Meie rahval on olnud ikka väljendeid, mida me kasutame, aga mille sisule ehk enam nii palju tähelepanu ei pöörata. Nii ütleme inimeste kohta, kes hämaras end autoroolis päris mugavalt ei tunne, sest nende nägemisvõime õhtu saabudes oluliselt halveneb, et nad on kanapimedad. Kuid samas lohutame end vahel sõnadega, et ka pime kana leiab tera.
Miks ma räägin kanapimedusest, on asjaolu, et sellele teemale pööratakse meil kahjuks liialt vähe tähelepanu ja kindlasti on kanapimedus (ja just sellest probleemist möödavaatamine) üheks lisapõhjuseks, et meil liikluses nii palju inimesi hukkub. Kanapimedus on ohtlik, sest seda endale tunnistada polegi alati nii lihtne. Kui päike paistab ja meil on palju valgust, siis kanapimeduse all kannataja ise ja tema lähedased ei taju probleemi, sest küllaldase valguse olemasolul see tervisehäda tunda ei anna.
Kuid piisab vaid ilmal pilve tõmbuda või algab meie pikk ja pime sügis, kui meie keskel hakkavad liikuma päris ohtlikud autojuhid, kellel on mitte ainult nägemisvõime oluliselt halvem, vaid palju hullem on see, et need juhid ei tunne end hämaruses enam nii hästi kui neile normaalsetes tingimustes.
Väiksema lainetusega jäädakse hätta
Just ebamugavus teeb nad närvilisteks, väsitab enam ja kokkuvõttes paneb nad tegema liikluses asju, mis on väga riskantsed. Potentsiaalsete ohuallikate lähedased ei oska ka seda ohtu realistlikult tajuda ja sunnivad neid rooli taha ka ajal, kui neid sinna lasta pole just tark tegu.
Olles aastaid olnud juhtival tööl, olen pidanud viimase veerandsajandi jooksul nägema küllalt meie juhtide seas inimesi, keda ma ise „päikesepoisteks ja päikesetüdrukuteks” olen kutsunud. Kasutades merelisi termineid, on need paadijuhid, kes saavad oma tööga hakkama ilusal päikselisel ja tuuletul pühapäeval väikese liiklusega järvekesel, aga jäävad juhtimistööga hätta juba väiksemagi lainetuse puhul. Kui neid väiksel järvel sõitvaid paadijuhte peaks saadetama merele ja seal peaks olema torm, siis on selge, et oksendama hakkavad mitte vaid reisijad, vaid paraku hakkab esimesena kalu toitma juba see juhiks pürginu ise.
Kriisisituatsioonis selgub, et oleme juhiks edutanud inimese, kellel on ikkagi suuri puudusi, et olla üldse juht.
Ka tänased diskussioonid Konstantin Pätsi pärandi üle käivad tegelikult mitte ajaloo teemal, vaid meie viimaste aastakümnete juhtivad poliitikud on mures oma renomee pärast ajaloos, kui hakkavad selguma nende ajal tehtud möödalaskmised, mille eest nad paraku vastutada ei taha. Ja nii ongi nüüd „aktiveeritud” üks endine poliitik, kes püüab Konstantin Pätsi ausamba looga luua pretsedenti, mis avaks tee ka meie praegustele edevatele poliitikutele, et nad saaksid öelda, et nagu Konstantin Päts, tegime meiegi, mis meie võimuses, ja seda parimal moel, kuigi välja kukkus nii, nagu see hiljem selgunud. Ja vaadake, Pätsil ei õnnestunud ka…
Jälgides ajakirjandust ja selles kajastatavaid skandaale, tahaks tähelepanu juhtida kanapimedusega sarnasele nähtusele, mida võiks nimetada ka (suure)rahapimeduseks või siis võimupimeduseks. Mõlemad hädad, nagu kanapimeduski, on selektiivsed, sest ühelgi inimesel pole nägemisega justkui pidevalt probleemi.
Meil on õigused ja kohustused
Meie kohtud jahvatavad küll aeglaselt, aga pidevalt kohtuasju, kus meie prokuratuur ajab aastaid kohtusaalidesse inimesi, kelle süü võib lõpuks osutuda mõnesaja euro suuruseks, aga protsessile kulutab riik mitmeid kümneid tuhandeid. Hoopis teisiti hakkab see sama asutus arutama, kui summad ulatuvad näiteks miljonitesse või uusimate probleemide puhul ka mitmetesse miljarditesse eurodesse. Ikka püsib kahtlus, et siin on olemas mingid salajased-varjatud sidemed kas mõnede juhtivate poliitikutega või lausa erakondadega.
Kui soovime, et asjad Eestis läheksid paremuse poole sellise kiirusega, nagu sellest oleme unistanud, siis peab meil leiduma kodanikukuraasi astuda selle raha- ja võimupimeduse vastu.
Huvitaval kombel on sellest sündroomist nakatunud ka meie ülikoolid. Seal on tekkinud nagu seeni pärast vihma igasuguseid spetsialiste inimõiguste alal, kes elavad veidi nagu sovjetoloogid enne aastat 1991. Viimased ei märganudki, kuidas nende uurimisobjekt suur impeerium nende silme all ära kadus. Veelgi hullem on see, et nende argumentatsioon sarnaneb väga omaaegsetele teadusliku kommunismi õppejõudude omale, kus suudeti vaid välja pakkuda üha ilusamaid pilte helgest tulevikust, ja seda tõsise teaduse pähe.
Täna oleme olukorras, kus tuleb igale kodanikule meelde tuletada, et a meil kodanikena on õigused, kuid alati ka kohustused. Me ei saa arendada vaid õigustega ühiskonda, kui me ei küsi iga päev, millised on meie kohustused ja kas me neid oma ühiskonna ees ka täidame. Kohustus olla aus oma riigi ja ühiskonna vastu on tegelikult üks kodanikuks olemise kohustusi.
Kui me ei märka enda ümber seda kanapimeduse sündroomisarnast tõbe, mida nimetame siin raha- ja võimupimeduseks, siis oleme kord ise süüdi, kui kaotame ühiskonna, kus tahame ise elada ja kus tahaksime, et elaksid edasi meie lapsed ja lapselapsed. Meie saatusekaaslaste seas, kes koos meiega alustasid suure impeeriumi lagunemise järel teed vaba demokraatliku riigikorra loomise poole, on juba neid, kellel on tekkinud suuri eksistentsiaalseid probleeme, kuna on selgunud, et nende oma riigi pidamise kultuur on olnud vaatamata kõrgetele ideaalidele nõrk.
Eesti areng saab toimuda soovitud suunas vaid juhul, kui suudame ületada endas hirmu võimulolijate ees ja käituda vabade kodanikena. Rahvas tervikuna ei tohi olla kanapime ümbritseva suhtes, aga ajalugu ei garanteeri meile kunagi olukorda, et meie pea kohal oleks meie vööndis aastaringi helesinine taevas ja säraks päike.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
