Homme saadetakse Kuremaa lossist viimsele teekonnale Endel Sööt. Kauaaegne tippjuht, kogukonna liider ja ühiskonna vedur, kelleta Kuremaa poleks kindlasti selline Vooremaa pärl, nagu me seda täna kogeme. Kuulus ju temagi nende suurte põllumajandusjuhtide põlvkonda, kes ehitasid 1960., 1970. ja 1980. aastatel Eesti maaelu vahepealsest kaosest üles.
Tänane Jõgeva maakond on alati kuulunud tugevasse põllumajanduspiirkonda, mille arengut on aegade jooksul oluliselt mõjutanud tugevad ühismajandid või talud ja võimekad juhid, kes on kujundanud sootuks enam paikkonna arengut kui lihtsalt üks tootmisettevõte. Seepärast olidki just eelnimetatud kümnendid Eestimaa põllumajanduses (seega maaelus) märgilise tähendusega.
See oli aeg, kui elu maal tundus just tänu võimekatele juhtidele majanduslikus mõttes rööpasse liikuvat. Eesti taluperedest sirgunud põllumajandusjuhid vedasid oma talupojatarkusega üles suuri ühismajandeid, pärast seda, kui neid oli viiekümnendatel laostanud valitsuse määratud õnneotsijate põlvkond.
Juhid vallavanema ülesannetes
Kuid kõige selle juures vastutasid nad mitte ainult tootmise eest. Nende kanda antud koorem oli mitmekordselt suurem ja raskem. Nad pidid hoolitsema kõige eest, mis maaelu juurde kuulus. Sisuliselt täitsid nad tootmisjuhist vallavanema ülesandeid.
Just nii aga sündisid tugevad maakeskused, kus jätkus inimesi, kõrgkoolist tulnud spetsialiste, kus ehitati, elati, arendati seltsielu ja tehti sporti.
Nii said juba oma eluajal sünonüümideks Aksel Raja ja Laiuse, Jaan Koll ja Palamuse, Harald Joost ja Sadala, Karl Kaasik ja Aidu, Mart Uudla ja Jõgeva alevik, Viktor Meister ja Adavere, Jaak Kask ja Puurmani, Peeter Meriläinen ja Pajusi, Villu Kottisse ja Saadjärve ning muidugi Endel Sööt ja Kuremaa. Seda loetelu võiks veelgi jätkata.
Nende meeste panust oma kodukandi arengusse on võimatu üle hinnata. Nad tegid alati rohkem, kui neilt nõuti. Nad unistasid, olid visionäärid ja viisid seda kõike oma inimeste heaks ka ellu.
Täna sageli ehk isegi ei mõelda sellele, et kõik võinuks ka teistpidine olla. Sest praegu tundub kõik olemasolev nii loomulik ja iseenesestmõistetav. Selleni jõuti aga aastatepikkuse tööga.
Tegelikult oli piirkondades sageli kõige saavutatu taga ühe eestvedaja või võitleja roll, millega mõttekaaslased ühinesid. Kui mõelda ainuüksi sellele, millised rajatised millistes oludes ja võimaluste juures väikestesse maakohtadesse ka kõige keerulisematel aastatel kerkisid, siis juba ainuüksi sellepärast väärivad need Endel Söödi põlvkonna mehed monumenti.
Võiks küsida, mis oli neil meestel see ühine iseloomujoon, nii-öelda kiiks, mis sundis neid tegema kordades rohkem, kui ametikoht neilt nõudnuks, võtma riske ja vastutust, mis oli sageli võrreldav õhkõrnal jääl kõndimisega. Sest nad olid ühes isikus nii põllumajandusjuhid kui ka omavalitsusjuhid, sest külanõukogud olid siis endiste valdade ülesannete ülevõtnutena pigem poliitilise võimu instrumendid.
Vana kooli kartmatud võitlejad
Tolle põlvkonna maaelu vedurid selliseid väljendeid nagu „ei viitsi“ või „ei jõua“ ei teadnud. Ei tunnistanud. Tegelikult peitus nende tugevus vist kõige paremas tähenduses sõjaeelse Eesti talupojakultuuris, mis oli lapsepõlvekodust kaasa saadud. Kõigil neil. Sest nad lähtusid põhimõttest, et kui midagi teed, siis tee, aga ära niisama logele. Ja see vaimuvedru hoidis neid virgena ning pani silma särama.
Mis sest, et nad pidid aeg-ajalt käima rajooni juhtkonna, või veel hullem, julgeolekutöötajate ees aru andmas, mida üks või teine kaebekiri (valdavalt anonüümne) tähendab. Pidid lükkama ümber kurjasoovijate süüdistusi. Sest kadestajaid, kes ise eluga hätta jäänud, leidus ka siis. Rääkimata veel agentidest, kes olid neile n-ö organite poolt lähikonda saadetud. Neidki oli.
Nimekiri tegudest, mille eest toona ühte suurmajandi juhti võinuks pikema jututa pokri pista, oli muljetavaldav. Oli see siis moodsas kõnepruugis ehitushange, sularaha käitlemine või huvide konflikt. Sest kui ikka rajoonijuht nõudis, et homseks pidulikuks koosviibimiseks on vaja kolmsada rubla, siis tuli neil see raha ka leida.
Nii olid need mehed mõnes mõttes sarnases olukorras nagu eesti sõdur teises maailmasõjas: ühel pool on sakslane, teisel venelane, aga sa tahad ellu jääda.
Kuid muidugi rääkis aeg osaliselt ka nende kasuks, sest nad ei pidanud kulutama päevi tühjale bürokraatiale, vaid said tegutseda kohe ja praegu. Ilmselt oleksid vastasel juhul paljudki suured ettevõtmised, kasvõi Kuremaa ujula, tegemata jäänud.
Ajamasin teeb aga hirmutava järjekindlusega oma rutiinset tööd ja see kuldsete kuuekümnendate põlvkond kaob meie keskelt. Mitmed eespool nimetatud mehed on tänaseks lahkunud. Hiljuti lahkus Viktor Meister ja nüüd siis Endel Sööt.
Kuid meie kohus on mõelda täna, homme ja ka ülehomme selle põlvkonna meestele, kes ka rasketel aegadel mõtlesid ja tegutsesid tulevikku vaatavalt. Ja neid mitte unustama.
TIIT LÄÄNE, Vooremaa peatoimetaja
