Noortekampade tegevus Tallinnas ja Tartus püüab juba nädala meedia katkematut tähelepanu. Kas avalik tähelepanu on sellisel juhul hea või halb, jääb igaühe enda otsustada. Küll aga toob kriisiseisund esile valukohad meie ühiskonnas, millele ametnikud, nagu selgub, adekvaatselt läheneda ei oska.
Kui esialgu arvati, et kambas jõhkrutsevatele noortele tuleks „kasuks“ šokivangistuses veidi oma tegude üle järele mõelda, siis õnneks on mõistetud, et koos olemine juba paadunud ja parandamatute vangidega ei pane noort mitte kartma, vaid veel hullema poole pöörduma.
Keelud ja käsud ei aita
Ent lahenduste otsimine läks aina hullemaks. Kui justiitsminister Urmas Reinsalu neljapäevaõhtuses Aktuaalses Kaameras loetles kõikvõimalikke keelde, kuidas noori taltsutada, tekkis küsimus, kas poliitik ise kunagi ühtegi noort näinud on. Keeld kellegagi suhelda, keeld sotsiaalmeediat kasutada ja käsk pärast kooli otse koju minna. Need keelud võiksid ju Exceli tabelis kenad olla, kuid päriselus on need lihtsalt naiivsed.
Keelates juba niigi katkise hinge ja provokatiivse käitumisega noort inimest kellegagi kohtumast, võib täiesti kindel olla, et see kostab kurtidele kõrvadele. Usun, et isegi kõige leebema teismeliseeaga inimene mäletab pidevat trotsi kõige keelatu ja ka ühiskonna vastu.
Seda enam tekitavad sellised potentsiaalsed keelud küsimusi. Kes neist kinni pidamist kontrollima hakkaks ja millises mahus? Teatavasti puudus Tallinna linnavalitsusel töökäsi, nii et esimeseks septembriks ei saanud kõik pealinna tänavate „sebradki“ uut kuube, et lapsed saaksid turvaliselt teed ületada. Kust leitaks need inimesed, kes tahaksid igat noort kontrollida ning jälgida, kellega ta suhtleb ja milliseid teid pidi koju läheb? Sellised ettepanekud on elukauged ja naiivsed, näidates, et mida kaugemale liigub ametnik rahvast, seda vähem ta päriselu mõistab.
Võtame perevägivalla kontrolli alla
On kahju, et tegelikke tagamaid selliste juhtumite puhul arvesse võtta ei taheta. Süüdistatakse vabakasvatust, „lumehelbekesi“, vähest füüsilist karistamist ja muud, unustades, et noortekambad on moodustunud aastaid. Tegelikult räägitakse aina vähem sellest, et üks paljudest põhjustest, miks noored kampadesse kogunevad ja vägivaldseiks muutuvad, on fakt, et sarnane tõmbab sarnast.
Tihti leiavad katkise pere ja hingeeluga noored „turgutust“ mõttekaaslastest, keda tal koolis või peres pole. Teismeliseea niigi rasked muutused, keeruline pereelu või pidevalt tööl olevad vanemad moodustavad ühtse kompoti, millest teismelisel on raske välja tulla. Lisades tekkinud probleemid koolis, kehvad hinded või purunenud suhted, ja ongi retsept vägivaldsete kampade tekkeks. Täiskasvanute jõulised võtted, kurjad sõnad ega šokivangistus siin ei aita. Noored tahaksid rääkida. Vaadates, kui avameelselt on nad nõus meediaga suhtlema ja kui palju on olnud neid, kes on avameelselt tunnistanud, et nende vanemad ei pööra neile piisavalt tähelepanu, võib järeldada, et noored ütlevad kas suuremal või vähemal määral ise, miks nad nii teevad.
Paraku talitavad ametnikud ikka risti vastupidi. Kui politsei ja abilinnapea tahavad tegeleda sotsiaalküsimuste ja perevägivallaga, siis minister raiub endiselt politsei tööjaotust ja pidevat kontrolli. Praegune president on kogu ametiaja rääkinud perevägivallaga tegelemisest, kuid samme selleks pole kõrgemal ikka astutud. Nii jäävadki politsei ja sotsiaalvaldkonna ametnike käed lühikeseks, sest vähenevad meeskonnad ja pole lihtsalt ajalist ja rahalist ressurssi, et kõigi abivajajateni jõuda. Ja abivajajaid, nagu me uudistest näeme, on kümneid.
Mida siis teha? Vanemad viibutavad pahaselt sõrme kooli ja ametnike suunas, käskides neil appi tulla, sest oma jõud ei käi enam üle. Linnaelanikud viibutavad sõrme ametnike ja politsei suunas, sest hirm ei luba enam öösiti linnas jalutada. Kõik see on katkematu ring, millele lõppu ei paistagi, ometigi on lahendusi vaja kohe, sest mida pikemaks noor tänavale jääb, seda enam ta ühiskonna jaoks kaob.
Vanemad, kuulake oma lapsi. Nad oleks valmis rääkima rohkemgi, kui neile läheneda mõistlikult, jättes kõrvale süüdistused, kahtlustused ja alavääristamise. Lapse ja noore mured, ükskõik, kui vana ta ka on, pole kuidagi väiksemad kui vanema omad. Kui täiskasvanu oskab oma muredega vähemalt ajutiselt toime tulla, siis lapse elukogemus nii kaugele ei ulatu. Kuulake ja märgake ning otsige vajadusel abi, kui oma jõud enam üle ei käi. Ärme kasvatame ühiskonda katkiste hingedega noori, kes murede ja hirmude leevendamiseks lõhuvad ja laamendavad.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
