Teenekas ehitaja Avo Korb juhtis 15 aastat suurt ehitusfirmat nimega Jõgeva MEK. Tänu sellele kõrguvad tänagi maakonnakeskuses tema rajatud märgilised ehitised, neist tuntuim Jõgeva haigla.
„Kaheksakümnendad olid oluliste ehituste aastad. Igal aastal valmis mitu suurt objekti. Viimased veerandsada aastat on juurde andnud vaid mõned plekk-karbid,“ tõdeb hinnatud ehitusjuht, kes on aastate jooksul ehitanud maju ka Kamtšatkal, Peterburis, Moskvas ja Armeenias. Eestis pandi ta tegelaskujuna näidendisse ning lugu Jõgeva haigla ehitamisest etendati Vanemuise laval.
Tänagi heas füüsilises vormis ja elujaatava hoiakuga toimetav Avo Korb ütleb, et ehitajaks saamine kukkus tal välja justkui kogemata. „Vanem vend oli ehitaja ja kui isa ostis meie perele ühe vana maja, siis pidime vennaga hakkama seda taastama. Tegime selle aastaga elamiskõlbulikuks. Mina olin siis alles poisikene, õppisin seitsmendas klassis. Järgmise maja tegime Räpinas ja nii see läks. Ühesõnaga, ehitamine hakkas meeldima.“
Pärast Räpina keskkooli lõpetamist tahtis Avo minna õppima ülikooli kehakultuuriteaduskonda – tugev spordipoiss, nagu ta oli. Talle kuulus rajooni noorterekord vasaraheites.
„Siis vaatasin, et palka sel erialal ei saa ja viimasel hetkel otsustasin TPI kasuks. Pärast kõrgkooli sattusin Põlva MEK-i (Mehhaniseeritud Ehituskolonn) tööle tänu ehitusmalevas alguse saanud tutvustele. Suunatud olin küll Mooste sovhoosi, kus ka vend töötas. Esialgu maandusingi Moostes jaoskonnajuhatajana, kuni sain tänu õnnelikule kohtumisele pakkumise MEK-ist. Nii saingi majandist tulema. Mulle see sobis. Kuigi rahaliselt esialgu kaotasin, kuid ma pole raha kunagi ka esikohale seadnud,“ räägib Korb. (Mehhaniseeritud ehituskolonn, lühendatult MEK oli olemas igas nõukogudeaegses rajoonis –T. L.)
Esimesed katsumused Kamtšatkal
Tegelikult lõpetas ta TPI 1973. aastal, millele eelnes pool aastat diplomitöö praktikat Kamtšatkal. „Meie ülesandeks oli likvideerida Petropavlovsk-Kamtšatski linnas 1969. aastal toimunud maavärina tagajärgi. See oli väga põnev aeg, kust sain väärt kogemusi. Kamtšatkal oli meid viiskümmend tudengit Moskvast ja kümme Eestist. Samas grupis oli ka näiteks hilisem kuulsa Kirovi näidiskalurikolhoosi esimees Kalju Visnapuu, kellega olid meil koikud kõrvuti.”
Korbi sõnul teeniti seal kõvasti, sest kohapeal maksti üleliidulist kõrgemat tasu, mida veel lisaks koefitsiendiga korrutati. „Remontisime seal ühte meditsiinikooli hoonet. Kõik paneelivahed tõmbasime väljastpoolt rauast karpidega kinni. Seda kõike tuli teha maavärisemise vastu. Ehitustehnika oli tolle aja kohta juba heal tasemel. Nii saime esimest korda kasutada isegi pritskrohvi, Eestis seda veel polnud. Jama oli kohapeal aga toiduainetega. Näiteks võtsime Eestist kaasa 50 kilo küüslauku. Läksime sinna aprillis, siis oli alles lumi maas. Sooja aega oli napp kolm kuud. Tomat maksis kolm rubla kilo ja põhiline toit oli tatar. Kui pool aastat hiljem Moskvasse jõudsime, siis tellisime endale esimeses järjekorras kartulitega prae.”
Korb meenutab Kamtšatka ajast ka lustakaid lugusid. Näiteks tegi seal lõbusõite kunagine Hitleri ihukaitsjate laev. Venelased olid selle ehitanud ümber turismilaevaks nimega „Max Krasnaja“, mille kapteniks oli jälle eestlane.
„Tänu sellele saime laevaga teha nädalase ringsõidu Vaiksel ookeanil, mis oli tegelikult ainult üks lõputu kannatamine, sest ookeanilained tegid meid kohe merehaigeks. Iga päev käisid söömas ja samas pidid kohe vaatama, kuhu jõuad oksendama. Sees ei seisnud midagi, aga sööma pidid, sest muidu hakkasid verd öökima.
Neil, kes kogu aeg viina jõid, polnud häda midagi. Mina võtsin siis ka, aga palju võtta ei saanud, sest kohe hakkas halb. Kuid mõni mees ei saanud lõpuks maale jõudes arugi, et oli nädala ookeanil loksunud. Mul läks olemine normaalseks alles viimasel päeval, siis oleks võinud edasi sõita,“ naerab Korb meresõitu meenutades.
Jõgevale MEK-i kergitama
Põlva MEKis töötades kerkis Avole silmapiirile uus huvitav väljakutse – Jõgeva. Korbi sõnul oli Jõgeva rajoonis 1970. aastatel väga palju võimekaid majandijuhte, kes arendasid nii oma tootmisettevõtteid kui ka elamumajandust. „Näiteks Põlva rajoonis oli see pilt tunduvalt tagasihoidlikum, seepärast oli Jõgevale sattumine minu jaoks igati õige valik. Kui olin Põlva MEK-is oma kohustuslikud kolm aastat töötanud, maandusingi tänu trustijuhataja Vaino Ristmäele Jõgeval. Esimene tööpäev oli 20. jaanuaril 1977.”
Nüüd tagantjärelegi tunnistab mees, et MEK-i enda seis oli siin kehv. Jõgeva oli Eesti taoliste ehitusettevõtete hulgas majanduslike näitajate poolest viimane. Põhjuseks see, et viimane juhataja oli tööle võtnud peamiselt vabakäiguvangid ehk keemikud, nagu neid siis kutsuti. Neid võis kokku olla 50-60. See oli alla viinud nii töö kvaliteedi kui ka üldise distsipliini. Toimusid pidevad joomingud ja kaklused, normaalsed töömehed ei tahtnud nendega koos töötada.
„Kogu aeg saatsid meid mingid jamad. Kui ikka objektilt tagasi sõites bussis mõnele mehele öeldi, et anname sulle tappa, siis anti ka. Miilitsad küll valvasid nende elukohtades, kuid palju seegi aitas. Mul kulus mitu aastat, enne kui neist lahti sain. Kaasa aitasid sellele lähenevad Moskva olümpiamängud, sest töökäsi oli mujal vaja. Lõpuks tellisin bussid ette ja läks viimane kui mees,“ meenutab Korb.
Seejärel said töödejuhatajad ülesandeks leida korralikud töömehed. Palgad olid siis Korbi sõnul normaalsed. Ehitajaid oli MEK-is esiotsa 120. „Lõpuks, kui jalad alla saime, oli meil kokku 350 töötajat. Jõgeva haigla ehitusel oli veelgi rohkem, sest siis saime ka mujalt abilisi juurde.“
Jõgeva haigla oli mitte ainult MEK-i suurim objekt, vaid Korbi kinnitusel kogu rajooni kümnendi suurehitis.
„Haigla ehitamine algas 1978. aastal ning seda alles osalise projektiga, mida siis veel täpsustati. Raviasutust ehitati kui sõjaveteranide haiglat, mis võimaldas Moskvast selleks raha saada. Läks pea viis aastat ja aprillis 1983 avas haigla uksed. Kuigi üle andsime objekti juba eelmise aasta detsembris, võttis hoone sisustamine mitu kuud. Peaarst oli siis Oti Peeter.“
Avo Korbi sõnul raskendas ehitustöid asjaolu, et haigla asukohaks oli valitud ala, kus kunagi asusid linaleotiigid. „MEK-is töötas haigla ehitusel koos lisajõududega üheksasada inimest, kellest enamik oli ka vahetult tööl. Mitmeid töid tehti kutsevõistluste käigus. Sel moel saime näiteks ühele poole krohvimise ja linoleumi paigaldamisega.“
Ehitamise lugu kirjutati näidendiks
Jõgeva haigla ehitamine oli legendaarne ettevõtmine sellegi poolest, et jõudis Tartu teatri Vanemuine lavalaudadele. Nimelt töötas ehitusel ka ajakirjanik Andres Lill, kes kirjutas Noorte Hääle tarvis ehitustööde käigust lugusid. Lõpuks ilmus sellest ka väike raamatuke „Sõltuvused“ ning seejärel kirjutas Lill kokku näidendi „Jaan Vaarandi 99 päeva”. Selle võttis oma mängukavasse teater Vanemuine, kus oli tollal peanäitejuhiks legendaarne Kaarel Ird. Näidendi lavastas Raivo Adlas. Eestis pole vist ühtegi teist maja, mille ehitamisest oleks valminud näitemäng.
„Lill kirjutas objektiivselt,“ tunnustab Korb nüüdki. „Ta tuli meile tööle ja hakkas siis ehitusel nähtust kirjutama. Sellest, kuidas tööd tehti ja ka viina võeti. Eks kõike tehti, nagu sel ajal kombeks oli. Ehitusminister Peeter Palule pandi seal raamatus kõvasti pihta. Kui raamat ilmus, siis palus ministri asetäitja mind, et ostku ma raamatu tiraaž ära, muidu lööb minister mu maha. Aga ei midagi, Paluga olime head sõbrad. Kõik raamatud, mis meile anti, jagasin rahvale laiali. Kui näidend välja tuli, siis esimese hooga arvasin küll, et ei lähe vaatama. Aga koos naisega läksime. Piletid tehti välja ja saal oli rahvast täis. Publikule läks etendus hästi peale,“ meenutab Korb.
Ajakirjandusega ei tahtnud ta enda sõnul muidu eriti suhelda, sest ka siis oli „…imelikke vendi, kes käisid sul kogu aeg järel ja kirjutasid lehte igasugust jama. Üks tuli Punalipust ja ütles, et tema ainuke tööriist on pliiats. Ütlesin talle, et kui ainult pliiats, siis lase varvast,“ muheleb Korb.
Üldse oli 1982 MEK-ile Korbi sõnutsi hirmus aasta, sest samal aastal valmisid lisaks haiglale veel Jõgeva siseasjade osakonna maja (politseimaja) ja Põltsamaa puhastusseadmed.
„Päevagi puhkust ei võtnud, kuid energiat oli ja jaksasin. Eks noorena sai kõvasti sporti tehtud, see andis vastupidavuse. Siis kohe tulid peale veel Jõgeva 2. keskkool, seejärel kaubamaja. Kõik linna suuremad hooned on MEK-i ehitatud. Endise Laari tänava (Tähe) elamukvartal ka, sest kui Jõgevale tulin, haigutas sellel kohal lennuväli,“ vaatab teenekas ehitusjuht ajale tagasi.
Korb ütleb, et ka põllumajandusele ehitasid nad palju. Näiteks Adavere näidissovhoosi elamukvartal on nende tehtud. Palju ehitati ka Põltsamaa linna. Kuid üks erilisemaid objekte oli põlengus kannatada saanud Kuremaa lossi taastamine.
„Minister Palu otsustas kohe pärast põlemist siin käies, et MEK ehitab. Nii tuli kohe alustada. Keeruline oli see objekt kindlasti, palju tuli leida alltöövõtjaid, kes oma valdkonda tundsid. Näiteks saali ornamente käisid tegemas spetsiaalse ettevalmistusega mehed. Nii saime lossi kiiresti taastatud. Juhtus ka õnnelik õnnetus, kui tööde käigus kukkus karniis alla. Aga õnneks ei olnud parajasti kedagi lossist väljumas.“
Korb lisab, et tegelikult pidid nad lossile tegema täpselt vana eeskujul ka uue trepi, kuid raha selleks enam ei leitud. Nii on see vana lagunenud trepp tänaseni alles.
Ukseauk lõigati pärast sisse
Siinkohal toob Korb markantseid näiteid kaheksakümnendate ehitamisstiilist. „Kui ma olin 1980. aastal Moskvas täienduskursustel, siis ehitasime Jõgeval parajasti parteimaja, kus praegu asub SEB pank. Ühel päeval helistas mulle meie peainsener Kaareste, et tule kohe tagasi, minister Palu käis objektil ja on püha viha täis. Nimelt nägi ta, et sein oli ehitatud ilma ukseavata. Aga Kaareste laskis seina täis ehitada, et pärast ukseauk sisse lõigata, sest ehitusmehed olid siis sellised, et muidu poleks kaks seina omavahel kokku läinud. Palu oli siis Kaareste läbi sõimanud, aga pärast lahenes kõik ära.“
Moskvas kursustel olles toonud neid õpetanud professor värske näite Leningradist, kuidas 16korteriline elumaja kokku vajus, nii et ka kõik komisjoni liikmed sinna alla jäid. „Sellest ei räägitud siis avalikult kusagil. Maja vundament oli pehmel alusel ära vajunud. Tulin Jõgevale tagasi ja vaatasin, et MEK-i 60 korteriga elamule oli lastud ka talveks vundamendile liiv peale vedada. Majakombinaat hakkas aprillis monteerima ja kelder oli juba paika pandud. Liivapadjad olid hakanud aga juba alt ära vajuma. Asi oli kohe selge ja lasksin majakombinaadil kiiresti keldriosa uuesti lahti võtta. Vedasime alt puhtaks, panime plokid peale ja siis tuli alles maja. Muidu võinuks suur jama juhtuda,“ nendib Korb.
Siis sai vene aeg otsa. Kõik muutus, senised turud kuivasid kokku. Ka MEK läks erastamisele. „Ostsime koos Inreko Metsaga MEK-i ära, kuid ehitamist polnud. Tööd polnud, aga kohustus oli hoida tööl 30 inimest ja maksta makse. Raha polnud, aga muudkui maksa makse. Ma olin erastamisel ainus ostja ja liiga palju pakkusin. Aeg oli selline, et keegi ei jõudnud ehitada. Hakkasime siis hoopis metsaga tegelema. MEK kui rendiettevõte läks aga pankrotti, sest tööd lihtsalt polnud. Sellega see firma ka lõpetas, Kuke Sulev viis asja lõpuni,“ räägib Korb.
Investeeringud olid maakonnas toona nullilähedased. Korbi sõnul ei ole suur ehituslaine Jõgevale enam jõudnudki. „Jõgevale on nüüd viimase 25 aastaga ehitatud ainult plekk-kaste. Aga kellele sa ehitad, kes tellib? 2000 inimest on ka vähemaks jäänud. Vanasti ehitasid aga KEK ja MEK üksteise võidu.“
Taasiseseisvunud Eestis sai Korb erilise karastuse kuulsas Silmetis, kus ta töötas aasta ja seitse kuud. Seni, kuni Silmet erastati.
Silmetis olid siis peadirektor Priit Saksingu alluvuses pea kõik Jõgeva mehed: Avo Korb, Valeri Neps, Pavel Kostromin, Gunnar Isotamm…
„Mina olin peadirektori nõunik. Minu alluvusse kuulus ehitus ja elektrijaam, sest suured probleemid olid üleval Sillamäe linna kütmisega. Vahepeal tõsteti meie jaoks kohapeal põlevkivi hind nii kõrgeks, et ostsime seda juba Slantsõst. Siis hakati meid selle eest aga teistpidi pigistama, takistusi tegema. Elektrijaamast ei teadnud ma suurt midagi, aga mul oli seal hea abimees.
Siis oli probleemiks radioaktiivsete jäätmete mägi, mille likvideerimist käisime Saksamaal Wismutis õppimas. Kuiva ilmaga liikus radioaktiivne tolm sealt otse linna peale. See töö viidi lõpuni juba Tiit Vähi ajal.“
Kokkuvõttes ütleb Korb Silmeti perioodi kohta, et polnud nii hullu seal midagi, nagu räägiti. „Üldine foon ja hirmutamine käis vaid asja juurde. Kui katlamaja vastu talve põlema pisteti, siis oli ärev hetk. Kuu ajaga tegime aga kõik korda. Margus Leivo oli siis kantsler ja paanitses, et mis nüüd saab? Ei midagi, põles ära, teeme uuesti, ega elu seisma jää, ütlesin rahustuseks. Tegime ka.
Gunnar Isotamm tahtis Silmetist kirjutada suure raamatu, aga kahjuks lahkus ta ise enne… Mind keelitati veel pärastki, et jääksin Sillamäele, aga ütlesin, et kui meeskonnaga tulin, siis ka lahkun nendega.“
Tänasel päeval on lihtne ehitada
Terve elu ehituses tegutsenud mees tunnistab, et ehitaja elukutse on väärt amet. „Selles suhtes on see hea, et kui kusagil ringi sõidad, siis näed oma kätetööd. Mitte ainult siin Jõgeval, vaid ka mujal. Palju olen käinud ehitamas ka väljaspool Eestit. Näiteks 1989. aastal likvideerisime Armeenias maavärisemise tagajärgi ‒ ehitasime Spitaki linnas. Olin seal pool aastat ehitustrusti juhataja, kutsusin endale appi ka mõned oma kunagised kursusekaaslased.“
Praegu on Korbi sõnul lihtne ehitada. Lihtsam kui eales. „Kõike on saada. Vene ajal pandi plaan suurem, et saada endale natukenegi ehitusmaterjali, mida lihtsalt polnud. 30 protsendi võrra oli plaan tegelikkusest alati suurem, et saada 70 protsenti materjali katet peale. Pärast olid küll plindris, et millega siis plaani täidad? Aga ehitusmahud olid suured. Kõik tahtsid korraga kõike saada. Kui üks haigla kuhugi rajooni tehti, siis tahtsid kohe kõike teised ka haiglat saada. Nii oli ka teiste objektidega.“
Veel sel sajandil tegutses Korb aktiivselt ehitusäris, tehes töid peamiselt Venemaal. Kokku viiel aastal.
„2008. aastal kutsusid soomlased mind tööle Ivangorodi linna, kuhu tuli rajada kaubanduskeskus. Kohe järgmise aasta jaanuaris alustasime kaubanduskeskuse projekteerimisega Kaluugas ja ehitamine läks käima kevadel. Ehitasime soomlastele, kuid ehitajad olid kohalikud venelased. Töödejuhatajad olid küll Eestist ja ka paljud ehitusdetailid tulid siit. Siis aasta hiljem alustasime K-Rauta projekteerimisega juba Peterburis. Komandanski prospektil oli siis rajamisel uus elamukvartal, kus soomlased toimetasid. Tean, et paar aastat tagasi tehti see ümber toidupoeks. Ümberringi on seal 25korruselised majad. Siis aitasin lõpetada ehitusi Moskvas, käisin veel töid tegemas Moskva ja Kaluuga vahel. Viimasena ehitasin Peterburis ilusalongi,“ võtab Korb kokku oma tööperioodi Venemaal.
Siis tõmbas ta oma suurele tööle joone alla. „Tagasi tulin juba sellepärast, et vanadus hakkas peale pressima. Lisaks hakkasid Putini ajal kõiksugu piirangud kehtima ja rubla väärtus hakkas samuti kukkuma. Alguses maksis dollar 40 rubla, lõpus hakkas jamaks minema,“ sõnab Korb.
Avo Korb
Sündis 1. oktoobril 1948 Tartumaal Meeksi vallas Aravu külas
1967 lõpetas Räpina keskkooli
Lõpetas 1973. aastal TPI ehitusinsener-ökonomistina
1973 – 1977 Põlva MEKi Räpina jaoskonna juhataja
1977 – 1991 Jõgeva MEKi juhataja
Olulisemad ehitused: Jõgeva haigla, Jõgeva politseimaja, Jõgeva kaubahall, Jõgeva 2. keskkool, Voore kool, Adavere elamukvartal, Jõgeva Tähe tänava elamukvartal, Rakke lubjatehas
Harrastanud kergejõustikku, maadlust, korvpalli
Põlva rajooni noorterekordi omanik vasaraheites
TPI meister kreeka-rooma maadluses
1981–1990 oli MEK Jõgeva jäähoki nimisponsor
Abielus, kaks last
Enn Angerjärv, sõber ja naabrimees
„Avoga oleme naabrimehed alates 1992. aastast. Tundsin teda natuke ka varem, kuid õige põgusalt. Avot iseloomustab ladus jutt, heatahtlik olemine ja rõõmus meel, mis teeb temast hea kaaslase, kellega juttu ajada. Ta on elus palju ehitanud. Erinevates kohtades ja ka väga suuri objekte. Seega on ta omal alal väga tugev tegija.
Lisaks tunneb ta elavat huvi nii majanduse, looduse, poliitika kui ka kohaliku elu vastu, millistel teemadel temaga ikka juttu ajame. Päeva alustab ta hommikul varakult, sest tal on suur aed, kus kasvatab nii juurvilju kui ka puuvilju. Ühesõnaga, Avo on maalähedase olemisega mõnus naabrimees.“
TIIT LÄÄNE
