ega sellest ei peagi rohkem rääkima.“
Kohe pöördub kunstnik eelmise teema juurde tagasi.
„Vaikselt loodan, et ma olen veel noor mees ja ma jõuan selle kuju teha küll.
Ants oli suure hingega inimene. Loomulikult juhtus ka tal igasuguseid asju, eks ta eksis ka, nagu me kõik. Aga süda oli tal õige koha peal.
Praegu on Antsu lapselapsed minust pikemad sirged mehed, väga väärikad järglased. Artur Rehiga teen täitsa koostööd. Ta tuleb Laitsesse mängima ühte tükki. Minulgi oli võimalus teda Hollywoodis õppimisel toetada, korraldasime kunstioksjoni.“
Õpetaja on sinu jaoks väga oluline. Räägi õpetamisest ja õpetajatest.
„Kunstiga, nagu ka spordi ja teadusega on nii, et kui satud hea õpetaja juurde, kes innustab ja annab sulle võimaluse. Nagu mina sattusin Kalju Reiteli juurde. Nii tekib ja säilib huvi. Nüüd olen ka ise õpetaja, et seda edasi anda.
Õpetan Tallinna loomaaias noori, veel annan kunstitunde Ruila põhikoolis Laitse lähedal.“
Sa oled Laitse Graniitvilla peremees, räägi, kuidas sinna sattusid?
„Laitsesse ostsin maja järgmisel päeval pärast seda, kui sinna esimest korda sattunud olin. Lossi rentnik ütles, et Laitses on veel üks maja, mis on liiga suur, liiga katki ja liiga kallis… Õnneks ei olnud.“
Kunstnik vaatab joonistust molbertil ja asub joonistama järjekordseid viinamarjakobaraid.
Mida sulle kõige rohkem teha meeldib?
„Joonistada, modelleerida, oma tööd teha. Ma olen kõige õnnelikum siis, kui ma saan teha oma tööd. Võin metsas kümme tundi joonistada ühte mändi ja olla eluga väga rahul,“ vastab kunstnik kiirelt. „Pastell, pronks, marmor, graniit, õlivärvid mulle väga meeldiks. Akvarelli ma ei ole proovinud. Akvarell on väga ilus, aga selle valdama õppimiseks ei piisa sageli tervest elueast. Seal on vesi ja ettearvamatus, väga raske tehnika. Nii rasket ma ei taha, lihtsam on kivi raiuda või pastelli teha. Arvan, et lähen varsti õli peale üle. Seal on palju võimalusi ja see on järjekordne väljakutse.“
Kas teed oma tööd tellimuse peale või on nad sul enne valmis?
„Ideed on ikka enne valmis, aga eks elu ole mitmekesine ja väga tähtis on asukoht.“
Kangro tõuseb ja läheb oma tööd kaugemalt vaatama.
„See näitus läheb restorani, ma olen teinud suured aktijoonistused mitmel teemal, tee- ja kohvijoomine, veinijoomine. Siin on nüüd puuviljad. Omanikud olid aktidega nõus, kuigi see on natuke riskantne.“
Mis on su viimane suurem töö?
„Tegin kahe mehe, Bill Gate’si ja Steve Jobsi täisportreed. Billist oli üks halb ja vähemalt kümme väga halba portreed, Jobsi’st üks ülihea, vaimustav portree, nii et latt oli kõrgel. See oli suur väljakutse ja väga põnev teha. Täna kell kolm (27. septembril) on selle ettenäitamine tellijale Olaf Hermanile Astlanda Ehitusest, see on minu jaoks kuju tegelik avamine. Avalik avamine oli 13. septembril, Tehnopoli sünnipäeval.
Olaf Hermann on tõeline tegija, nagu Ants Paju. Ta on suur mees ja tõeline eeskuju, nagu Ants.“
Oleme jõudnud oma jutuga peaaegu tagasi algusse?
„Jah, aga nii on. Olaf Hermann on nagu Tallinna Ants Paju, julgeb teha ja saab hakkama.“
Tauno Kangro
Sündinud 25. mail 1966 Tallinnas
Skulptor
Alustas oma kunstiõpinguid Kalju Reiteli juures
1984 lõpetas Tallinna 20. keskkooli
Aastatel 1986–1993 õppis Tallinna Kunstiülikoolis skulptuuri erialal
Alates 1992. aastast on tal olnud ligi poolsada isikunäitust Eestis, Belgias, Hollandis, Leedus, Lätis, Norras, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Taanis ja Venemaal
Loonud mitmeid monumentaalteoseid: „Härg” (Luige, 1989), „Puhkaja” (Schnelli tiigi park, Tallinn, 1995), „Suur Tõll ja Piret said hea kalasaagi” (spaahotell Meri Kuressaares, 2002), „Tarvas” (Rakvere lossimägi, 2002), „Tee Olümposele” (Sõpruse park, Põltsamaa, 2004), „Kalevipoeg kündmas” (Sõpruse park, Põltsamaa, 2006), „Kihnu Jõnn” (Pärnu, 2011), „Maardu armunud” (Maardu, 2015), Ants Paju mälestuspink (Jõgeva, 2018), Steve Jobs´i ja Bill Gates´i elusuuruses pronksskulptuurid (Teaduspark Tehnopol, Tallinn, 2018)
Eesti Kunstnike Liidu liige
Elab Laitses ja peab Tallinna vanalinnas skulptuuristuudiot.
Olaf Hermann, Astlanda Ehituse ehitusdirektor ja nõukogu esimees
„Tauno ongi ehtne mees, tema kunst on ka niisugune, jõuline ja mehelik. Ja ise kiirgab samuti seda jõudu. Kangro on ikka monumentaalkunstnik, ükskõik, mida teeb, tuleb välja monument. Meil tuleb siia veel üks maja ja see ruum jääb sisehooviks. Purskkaev juba oli, aga mõtlesin, et siia oleks ka üht kuju vaja. Selle monumendi juures oli juttu algul ühest mehest. Skype’i maja on siin kohe kõrval ja mulle meeldis see Windows’i aknamotiiv. Tauno käis siin ära ja ütles, et siia tuleb teha teine mees veel.“
ANDRA KIRNA
