Ei tea, mis herilane on nõelanud ametnikke, et enam ei taheta lahendada haigekassa ja töötukassa põletavamaid probleeme, vaid eelistatakse asutuste nimetustega tegelemist. Tervisekassa olevat parem kui haigekassa. Peaminister Jüri Ratase sõnul tuleb nimevahetusega tempokalt edasi liikuda, sest nii haige- kui ka töötukassa ülesanded on ajas oluliselt laienenud ning asutuste nimed ei vasta enam nende olemusele.
Ma ei tunne töötukassa spetsiifikat nimevahetuse vajalikkuse üle otsustamiseks, aga ikka pakun – nimetame selle töörõõmukassaks. Mõne aja möödudes saab seda lihtsustada rõõmukassaks. Mida muud kui rõõmu rahvale tahab Meelis Paavel oma kaaskonnaga pakkuda. Neid on seal kassas nii arvukalt, et ega igaühele tõesti tööd ei jätku. Seevastu on Eesti Haigekassa sündinud minu silme all, olen selle teenuseid pidanud kasutama, kogenud neist ilmajäämist ja halastajaõe noomimist kindlustuse puudumise pärast. Niisiis, minu vaikimine oleks vale.
Värske tervise- ja tööminister Riina Sikkut, kellel ei ole meditsiiniliste teadmiste ega kogemuse taaka veel kaelas ja on seega lapselikult vaba oma otsustes, nõudles, et tervisekassa panustaks tervise hoidmisse ja taastamisse. Takistuseks nimevahetuses paistis olema vaid selle kõrge hind, kuid mõned sajad tuhanded saab seda ikka allapoole lasta. Kui Andrus Ansip ei oleks ära kaugel Brüsselis, siis ta kutsuks küll taevast appi!
Kui Eestis kolmkümmend aastat tagasi valmistuti ravikindlustusele üleminekut, siis sel ajal tänane terviseminister Riina Sikkut valmistus kooliminekuks ja tal olid teised mured – kus on vihikud ja suled. Ei saa talle ette heita tookordset huvi puudumist haigekassa vastu. Sotsialismilt kapitalismile ülemineku tuules kerkis juba tookord nimeküsimus, kas oleks õige tervishoiusüsteemi rahaasjade ajamise asutust kutsuda tervisekassaks. Tervisele orienteeruda tundus nii ahvatlev, kuigi aastakümneid oli see juurdunud haigekassa nime all.
Õnneks oli tollane tervishoiuminister Laur Karu aus ja asjatundlik inimene, kes küll diskuteeris, kuid lõpuks koges: lõviosa kassa eelarvest nõuab ikkagi haigete ravi ja sellega seotud kulutusi. Haigused on seotud valu ja kannatusega ja haigeid tuleb kohe aidata. Me ei olnud nii rikkad ega ole praegugi nii rikkad, et anda tervist tugevdavatele abinõudele eelisrahastus.
Näiteks on käesoleva aasta haigekassa eelarve umbes 1,27 miljardit eurot, aga tervise edendamisele kulutatakse sellest 1,6 miljonit – vahe on literatuurselt väljendades sajakordne! Rääkida tervisekassast niisuguses proportsioonis oleks ilmne eksitamine. Haigekassa nimetamisel tervisekassaks tuleks lähtuda Maailma Tervishoiuorganisatsiooni definitsioonist, mis ütleb, et tervis on täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund ja mitte üksnes haiguste ja puuete puudumine. Kiiduväärseks tuleb lugeda sotsiaalse mõõtme lisamist tervise määratlemisel, kuid millised kulutused see lisaks tervisekassale?
Minule ei ole teada, kes on ümbernimetamise idee autor, aga minister Riina Sikkut sellega tegeleb ja tema on eestkõneleja. Püüame mõista, miks ta sellele aega kulutab. Me keegi ei taha haigeks jääda, me kardame haigust ja ei taha sellest rääkidagi. Inimkond on leiutanud juba antiikajal halbade asjade üle rääkimiseks mahendava peitesõna – eufemismi.
Neid asendussõnu kasutatakse vist igas eluvaldkonnas ja igal ajal – invaliidi asemele tuli puudega inimene, surma asemel siit ilmast lahkumine, vanuri asemel seenior, seksuaalvahekorra asemel vanainimeste asja ajamine, purjus inimene on ebakaine jne. Selle loogika järgi on nimevahetus tervisekassa kasuks vaid üks näide eufemismide reas. Kas sellele peab kulutama aega ja rahva raha, kui haigus jääb haiguseks, mida tuleb ravida vastavalt võlaõigusseaduse § 762 „arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega“?
Pigem töötagem selle heaks, et haiged ei peaks „oodatavat hoolt“ kuude kaupa ootama.
JAAK UIBU D.Sc., riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, tervishoiuministri asetäitja 1989-1991
