Eesti taasiseseisvumise koidikul kiitis üks Jõgevamaa ettevõtja kohe kiiresti heaks soovi tema firmast kirjutada ja rääkida. „Mis mul selle vastu saab olla, kui mulle tahetakse reklaami teha. Anna ainult minna. Pane tähele, et ükskord tuleb see aeg, kui tuleb peale maksta, et keegi sinust üldse kirjutaks,“ lausus mees prohvetlikult. See aeg tuli kiiremini, kui tookord arvata võis.
Nüüd elame juba ammu ajajärgus, kus kõige olulisem on ennast nähtavaks teha. Jättes siinkohal kõrvale poliitmaastiku, kehtib see eranditult ka kõigi teiste eluvaldkondade kohta. Kui sind pole näha, pole sind ka olemas, ja väga raske on siis ennast või oma tööandjat turundada. Sest reaalses elus peab filmilooja veel enne linateose sündi kiitma taevani, kui hea teos ekraanile tuleb, või laskesuusataja juba keset suve lubama, et uuel hooajal kerkib ta nõiaväel maailmas kümneid kohti kõrgemale.
Kõik see puudutab ka omavalitsusi, maakondi. Ikka seoses selle identiteedi otsimisega, mis müüks ja torkaks kodus kaugemalgi silma, muudaks ühe piirkonna atraktiivsemaks. Ja oleks endalgi hea vaadata. Ning kui see kõik isegi inimesi juurde ei too, siis peaks vähemalt takistama nende arvu kahanemist piirkonnas.
Puudub oma mees Havannas
Maakondadega on lugu nüüd veidi keerulisem, sest pärast maavalitsuste kaotamist ollakse mitmel pool justkui omapead tuuletõmbuse kätte jäetud. Midagi oleks vaja teha, et silma paista, aga mida? Möödunud neljapäeval tõmmati joon alla maakonna meenetekonkursile, kuid valiti välja tooteid Vooremaa, Põltsamaa ja Peipsi piirkonna, mitte Jõgevamaa kui ühtse terviku jaoks. Kuna aga maakond eksisteerib, tuleb sedagi teha.
Sest kui nüüd vaadata, kuidas Jõgevamaa on viimastel aastatel suures pildis silma paistnud, siis kahjuks peab tunnistama, et mitte just eriti. Põhjusi on selleks objektiivseid ja subjektiivseid. Viimane maavanem, kes suutis maakonda ka kodust kaugemale müüa, oli kindlasti Aivar Kokk. Jõgevalt tulevad või Jõgevaga seonduvad uudised jooksid siis sageli suurest meediast läbi. Kuigi leidus neidki, kes paljudes ettevõtmistes kahtlesid, oli Jõgevamaa nähtaval kohal.
Kahjuks ei ole maakonnas kunagi eriti oluliseks peetud PR-tööd ehk teisisõnu pressiinfo pidevat väljastamist. Kui aga ise endast märku ei anna, miks peaksid siis arvama, et teised hakkavad sind kivi alt otsima.
Teisalt on maakonna õnnetuseks olnud riikliku tele-raadiokanali ehk siis praegu ERR-i „oma mehe“ puudumine. Nende kasulikkuse värvikaks tõestuseks on korrespondentide olemasolu pealtnäha väikestes ja vaiksetes maakondades, mis need särama lööb.
Näiteks tärkas kunagi aastate eest Valgamaa ja nüüd viimased aastad on säranud Järvamaa. Hea ja teistpidi kurb on vaadata, kuidas Järvamaalt ka väiksemad külasündmused järjepidevalt suurele ekraanile jõuavad, samas kui meie maakonna puhul jäävad ERR-ile saadetud kutsed tavaliselt vastuseta. Võtkem kasvõi südasuvel Kuremaa lossis toimunud kabe MK-võistluste etapp.
Saba peab ise kergitama
Võib-olla ei ole me ka ise suutnud oma põnevaid ja olulisi uudisekilde suureks puhuda ja välja tuua. Sama kehtib ajaloogi puhul, millest meie maakond lausa pakatab. Kui paar aastat tagasi küsis üks haldusreformi ette valmistama saadetud majandusgeograaf, et mis on Jõgeva ümbruses sellist põnevat ajaloolist, mida laiemalt teadvustada, pakuti välja pühitsetud trikoloori säilitamine läbi okupatsiooniaastate Läänemardi talus. Kõrgelt haritud geograaf ei saanud vist täpselt aru või ei kuulanud ta hoolikalt, aga vastuseks kõlas, et eks meil igas suguvõsas ole mõni vana säilinud lipp, mida vene ajal peideti. See pole küll atraktiivne. Ja see polnud nali.
Ja paari nädala eest küsiti uhkes telesaates „Reis ümber Eesti“, mis tutvustab Euroopa raha eest maakondade kaupa Euroopa projektidega ehitatud rajatisi, selle sama Läänemardil peidetud lipu kohta, et kus see varjul oli. Ühe vastusevariandina oli pakutud, et ahjukorstnas, ja üllatus-üllatus, see loeti ka õigeks. Ei pea olema just teadlane, et mõista, ahjukorstnas ei ole võimalik ühtegi asja peita, liiatigi 50 aastat. Lauas oli ka peaaegu õige vastus – maetult maa alla (tegelikult maa sees korstnajala all) – kuid see tunnistati valeks. Ka see polnud nali. Mis näitab, et isegi nii olulist meie piirkonna kohta käivat ajaloolist fakti pole me suutnud laiemale üldsusele teadvustada.
Järelikult oleme endast ise vähe rääkinud ja oleme vähe külalisi meid vaatama ja teistele näitama kutsunud. Aga paraku on need asjad, mida peale iseenda kellegi teise hoolde jätta ei saa.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
