Vooremaa hakkab jälgima lehe noorteküljel Puurmani Gümnaasiumi 12. klassi käekäiku viimase õppeaasta jooksul. Tänases avaloos saame kõigepealt tuttavaks üheksa noore inimesega, klassi iseloomustavad nende esimene klassijuhataja ja vahepealne klassijuhataja, kes on praegu koolijuht.
Klassi tuumik sama
Esimene klassijuhataja Lilio Võsu
“Esimeses klassis alustas 22 õpilast. Kui algõpetuse osa läbi teed, siis saavad lapsed väga lähedasteks, justkui oma lasteks. Neid iseloomustas ka algklassides tohutu aktiivsus. Ei ole nii, et järsku kusagilt tuleb tohutu aktiivsuse tulv, see on kogu aeg nendega kaasas olnud. See tuumik, kes on lõppu jõudnud, omab tõeliselt tugevat kodude toetust. Näiteks neljanda klassi lõpus käisime sõiduautodega Kagu-Eestis ekskursioonil, olime Värskas, käisime Piusa koobastes, Meenikunno rabas. See kõik käis viie-kuue lapsevanema autoga, igas autos oli viis last. Olime öösel Allari vanavanemate kodus Värskas. Niisugust asja võib õpetaja tahta, aga kui kodud ei toeta, siis taolist ekskursiooni teha ei saa.
Neljandas klassis lavastasime Nukitsamehe. Kertu oli Iti, Martti Kusti. Tegime muusikali, väga kahju, et sellest ei ole säilinud videot ega fotosid. See oli võrratu, kõik tegid kaasa, osad lapsed olid puud ja põõsad ja kividki.
Esimeses klassis, kui meil oli emadepäeva pidu, siis esinesid lastele hoopis emad, mitte vastupidi. Tegime Kakukese näidendi. Lahtiste uste päeval õmblesid emad klassi maskoti. Üks laps pani sellele nimeks Sorro. Nüüd nad küsisid ükskord, et kus meie Sorro on. Ta oli vaksiku kujuga, nagu sajajalgne lõpuks, sest igaüks tõi kodust oma soki ja toppis täis. Sorro läks ilmselt kolimisega kaduma.
Minul on nendest hästi palju rõõmu olnud. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et väga võimekad lapsed on pidanud sellest klassist lahkuma just õppimise tõttu.
Põnevaid ideid jagus neil küll. Neljanda klassi lõpus kirjutasid nad üles oma slängi, neil olid väga omapärased väljendid, näiteks Puurmanisse oli Purpsi.
Neljandas klassis andsid nad välja oma ajalehte, Neljanda Klassi Postimeest. Lõpus andsin teema: minu kiri kuldkalakesele, igaüks sai kirja panna oma kõige suuremad soovid. Mõnd neist lugedes tulevad praegu pisarad silma, nad arutlevad väga tõsiselt. See oli neljanda klassi kevadel, 2003. aastal andsin mina nad üle.”
Iseseisvad ja julged
Vahepealne klassijuhataja, praegune Puurmani Gümnaasiumi direktor Tiina Oolo
“Nad ei paista silma suure aktiivsusega, aga samas on nad intelligentsed, vaoshoitud ja kui anda idee, siis hakkab nendepoolseid ideid tulema igast suunast. Kui tegime ülekoolilisi üritusi, siis tulid nad väga hästi kaasa, nad teevad meeskonnas väga head tööd.
Nad ei ole suure hurraaga kaasatulijad ega aja ka oma õigusi taga. Nad ajavad tasa ja targu omi asju. Ja nad on julged. Kui on tarvis, siis koputavad uksele ja paluvad endale tööd. Klassis on neil rohkem kui üks liider, aga nad suudavad ära jagada, kes millal liiderdab. Liidrid ei sega üksteist, üks juhib ühte suunda, teine teist.
Klassis on ainult kaks noormeest, kes esialgu jätavad väga tagasihoidliku mulje. Väljaspool kooli üllatavad noormehed oma abivalmiduse, empaatiavõime ja suhtlemisoskusega.
Kui viisin läbi arenguvestlusi, siis tuli välja niisuguseid asju, mida ma nende tagasihoidlikkuse juures poleks osanud arvatagi. Nad avanesid ilusasti ja tahtsid endast palju rääkida, mis on suisa üllatav selles vanuses.
Ehkki klassis on kaks noormeest ja seitse tüdrukut, ei seganud see ürituste läbiviimist. Isegi peotantsukursused suutsid nad niiviisi ära jagada, et kumbki noormees tantsis kolme tüdrukuga.
Kui oli kevadkontsert, siis läksid nad kõik laulma. Tavaliselt poisse vanemas astmes laval laulmas ei ole. See on tõeline kambavaim.
Viisime sisse ka traditsiooni, et oma sünnipäevi peame klassis ja noor inimene saab positiivse tähelepanu. Traditsioonilistest üritustest korraldasime halloweeni, sõbrapäeva, näitemängupäeva. Ka olid meil ekskursioonid, väljasõidud, kinoskäimised.
Püüdsin neid igati motiveerida, et nad oma õppimise korda saaksid. Nad andsid lubadusi, täitsid neid. Loodame, et ka need lubadused, mis nad andsid oma autokooli suhtes, täidetakse.
Väga palju saime igasuguseid probleeme lahata ka psühholoogia tunnis. See oli klass, kellega sai arutleda. Nad haakusid kiiresti teemasse, ei olnud nii, et ma pean üksi loengut, vaid nad arutlesid ja esitasid küsimusi.
Ida-Virus käisimegi osaliselt ka sellepärast, et õpetasin neile vene keelt. Võtsime kõigepealt Peipsi äärsed vanausuliste paigad – Kolkja, Raja, vanausuliste muuseum, Kuremäe klooster. Saime kloostrisse eestikeelse giidi. Õpilased olid vaimustuses.
Olen aru saanud, et nad saavad väga hästi läbi ja käivad üksteise juures grilliõhtutel. See on neid ka liitnud. Kõik jõuluistumised ja muud tähtpäevad on nad koos tähistanud. Ka mind on mitu korda kutsutud, kuid mul on väike laps ja seetõttu raske õhtuti ära olla.”
i
HELVE LAASIK
