Kahe aasta eest kevadel sai Priit Põdrast Jõgevamaa gümnaasiumi direktor. Vaid paar päeva enne uue kooliaasta algust võtab ta mind oma valges ja hubases kabinetis vastu ning räägib, kuidas kõik alguse sai.
Te olete sündinud ja kasvanud Jõgeval, kuid elate Tartus.
Kui Tartusse ülikooli läksin, siis õpingute ja pere tõttu jäi elamine praktilistel kaalutlustel Tartusse, aga töö Jõgevale. See Jõgeva kiiks on mul tugevalt küljes. Juba ülikooli teisel kursusel tulin siia õpetajana tööle.
Kas mõtet, et tulete päris tagasi, ei ole olnud?
Hetkel ei ole. Kuid pikemas perspektiivis Jõgeva kanti maapiirkonda tulek on mõttes olnud küll.
Te olete õpetanud ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Nüüd, direktorina, teate täpselt, millised mured õpetajatel on.
Õpetajatööd tegin täpselt 10 aastat. Tean, mis tunne on seista klassi ees nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Tean, mida tähendab tunni ettevalmistamine ja läbiviimine, tööde parandamine ning et see kõik ei mahu pahatihti aja sisse, mis on tööajaks ette nähtud.
Mis tunne on seista noore õpetajana klassi ees?
Kui õpetaja ise teab ja usub sellesse, mida ta teeb, siis ei ole küsimust. Mul oli huvitav olukord klassiga, kus õppis mu vend, kes oli paar aastat noorem. Siis me küll teietasime üksteist. Hiljem olen liikunud sinna suunda, et õpilasi sinatan ja põhikoolis kutsuti mind õpetaja Priiduks. Algusaastatel võtsin tõesti mingi teatud rolli just seetõttu, et minu ja õpilaste vanusevahe oli nii väike. On inimesi, kes ei pruugi klassisituatsioonis muidu aru saada, milline on õpetaja ja milline õpilase roll. See aitas ja hea koostöö tekkis suhteliselt kiiresti.
Kevadel rääkisin Sirli Vijariga, kes on Noored Kooli programmi tuutor, ning ta kinnitas, et kool toetab alustavat õpetajat.
Siis on hästi. Tegelikult on alles hiljaaegu tekkinud alustavat õpetajat toetava kooli programm, mille liikmeks astusime eelmisel aastal. Kui uued õpetajad otse ülikoolipingist peaksid tulema, siis meil on selle programmi näol olemas tugi, kuidas neid täpselt toetada.
Palju on neid õpetajaid, kes on tulnud otse ülikoolist?
Minu ametiaja jooksul on olnud matemaatikaõpetaja Andreas, kes oli toona lõpetamas oma ülikooliõpinguid. Nüüdseks on tal see rada käidud.
Mis te arvate, miks õpetajatepõud on tekkinud? Tihti ei tule õpetajakoolituse lõpetanud koolidesse tööle.
Mulle tundub, et sellele küsimusele saavad vastata just need inimesed ise. On tehtud uuringuid ja analüüse, aga kui need inimesed ise ei ütle, miks nad ei tule kooli, siis vastus jääbki teadmata.
Suvi on läbi saanud. Millega tegeleb direktor, kui õpilased puhkavad?
Kui õpilased puhkavad, siis direktor ka puhkab kuni augustikuuni.
Kuidas te puhkate?
Mina püüan puhata nii, nagu soovitan oma kolleegidele, et mitte ühtegi töömõtet pähe ei tuleks.
Kuidas te seda suudate?
Sellele aitab kaasa keskkonnavahetus. Kas minna maale ja oma tavalisest rütmist välja või võtta ette pikem reis ükskõik kas välismaal või Eestis. Kui satud uutesse olukordadesse ja teed teistsuguseid asju, annad ajule töömõtetest puhkust. Kuskil kuklas tagataustal ja vaikimisi muidugi käib protsess, mis koolimõtteid tekitab, ja need mõtted kerkivad ühel hetkel nii või naa. Puhanud peaga, olenemata sellest, kas oled direktor, õpetaja või õpilane, tekib uusi mõtteid ilmselgelt rohkem ja jätkub energiat, et kooliaastal edukalt hakkama saada.
Teile meeldib reisida. Olete käinud ka kuskil kaugemal?
Ma olen see inimene, kes arvab, et nii Nuustaku kui Pariis on toredad. Olin sel suvel nädal aega Lääne-Eestis. See oli minu jaoks veel üsna avastamata kant. Vanemate ja vanavanemate juured on Ida-Virumaal. Varasematel suvedel olen nädalaid seal olnud, sel aastal mitte nii pikalt. Puhkuse ajal olen ka välismaal käinud.
Milline on kaugeim koht, kus olete käinud?
Mingil hetkel oli mul Maroko vaimustus, käisin seal lausa neli korda. Maroko on huvitav riik: see on piisavalt euroopalik, et mingil hetkel kaaluti selle vastuvõtmist Euroopa Liitu. Teisalt on ta Araabia maa ja koloniaalmaa, kus on prantsuse mõjutused. Lisandub muidugi religioosne islami kultuur. Ühel hetkel sain aru, et maailmas on teisi toredaid kohti veel. Euroopast kaugemale on uudishimu viinud nii Sri Lankale kui ka Kuubale. Mulle ei ole olulised välised asjad nagu korralik auto, moodne kodutehnika või muud kallihinnalised esemed, millele võiks raha kulutada. Pigem eelistan selle kõik investeerida kogemustesse ja elamustesse. Lagle Parekil oli hea lugu sellest, kuidas tema lapsepõlves sai nende pere nii suure päranduse, et oli valida, kas teha oma suur Tallinna vanalinnas asuv korter viimase peal korda või minna ümbermaailmareisile. Pere valis korteri. Mõned aastad hiljem sai korter Tallinna pommitamisel tabamuse ja alles ei jäänud midagi. Selle peale Lagle Parek tõdeski, et kui oleks ümbermaailmareisile läinud, siis see oleks eluks ajaks meelde ja kogemusena alles jäänud. Minu jaoks on kogemused olulisemad kui maised asjad.
Kaks aastat tagasi ütlesite Vooremaale, et naudite vabal ajal korvpallikohtuniku ametit.
Ühelt poolt hoiab see füüsiliselt vormis, teisalt on see piisavalt suur stressiallikas olla seal adrenaliini ja testosterooni täis meeste vahel ja mõista õigust. Püüda alati murdosa sekundite jooksul õigeid otsuseid vastu võtta. Enese stressisituatsiooni panek viib väga hästi ka töömõtteid eemale, sest tuleb keskenduda just sellele hetkele ja muuks pole aega. Esimesel ametiaastal oli pidevalt asju ja situatsioone, millega polnud varem kokku puutunud ja mis olid lahendust vajavana mu ees elus esimest korda, siis see tekitas stressi. Kui tööstress asendada kohtunikutöö pingega, siis teistsugust rasket situatsiooni kogedes vaatad eelmisele hoopis teise pilguga. Inimesed on mõnikord küsinud, kas ma olengi alati nii rahulik. Ma arvan, et ka korvpallikohtunikuks olemine on kaasa aidanud. Kui ei suuda kontrollida iseennast, ei saa kontrollida ka väljakul toimuvat. Püüan nii väljakul kui ka tööl olla see inimene, kes suhtleb ja selgitab oma otsust ja püüab mõista ka teist poolt. Kuid kõige alus on ikkagi reeglid, milles on kokku lepitud ja millest me kinni peame.
Palju te ise jõuate korvpalli mängida või muud sporti teha?
Ega koolijuhi ameti, pere ja korvpallikohtunikuna tegutsemise kõrvalt, mis on tavaliselt paaril tööpäeval õhtuti ja nädalavahetustel, väga palju ei jõua. Sel suvel oli loomulikult lemmiktegevuseks ujumine, sest joosta oli niisuguses leitsakus ilmvõimatu. Kui ei ole korvpallihooaeg, siis püüan jooksmas käia. Eelmisel aastal sattusin esimest korda ministeeriumi ametnikke, koolijuhte ja haridustegelasi koondavasse seltskonda, kellega käisin kord nädalas saalihokit mängimas.
Kuidas ettevalmistused uueks kooliaastaks lähevad?
Meil toimus just (neljapäeval – toim) õppenõukogu. Tuletasime selle lõpus meelde Mati Talviku sõnu, et telesaade ei saa kunagi valmis, ta läheb eetrisse. Mulle tundub, et kooliga on sama lugu, et kool ei saa kunagi valmis. Suures plaanis on kõik olemas ja valmis, aga eks neid väikeseid detaile saab lõputult sättida ja peenhäälestada. Inimesed on kõige tähtsamad. Nemad on olemas. Ja kui inimesed on täis teotahet ja valmis alustama, siis on kõik olemas. Kui eelmisel aastal saatsime pisut nukralt teele lennu, kus oli 76 õpilast, siis mõtlesime, et kas enam nii suurt lendu tuleb. Aga juba nüüd tuli 76 uut õpilast. Ja ei ole varem tuldud niivõrd paljudest erinevatest koolidest ja elukohtadest, mis näitab, et kool on end viie aasta jooksul tõestanud ja ka kaugemalt tullakse head haridust nõutama.
Te astute lähipäevil 76 uue õpilase ette. Kas jalg värisema ka hakkab?
Jalg päris värisema ei hakka, aga näitlejad ütlevad, et kui lähed lavale ilma, et tunneksid ärevust või elevust, siis on midagi valesti. Mul on see tunne igal korral olemas olnud. Seega kõik on õige.
Kas olete valmis ajalooõpetaja haigestumisel teda asendama?
Kindlasti, kui see on ajaliselt võimalik. Eelmisel aastal hakkasin õpetama ühe valikkursust just eesmärgil, et ma ei unustaks ära, mis on õpetajatöö sisu ja millised on meie õpilased ning kui mõnus on koos nendega õppida ja areneda.
Te võtsite direktorikoha vastu olles 31aastane. Mis oli selles otsuses head või halba?
Minu jaoks on asjad elus juhtunud kuidagi väga vara. 20aastaselt sain isaks, 21aastaselt läksin õpetajana tööle ja 31aastaselt sain koolijuhiks. Vanus ei mänginud minu jaoks rolli. Mul oli tahtmine saada koolijuhiks, aga ma ei arvanud, et see juhtub nii vara. Minu soov oli kogeda töövestlust sellisel tasemel. Motivatsioonikirjas olid peamisteks märksõnadeks unistus ja motivatsioon. Jõgeva hariduselu läheb mulle väga korda, sest olen siin sündinud ja kasvanud ning kooli lõpetanud. Ma usun, et kohtadest, mida Tartust või Tallinnast vaadates pahatihti kaardilt üles ei leita, on võimalik saada väga hea haridus. Kogesin seda ise ja nägin oma sõprade pealt. Kui oled mingilt paigalt ja inimestelt saanud midagi väga palju, siis tahad ka ise tagasi anda ja soovid, et ka praegused õpilased saaksid sama öelda. Et Jõgevamaa gümnaasiumist saadud haridus on võti, millega nad saavad lahti keerata just neid uksi, mida neil on vaja lahti keerata.
Mis veel vanusesse puutub, siis mulle tundub, et hariduses üldiselt ja ka koolijuhtide seas on vaikselt toimumas põlvkondade vahetus. Need direktorid, kes tulid 1990. aastatel uutes demokraatlikes oludes, hakkavad hariduspõllult taanduma. Minule oli positiivne üllatus, et usaldatakse noortele niivõrd vastutusrikas töö.
Õpilasena tead enam-vähem, mida õpetajatöö endast kujutab. Aga seda, mis tööd teeb koolijuht iga päev, ei tea lõpuni enne, kui pole ise proovinud. Üks tuttav, kes on juhtivatel ametikohtadel olnud, ütles mulle kohe alguses, et nüüdsest on mu töö peamiseks sisuks probleemide lahendamine. See üldiselt ongi nii olnud, aga ka selles töös on nii palju rõõme. Kui saan kellegi heaks midagi ära teha ja minul on võimalik aidata kaasa lahenduste leidmisele, siis see muutub rõõmuks juhul, kui see hästi välja tuleb.
Milliseks direktoriks end ise peate?
Ise on end raske kõrvalt vaadata. Mulle on öeldud, et kuulan rohkem kui räägin ja olen rahulik. Need on peamised, mis välja tuuakse. Ma püüan asju läbi arutada enne otsusteni jõudmist ja teinekord võib-olla arutada ka väga paljude inimestega, aga siis on vähemalt inimestel olnud võimalus kaasa rääkida. Ma püüan ennast võimalikult palju õpetaja ja õpilase kingadesse sobitada, et mõista. Ja ma tunnen rõõmu, kui saan võimalikult palju ühisüritustest osa võtta, kus saab ise aktiivselt kaasa lüüa.
Mille üle võib kool täna õnnelik olla?
Kool on õpilastele. Ma arvan, et kogu meie kollektiiv võib olla õpilaste üle õnnelik, et nad on tublid, motiveeritud ja neil on head tulemused. Olgu need igapäevaselt erinevates õppeainetes või lõpusirgel riigieksamite tulemuste näol või rahulolunäitajates kooli ja õpetajatega. Kui õpilased on väga heade tulemustega ja samas ka rahulolevad, siis on kool õigel teel ja saab indu rohkem areneda ja järjest paremaks saada.
Millisena te näete 21. sajandi õpilast?
Mõtleva inimesena. Ma näen teda iseseisva ja kriitilise mõtlejana, see on minu arvates 21. sajandi infomöllus peamine. Õpilane peab olema väga hea meeskonnamängija, sest enamik asju sünnib inimeste kokkupuutepunktidest. Teisalt peab ta olema eneseteadlik, oskama aega planeerida, aru saama, millised on tema soovid ja tahtmised, mis on tema kirg ja millega ta soovib tegeleda, sest valikuid on nii palju. Valikute võimaldamine on ka üks meie kooli eesmärkidest, et õpilane leiaks selle kire ja kutsumuse juba koolis või saaks mingi valdkonna kohta teada, et see ikkagi pole päris tema teetass.
Ühelt poolt on valikuterohkus pluss, teisalt miinus. Või te ei näe seda nii?
Kui noor oskab teha õigeid valikuid, siis on kõik hästi, aga kui ta selles valikute virrvarris hakkab tegema valesid valikuid, siis võibki öelda, et liiga palju valikuid on negatiivne.
Kui tihti astub üle ukseläve õpilane, kes on n-ö omadega lukku jooksnud? Kui palju te näete rasket õpilast?
Üldiselt on kokku lepitud, et esmalt pöördutakse aineõpetaja poole, siis klassijuhataja ning alles siis tulevad appi õppejuht, õpilasnõustaja ja koolijuht. Kohtumisi, kus õpilasel on perekondlikel, tervislikel või muudel põhjustel õpiraskused, võib sõltuvalt aastast ühe kuni kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
Kuidas te jõuate raske õpilaseni?
Lahenduse otsimine ja leidmine algab sellest, et keegi märkab või õpilane ise pöördub.
Hiljuti ilmus uuring, kus selgus, et neljanda klassi õpilased on koolis kõige rahulolevamad. Mingil hetkel rahulolu väheneb, kuid gümnaasiumi jõudes taas suureneb. Millega te seda seletaksite?
Igaüks võib ise mõelda, kui raske või keeruline tema puberteediiga oli. Teisalt määrab see, kuivõrd palju saavad õpilased teha elus ise valikuid ja nende eest vastutada. Kui nad tunnevad, et pole oma elu peremehed ja kool või õppimine muutub sunniks, siis lähebki raskeks.
Täna on muresid noortekampadega. Üks asi on see, et neil pole midagi teha, teisalt on probleemid ilmselt sügavamal.
Sellisel juhul algab see märkamisest ja sekkumisest. Kui kodu ei märka ega sekku, siis koolivaheajal ei ole ka kooli, kes muidu kodu eest selle töö ära teeb.
Kui julge märkaja kaasõpilane on?
Gümnaasiumis on positiivne, et õpilased märkavad ja julgevad pöörduda teise õpilase või täiskasvanu poole, keda nad usaldavad.
Gümnaasiumis muutub nutitelefon käepikenduseks. Kuidas te olete selle küsimuse oma koolis lahendanud?
Ainetunnis vastutab telefoni kasutamise eest iga aineõpetaja ise. Vahetundides tuleb pakkuda alternatiive, olgu need siis mõnusad istumiskohad suhtlemiseks, lauatenniselauad või malelauad, mis alati on kasutuses. Hea on näha noori, kes peavad lugu mõttega mängust.
Kui suureks probleemiks te nutitelefoni kasutamist ise peate?
Iga inimene võiks alustada iseendast. Mina panin oma telefoni äpi, mis mõõdab, kui palju ma telefonis olen. Alguses on need numbrid hirmuäratavad, aga väga mõnus on, kui suudad seda vähendada. Nutitelefon muutub kiiresti ajaviitevahendiks, tuleks endale teadvustada, et see on tegelikult ajaraiskamise vahend.
Tänapäeval on paljud õppematerjalid digitaalsed, millisena te haridust tulevikus näete?
Kuna suur osa tänapäeva ühiskonnast on arvutiga seotud, siis peab kool sellega kaasas käima. Õpilased lähevad ju ellu ja kool ei saa olla elukauge paik, siis muutub see õpilasele juba kahjulikuks.
Kas õpetajad tulevad muutustega kaasa?
Jah, kui nad igapäevaselt näevad, et see nii käibki. Inimesel, ükskõik kas õpetajal või õpilasel, on kergem muutuda, kui ta saab aru, miks seda tehakse ja kuidas muutus talle kasulik on. Kui mõista laiemat pilti, on kergem muutustega kaasas käia.
Kui te vaatate tagasi oma kooliaastatele ja praegusi õpilasi, siis kuidas teile tundub, kummal kergem on?
Veel gümnaasiumis mõtlesime sõpradega, et kas ei võiks olla masin, mis tõlgib sisestatud võõrkeelse teksti ära. Täna on meil Google Translate. Kui millegagi tahta süvitsi minna, siis ei saa võrrelda praegusi ja tollaegseid võimalusi. Õpilased saavad ju YouTube´i videote kaudu õppida kõike, võimalused teha midagi kasulikku on täpselt sama suured kui võimalused teha midagi kahjulikku. See on minu arvates ajast aega nii olnud. Võimalused raamatuid lugedes endale midagi kahjulikku teha on sama suured kui võimalused midagi kasulikku teha. Kõik oleneb ju sisust. Ajalooõpetajana võin öelda, et tegelikult on muutused olnud igal ajahetkel ja me oleme pidevas muutumises. Teinekord võtame muutusi liiga raskelt, sest olevikus viibides pole võimalik tulevikku ennustada. Määramatus on see, mis teeb meid tundlikuks, sest me ei näe, mida muutus kaasa toob. Ajalukku vaadates näeme ju nii eelnenut, muutusi kui ka nende tagajärgi.
Tundub, et eestlased on muutuste suhtes skeptilised ega taha neid hästi vastu võtta.
Seda vist nimetatakse talupojatarkuseks, ja ma arvan, et see on igaühes olemas. Arvestades, kui paljude erinevate võimude käsutada me oleme olnud, tulebki sellistes olukordades kaks sammu tagasi astuda ja vaadata, mis toimuma hakkab. Mõelda ajaloole ja õppida, kuidas üks või teine muudatus eluolu ja ühiskonda muutis. Ma arvan, et skeptilisus võib tulla ajaloolisest kogemusest. Samas on Eesti paljudes valdkondades, näiteks digivaldkonnas eesrindlik.
Kas õpilased õpivad ajaloost, kas nad võtavad vabadust tõsiselt?
Tahes-tahtmata võib see muutuda iseenesestmõistetavaks, kui koolis õpetatu kõrval kaovad ära vanaemade-vanaisade, emade-isade räägitud lood. Nendel põlvkondadel, kes on sündinud ja kasvanud vabaduses, puudub võrdlusmoment, ja vabadus võib muutuda enesestmõistetavaks. Seda saab ära hoida, kui perekond ja kool saavad läbi eluliste näidete rääkida, milline olukord tol hetkel oli. Siis sünnib ka teadmine, kas seda aega tagasi tahta või mitte.
Mis oli viimane raamat, mida lugesite?
Viimasel ajal on mu lugemised seotud võõraste maade ja reisisihtkohtadega. Viimane eesti ilukirjanduslik romaan oli Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“. Ma arvan, et tulevikus võib see olla midagi „Tõe ja õiguse“ laadset.
Millest te unistate?
Tööalaselt on see unistus, et me iga järgneva päevaga saaksime teha midagi paremini, kui tegime eile. Kui mul on igast uuest päevast mingi mõte, idee või kogemus, mis rikastab või annab võrreldes eilsega rohkem juurde, siis arvan, et see ongi see. Ja kunagi tahaks nii palju aega, et lihtsalt olla ja näiteks kirjutada.
Priit Põdra
Sündinud 8. aprillil 1985 Jõgeval
Haridus:
2013 – Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, magistrikraad; eriala ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
2010 – Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, bakalaureusekraad; eriala haridusteadused (humanitaarained)
2004 Jõgeva gümnaasium
Töö:
Alates 2016 Jõgevamaa gümnaasiumi direktor
2013-2016 Jõgeva põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
2006- 2013 Jõgeva gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja (valikained filosoofia, kultuurilugu, usundiõpetus)
Ühiskondlik tegevus:
Aastast 2009 Jõgeva linnavolikogu (nüüdse vallavolikogu) liige; haridus- ja kultuurikomisjoni liige (v.a. 2013 jaanuarist oktoobrini, kui oli Jõgeva linnavalitsuse liige)
Aastast 2009 veredoonor
Aastast 2007 korvpallikohtunik
KERTTU-KADI VANAMB
