Uue riigikogu valimistelt jäävad kõrvale üllatavalt paljud vanad tegijad, samas näeme suure tõenäosusega täiesti uut suurt vastasseisu.
Erinevalt varasematest riigikogu valimistest, on kampaania alanud varem ja kestab praeguseks juba mitmendat kuud. Selle kõige nähtavamaks osaks on teated erakondade ja valimisnimekirjadega liitujatest, erakonnavahetustest ning üha enam poliitikast lahkumistest.
Just viimaste poolest on see suvi ja sügis rikas olnud ning puutumata pole ükski erakond peale EKRE. Lahkujate seas on riigikogu liikmeid, ministreid, lahkumisi on ennetähtaegselt uude ametisse, „lihtsalt ära” ja otsustena uutel valimistel enam mitte kandideerida.
Kaugemalt alustades on see riigikogu koosseis ilmselt kõige enam liikmeid kaotanud. Esimeste minejate seas olid Mihkel Raud, Martin Kukk, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Jaak Aaviksoo. Hiljem on sellesse ritta lisandunud Andrei Novikov, Remo Holsmer, Deniss Boroditš, Martin Repinski ja Eerik-Niiles Kross. Samas võib mõni neist märtsis kandideerida.
Järjest vähem eneseteostust
Valimiste lähenedes on poliitika selja taha jätta soovijad pigem eelistanud parlamendi lõpuni tiksuda, kuid teatanud enam või vähem selgelt, et märtsis neid valimisnimekirjast ei leia. Urve Palo, Anne Sulling, Laine Randjärv, Lauri Luik, Meelis Mälberg, Terje Trei, Peep Aru, Maire Aunaste, Hannes Hanso, Jaanus Marrandi, Krista Aru. Erinevate silmade läbi võib iga üksiku lahkuja panust Eesti poliitikasse erinevalt hinnata, kuid üldiselt räägivad nad suuresti sama lugu: Eesti poliitika pakub järjest vähem võimalusi eneseteostuseks, isegi kui selle all küüniliselt mõista üksnes stabiilset töökohta soojas toas.
Ilmselt tuleb poliitikast lahkujaid veel ja võimalik, et nii mõnegi praeguse riigikogu liikme otsus sõltub erakonna poolt pakutavast ringkonnast ja kohast nimekirjas.
Ja valimisnimekirjade koostamine ringkondade kaupa käib juba, ehkki midagi lõplikku need veel endast ei kujuta. Erakondade valimistoimkondadel on siin erinevaid probleeme. Mõnel erakonnal on ambitsioonikaid karjääripoliitikuid, kes magusamatele positsioonidele hammast ihuvad, liiga palju, teistel on suuri raskusi leida ka olulistesse ringkondadesse vähegi head tulemust lubavaid esinumbreid.
Näiteks Reformierakonnas seisab uus juht Kaja Kallas keeruliste valikute ees suurte egode tasakaalustamise, parima valimistulemuse ning enesekehtestamise vahel. Kõike korraga ilmselgelt ei saa. Isamaa peab leidma rahuldava esinumbri sellisesse suurde ringkonda nagu Tartu.
Vähemalt lühikeses perspektiivis on potentsiaalse häältesaagi kindlustamisega kõige suurema edasimineku teinud sotsiaaldemokraadid, kelle esimees Jevgeni Ossinovski veel paari kuu eest pidas tõsist võitlust, et valimistele ikka peaministrikandidaadina minna. Nüüd on erakonna valimisteks ettevalmistamise nimel valitsusest lahkunud Ossinovskil ette näidata mitu tippkandidaati, kes erinevate pakkumiste vahel kaalusid, ja sellest tulenevalt ka sügavast august välja toodud toetus.
Võitlus häälte pärast
Samas pole sugugi kindel, et Indrek Tarand SDE jaoks puhast võitu kujutab. Ees seisab pikk valimisvõitlus, kus Tarand võib üllatada nii heas kui halvas.
Keskerakonna esimehele on selle riigikogu viimase tööperioodi algus toonud vastiku üllatuse Peeter Ernitsa EKREsse hüppamise näol. Ernits ei ole Tarand, aga märgiliselt tekitab tema üleminek tüli kahel rindel.
Esiteks paneb see Ratase peaministrina olukorda, kus tal on vaid napp enamus parlamendis. Ernitsa eeskuju on silmnähtavalt nõudlikumaks muutnud teised fraktsiooni siseopositsionäärid. Teiseks: nii, nagu näitab ka viimane ERRi tellitud Turu-Uuringute ASi erakondade toetuse uuring, on EKRE Keskerakonna kõige tülikam võistleja maapiirkondade valijate häälte pärast. Ernits kandideerib kõige puhtamas maaringkonnas Tartu- ja Jõgevamaal. Eestikeelsete valijate toetus on aga Keskerakonnale väga vajalik.
EKRE ise on kindlasti rõõmus võimaluse üle end peamise Keskerakonnale vastanduva erakonnana välja mängida. See toob nad koos reitingutõusuga Eesti poliitika kõrgliigasse. Mart Helmele sobib rahvuspõhine vastandumine suurepäraselt, samuti pole karta, et vaidluses Keskerakonnaga tuleks sisulisemalt puudutada selliseid ebasobivaid valdkondi nagu majanduspoliitika. Esimest näidet nägime sügishooaja esimeses erakonnajuhtide debatis ETVs.
Kas see vastasseis jätab teised erakonnad kõrvaltegelaste rolli? Vara öelda, kuid ilma uusi teemasid ja nimesid mängu toomata võib see oht neid ähvardada küll.
ANVAR SAMOST, kolumnist
