Kertu on rõõmsameelne üheksa-aastane tütarlaps, kes huvitub muusikast, spordist ning uute asjade õppimisest. Ometi näeb Kertu öösiti õudusunenägusid ning ei taha hommikuti kooli minna.
Koolikiusamisest on räägitud väga palju, sellel teemal on läbi viidud mitmesuguseid uuringuid, kuid kahjuks pole ülalkirjeldatud situatsioon üldse harv nähtus ning nii mõneski kodus on laps, kes uue kooliaasta saabumise puhul eriti elevil pole. Koolikiusamine on teema, millest tuleb kooliaasta alguses rääkida, et rohkem inimesi seda märkaksid ning vähem lapsi selle all kannataksid.
Kertul ei ole koolis ühtegi sõpra ning tema klassikaaslased kiusavad teda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Nii mõnigi kord on Kertu pidanud koju minema sinikatega – kord põlvel, kord seljal. Selliseid Kertu sarnaseid lapsi on kindlasti veel ning tihtipeale puudub kiusamiseks otsene põhjus. Kiusaja valib lihtsalt endale n-ö ohvri, kes talle ei meeldi. Tihtipeale võib ohvriks olla kas vaesemast perekonnast pärit või veidi tagasihoidlikum ja vaiksem õpilane. Kahjuks mõjutab koolikiusamine ka kiusatava õpihimu, laps ei taha enam koolitundidest osa võtta ning huvi õppimise vastu kaob.
Paljud kannatavad kiusamise all
Alati ei pea kiusajaks olema klassi- või koolikaaslane. Mõnikord võib juhtuda, et kiusajaks on hoopis õpetaja. On õpetajaid, kes teevad norivaid märkusi või näiteks hindavad ühte õpilast teistest erinevalt, ükskõik, kui hästi või halvasti too ka ülesannet ei sooritaks. Muidugi võib olla ka nii, et õpilased kiusavad õpetajat või õpetajate endi vahel toimub hõõrumine. Kuid kõikidel eelpool nimetatud kiusajatel on ühine tulemus – õpilane või õpetaja kannatab koolikiusamise all.
Koolikiusamine ei pea aset leidma vaid kooli territooriumil, tänapäeval võib see jätkuda ka sotsiaalmeedias. Näiteks postitatakse kiusatavast töödeldud pilte, tehakse meeme (internetis jagatavad humoorikad pildid), pilatakse grupivestlustes jne. Internetis kiusamine võib tihtipeale jääda varjatuks, näiteks ei pruugi kiusatava vanemad sellest midagi teada.
Kuidas võib juhtuda, et kiusatavast saab hoopis kiusaja? See on tegelikult väga lihtne. Nimelt ignoreeritakse kiusatava abipalveid ning öeldakse, et ta on ise oma olukorras süüdi. Kui üks õpilane provotseerib teist õpilast iga päev, siis ühel hetkel kiusatava kannatus katkeb ning ta astub enda kaitseks välja. Kui sõnadest enam ei piisa, lähevad mängu rusikad. Kõik näpud pööratakse taas selle õpilase suunas ning ootamatult on vaiksest õpihimulisest noorest lapsest saanud koolikiusaja. Miks? Sest teda ennast kiusati.
Õpetaja peaab olema lapsele tugi
Õpetajana nägin pealt olukorda, kuidas klassikaaslased olid teatud õpilasest võõrandunud. Kuigi näiliselt polnud kiusamist näha, oli tõrjumist klassi õhustikus tunda. Seda näidati välja näiteks sellega, et kiusatav istus teistest eraldi, tema arvamusavalduste üle naerdi ning temaga suheldi vaid siis, kui pidi. Tekkis situatsioon, kus õpilane vihjas asjaolule, et ta ei tunne end koolis hästi.
Mureliku õpetajana võtsin ühendust nii juhtkonna, klassijuhataja kui ka õpilase endaga. Juhtkond oli seisukohal, et laps tahab vaid tähelepanu ja et tegelikult on temaga kõik korras. On ilmselge, et lapsed tahavadki tähelepanu ning sellistes olukordades tuleks seda neile pakkuda. Õpetajal on lihtsam probleemi eirata, kuid leian, et õpetaja on koolis lapsele tugi. Laps peaks saama õpetajat usaldada ning murede korral tema poole pöörduda.
Koolikiusamine ei ole viimase viie aasta jooksul tekkinud probleem, vaid seda on lahatud juba pikka aega. Ma ei tea, kas sellele on mingisugust kindlat lahendust, kuid on sammud, mida me saaksime teha selle olukorra parandamiseks. Üks kõige põhilisem viis on teha teavitustööd – lapsevanemad räägivad lastega, õpetajad lahkavad seda teemat õpilastega. Õpetajad saavad teha nii palju, et nad pööravad lastele tähelepanu ning proovivad konflikte inimlikumalt lahendada. Lihtne on leida süüdlast, kuid kas see on eesmärk?
Näpuga näitamise asemel peaksime keskenduma probleemi lahendamisele. Eks kerge oleks panna laps teise kooli, kuid see ei ole ju lahendus. Ehk jõuame ükskord olukorrani, kus Kertu ja teised temasugused koolilapsed lähevad hommikul rõõmsate nägudega kooli ning neil on turvaline koht, kus õppida.
DEIVI SUISTE, ajakirjanik
