Pärast haldusreformi nihkusid omavalitsuste piirid, seejärel lõpetasid tegevuse maavalitsused. See tekitas maakondades omamoodi vaakumi ja teadmatuse. Millised ülesanded ja kohustused kellegi kanda ja korraldada jäävad? Nüüd, enam kui poole aasta möödudes on suudetud segamini aetud ridu mingil määral korrastada. Omavalitsused täidavad maavalitsuste funktsioone. Kes paremini, kes halvemini.
Seni, kuni aga maakonnad riigi heakskiidul edasi eksisteerivad, tuleb oma tegevuses sellest ka lähtuda. Seda üllatavam oli toimetusel hiljuti kuulda uudist, et Jõgevamaa omavalitsused soovivad pidada läbirääkimisi ühinemiseks Tartumaaga. Usutluses omavalitsusjuhtidega kuuldus siiski õnneks kinnitust ei saanud. Küll aga kinnitati, et soovitakse tõesti arutada võimalikke koostöövõimalusi.
Kuid isegi sel juhul tekib küsimus, kas meie hiljuti moodustatud omavalitsustes on kõik kasvuraskused ületatud ning elu kulgeb kindlas, turvalises suunas? Miks muidu siis väidetavalt nii kiirel ja raskel ajal otsitakse kontakte, mida naabrid meiega ei tee. Teada on seegi, et Jõgeva maakonna soovitavast kadumisest Eesti kaardilt oli juttu ka viimases Jõgevamaa Omavalitsusliidus. Miks sellega tegelda, jääb arusaamatuks.
Seni, kuni maakonnad on olemas ja riik pole haldusreformiga neid kaotanud, ei maksaks meil endil küll iseenda hävitamisega tegeleda. Jäägu see ikka rohkem teiste hooleks. Selle asemel peaks hoopis enam mõtlema maakonnasisesele koostööle ning toimimisele, et inimeste elukvaliteet siin ei langeks. Selle nimel ju haldusreform läbi viidi.
