Pupastverelased Tallinnas

(Järg 23. oktoobril ilmunud osale) 

Rong tõigi Paul Bergmanni pillimehed Kalevite kantsi alla, kaksteistkümmend meest võttis kooliõpetaja oma korterisse. Suured mured murtud. Vene jõulude laupäeval,  6. jaanuaril pidid Pupastvere pillimehed  andma kontserdi Tõnismäel  Kaarli kirikus, kuhu Eesti kubermangu esimene lauluselts Revalia oli 1863. aastal pesa teinud.   

Kaarli kirikus mängiti kuus koraali, kolm aariat, motett, andante ja adaadžo. Viimane pala oli kõige raskem helitöö. See oli kaheksahäälne ja nõudis laitmatut muusikalist kõrva. Hea, et kutsuja kooliõpetaja asjatundja oli ja oma külalistele Estonia seltsi ruumides ka  harjutamisvõimaluse muretses.

Eesti Postimehes  tunnistati, et adaadžo ja kõik esitatud palad olid “laitmata läbi mängitud”. Ja tunnistas: “Mõned lauluviisid… helisenud õige mõnusasti.” Sakslaste leht “Revalische Zeitung” tunnistas Kärkna meeste kontserdi “erilaadseks üllatuseks” ja imestas “…kuidas tihedasti kokkusurutud rahvahulk, kes jälgis esinemist pinevusega, leidis just säärases järelpeos  õige mõnu möödunud pühadele”.

Pupastvere  pasunakoori artistid tundsid end Revalis üle ootuste hästi. Vastuvõtt ja selle kaja oli tunnustav. Kaarli kiriku kontsert andis nüüd vajalikku enesekindlust ja uut teotahet näidata end veel. End näidati ja rahvast lõbustati pühapäeval, 10. jaanuaril linna uisuplatsil. Neist näitamistest oli kõvasti kasu.  

Esinemiskutse auväärsesse majja

Pühapäevane vabaõhukontsert oli suurepäraseks reklaamiks ja ka vajalikuks harjutuseks. Sellepärast, et nad olid esmaspäevaks kutsutud kontserti andma ei kuhugi mujale kui Revali kõige auväärsemasse saali, tegeliku  linnavõimu majja  Suurgildi hoonesse. See oli suur ja ootamatu au. Seepärast mõni sõna esinemiskohast endast.

Suurgildi hoone oli kõikidel aegadel linna, mis nime ta ka ei kandnud, suurkaupmeeste  esindushoone, tema kaupmeestest liikmeskonna huvide eestseisja alates 1325. aastast. Hoonet, kuhu pillimehi esinema kutsuti, ehitati 1407 – 1417, seega kümme aastat. Valmis linna tolle aja uhkeimaks peetud  ehitis. Hoone portaalis hakkavad tänagi silma rasked tammelaudadest uksed, mis on dekoreeritud suurte rosetikujuliste sepisnaeltega, igaüks neist filigraanse sepatöö näide. Veel tõmbavad endale tähelepanu mõlemale uksetiivale paigaldatud koputid. Neid unikaalseid sepiseid on kümnetes Tallinna albumites ja väljaannetes kujutatud kui linna sümboleid. Peafassaadi kolmikviilule on maalitud Tallinna linna väikese vapi kujutis – hõbedane rist punasel kilbil. See on ühtlasi Suurgildi vapp, räägib tihedatest sidemetest linna raega.

Mõni sõna saalist, kus kõlas esmaspäeval, 11. jaanuaril 1871. aastal Paul Bergmanni orkestri kõlapuhas kontsert. Suurgildi suur saal on kahelööviline kolmele piilarile toetuv ristvõlviga saal – ajastu ehituskunsti täppistöö.  See ehitis on õnneks üle elanud kõikvõimalikud rasked ajad ja säilitanud  endiste põlvede meistritööde austajaile suurepärase näite ehituskunsti kõrgest tasemest XV sajandi algul.       Ka uhkes  Suurgildi hoones antud kontsert sai heatahtliku ning, toonitagem, tunnustava vastuvõtu osaliseks. Tehtud eeltöö oli kasuks tulnud. Kontsert toimus koos 1866. a asutatud Estonia lauluseltsi kooriga, kellega oli Tallinna päevadel hea kontakt loodud. Kas toimus see  kooliõpetaja J. Rosenbergi initsiatiivil või koguni C. R. Jakobsoni eestvedamisel, kes just aastail 1870 – 1872  Eesti kubermangu pealinnas elas, on seni teadmata.

Just seekordne kohtumine Jakobsoniga pärast Tartus aset leidnut andis suurde pealinna sõitmise plaanile uue innu ja elujõu. Seekord esitati ilmalikku heliloomingut, kogunenud publikule oli see rohkem meeltmööda. Seda ilmestas suurepäraselt    ka Estonia seltsi meeskoori esinemine. Tallinlased esitasid viis koorilaulu. Kärkna kangete pasunameeste kavas oli aaria, marss, galopp, andante, polka ja adaadžo. Nagu juba öeldud, oli kava ilmalik, kuid oma sisult omapärane. Oma aja kohta oli see haruldane programm — mitmekülgne ja mitmevärviline. Seegi kord kontsert õnnestus ja sellele anti ajalehtedes hea hinnang.  Erakordseks tuleb lugeda sedagi, et  “suurema seisuse inimeste hulgast”  austas üritust  Eestimaa kuberner ise. Ta tervitas lahkesti külalismängijaid ja isegi rääkis nendega mõne sõna, teatasid ajalehed.      See oli erakordne sündmus meie muusikakultuuri ajaloos. Tänaseni toetus meie rahva  “pasunakooride” ajalugu peamiselt David  Wirkhausi  Väägvere puhkpilliorkestril. Pasunakoore, nagu siis puhkpilliorkestreid nimetati, oli esimese  üldlaulupeo sajandi  kolmanda veerandi lõpul veel vähe. Laulupeol, kus oli koos 800 lauljat, oli orkestreid ainult neli (kokku poolsada pillimeest)  peale kahe nimetatu veel Tsooru ja Jõgeva rahvale tuntud Kursi 8-liikmeline  pasunakoor. Kui siia lisada veel ka  Kärkna pillimeeste kontserdid Peterburis Jaani kirikus ja Soomlaste majas, Soome reis ja esinemised Helsingis, sealhulgas Ülikooli aulas ja Jaakkolas ning Viiburis, võib  koorijuhti Paul Bergmanni juba dirigendiks nimetada ja julgesti tõsta  meie muusikakultuuri rahvuspjedestaalile David Wirkhausi kui eeskäija kõrvale.

Andekuselt  väljapaistva dirigendi  elutee ja ka elutöö ootavad aga uut uurijat. Me teame, et ta sündis  Maarja-Magdaleena kirikkonnas, aga kas ikka 1836. aastal? Halvasti teame ka ta edasist eluteed  pärast Kärkna perioodi. Paul Bergman kolis Eesti kubermangu, oletatavasti Pandivere kanti. Eduard Hubel räägib temast hiljem kui tallinlasest, aga Johani nime all. Jõgeva kui muusikakultuuri arendav keskus, Torma ja Kursi ning teiste tuntud orkestrite lavamaa võiks olla eluloo uurimisel initsiaatoriks. Seda enam, et Paul Bergmann  on sündinud Vooremaal.

i

VALTER TOOTS

blog comments powered by Disqus