Aiasaaduste kasvurekordid kuuluvad kõrvitsatele, sest ikka on laatadel kuulda mõnest hiiglasest. Kas ka neile auhindu antakse, nagu Oskar Lutsu tuntud näidendis suurele kapsapeale oli ette nähtud, pole teada.
Kõrvitsad mängivad aiapidajaga peitust, sest vahel pole mõnda vilja suurte lehtede varjust nähagi. Alles siis, kui külm lehed närvutab, saab üllatuda. Eriti kehtib see dekoratiivkõrvitsate kohta, sest nende põnevad muhulised ja rohe-kollasekirjud pallikesed jäävad vahel ka sügisvihmadega kasvuhoo sisse saanud kõrge rohu varju. Minu tuttaval on kombeks viia neid sõprade tähtpäevadel lille asemel: nende loomupärane ilu säilib ju kauem kui õitel! Ja üldse nimetab ta neid mängukõrvitsateks.
Kolm erinevat liiki
Dekoratiivkõrvitsad kõlbavad ka süüa. Muidugi, kui seal midagi süüa on. Aga sobivad hästi ka talvekaunistusteks, taluvad püsivat külma. Kui vahepeal on sula, siis kipuvad pehmeks minema ja kaotavad värvid. Väikesed dekoratiivkõrvitsad sobivad veel lillepottideks ja lilleseadete alusteks.
Erinevalt teistest köögiviljadest, on kõrvits sügisene kultuur. Viljad valmivad septembris, vahel alles pärast mõningast säilitamist. Mulle meeldib, et kõrvitsat võib kaua niisama toas hoida, ilma et peaks kohe sisse tegema või ära sööma. Parim säilitamise temperatuur on 8 ‒ 10 kraadi.
Kõrvitsaid on mitut liiki. Kõvakoorelise kõrvitsa tunnusteks on kõva puitunud koor ja kandiline viljavars, suureviljalisel kõrvitsal on ümmargused või neerukujulised lehed ja silindriline jäme viljavars. Muskaatkõrvitsa sordid valmivad hiljem ja neid kasvatatakse rohkem meist lõuna pool, täielikult küpsenud viljad on neil roosakas-pruunikad, viljaliha ise tumeoranž.
Kõrvitsasorte on palju, näiteks portsjonviljaline „Lesnoi Oreh” on suureviljaline kõrvits, mille viljad kaaluvad kuni kilo ja maitse meenutab metsapähklit. Viljad on kaunilt oranžikas-punased. Neid annaks kasvatada ka võreseinal, võrkaial, sest nagu teada, on kõrvitsatel komme ronida.
Palava ilmaga tuleb kõrvitsaid kasta ja noorte võrsete ladvad võiks pöörata sobivasse suunda. On veel igasuguseid hooldusvõtteid neile, kes asja tõsiselt võtavad, väetamised näiteks. Oma kogemuse põhjal imestasin dekoratiivkõrvitsate elujõu üle: panin viis seemet kolme vanasse mulda täis ämbrisse ja neid sai terve õu täis. Ronivad majatrepist üles, katavad kõrvalolevad sabiina kadakad ja püstised seiklevad väädikõverikud on juba sirelipõõsal poolel kõrgusel näha…
Kõrvitsaid saab mitut moodi tarvitada: värskelt lisatakse salatitesse, praetakse, küpsetatakse, marineeritakse, tehakse putrusid, suppe, püreesid, pirukatäidiseid. Kõrvitsast saab koos laukapuumarjadega ka kompotti ja sööjad peavad kõrvitsat virsikuks.
Aitab mitmete haiguste vastu
Sain teada, et kõrvitsapuder olevat traditsiooniline vene rahvusroog. Selleks tuleb hirss pesta sooja veega, lisada veidi soodat, segada ja loputada kuuma veega, et hirss kibedaks ei jääks. Aga enne tuleb lasta kõrvitsatükid kuumas piimas keema, siis lisada ette valmistatud hirss ja keeta nõrgal tulel 30-40 minutit. Kaane all haudunud putru soovitatakse süüa koorevõiga – peaks proovima? Mulle meeldivad toidud, mille tegemiseks ei kulu palju komponente, sest nende valmistamine on lihtne. Sel juhul on sööjal ka koostist kergem tuvastada: eks ikka tahaks teada, millest mingi toit tehtud on.
Kirjeldatud puder, nagu üldse kõrvits, on ka raviva mõjuga: soodustab diureesi ja soolade eemaldumist organismist, aktiveerib seedetrakti motoorikat. Soovitatakse ainevahetushäirete, neeru- ja kõhunäärmehaiguste ja koliidi puhul.
Haavandiline koliit on krooniline jämesoolepõletik, mille esinemissagedus Eestis on 5,2 haigusjuhtu aastas 100 000 elaniku kohta. Seni on seda peetud harva esinevaks haiguseks, aga võrreldes aastatel 1993‒1996 tehtud uurimusega, on haigestumus tänaseks Eestis viis korda sagenenud. Tekkepõhjused on teadmata, aga küllap võib kõrvitsaputru süüa ka profülaktikaks.
Kõrvitsa viljaliha sisaldab palju kasulikke aineid, olles karotinoidide allikaks. Seemneid süüakse ussnugiliste tõrjumiseks. Jõudsin oma jutuga haigusteni ja nende ärahoidmiseni, aga kõik on ju kõigega seotud.
EHA NÕMM
