Jõgeva Gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi tunneb muret sellepärast, et ka väga hästi õppivad noored lohisevad peavooluga kaasa, olles välise surve poolt kuidagi tasalülitunud. Nende arusaamine on selline, et kes on peavoolus, seda ootab edu. Nende hulgas pole n-ö mässajaid, kes selgelt eristuksid.
Jõgeva Gümnaasium on 95 aastane. Mida see tähendab õpilastele, õpetajatele, koolijuhile?
Ma ei saa teiste nimel rääkida. Olen päris tihti sellele mõelnud, et kui 20. sajandi algul avati Pürenee poolsaarel kool, siis loodeti, et vangla suletakse, sest inimestel olid kooli avamisega seotud kõrgendatud ootused. Inimesed, kes Jõgeval 95 aastat tagasi haridusseltsi kooli avasid, seadsid täpselt samuti oma sihid.
Ma ei tea, kas me oleme neid eesmärke täitnud, oleme püüdnud tehtud töö ja hoiakutega väärtustada just seda, et oleme vana kool, kuigi maakonnas on ka vanemaid koole. Meie jaoks on traditsioonid ja järjepidevus olulised. Võib-olla sellepärast, et olen ajalugu õppinnud, aga minul on alati olnud aukartus mineviku suhtes. Kindlasti on koolil olnud keerulisi aegu ja on ka praegu mõnes mõttes, aga meil on väga motiveeritud õpilased, küllalt laia silmaringiga. Nende andekus väljendub väga eri valdkondades. Olen ise nimetanud seda anomaaliaks andekuse suhtes just heas mõttes. Jõgeval tuleb andekaid lapsi järjest peale.
Ühest kodust võib olla juba neli põlvkonda käinud samas koolis, näinud seda kooli eri ajastutel. See on suur väärtus.
Teisipäeval oli koolis kolm aktust nii algklassidele, keskastmele kui ka gümnaasiumiosale. Millest Te neile oma juubelikõnes rääkisite?
Minu kõned on väga lühikesed. Algklassidele rääkisin, et sain elu kõige ilusama ja huvitavama ümmarguse kirja kooli vaimult. Ta tänas ilusate soovide eest, mida lapsed olid stendidele riputanud. Sain õpetajate tagasisidest aru, et lapsed olid päris üllatunult küsinud, kas direktor saigi selle kirja. Kooli vaim on päris kõbus, ta ei kanna prille, ei käi kepiga ja värvib huuli ning vaatab rõõmsalt ja optimistlikult tulevikku, et viie aasta pärast sajandat sünnipäeva pidada.
Keskastmele rääkisin mineviku väärtustamisest ja järjepidevusest. Vanemale astmele kõneldes tuletasin meelde Pascali sõnu, kes ütles, et kõik hädad algavad sellest, kui inimene läheb kodunt välja. Kool on meie vaimne kodu. Kodunt läheme teise kodusse. Inimesed sidusid seda kooli rajades sellega teatud lootused. Peame endalt küsima, kas me võime käe südamele panna ja öelda, et nende ootused aastal 2010 võiksid olla täidetud.
Projekt Tagasi kooli tõi teisipäeval Jõgeva Gümnaasiumi tunde andma ühel päeval üle 30 vilistlase. Kuidas te need inimesed kõik ära suutsite paigutada?
Õppealajuhatajad said sellega hakkama.
Miks Teie hinnangul Tagasi kooli nii popp on? Mis toob vilistlased oma kooli tagasi? Või on hoopis Jõgeva Gümnaasium popp?
Kui meil on tõsiseid probleeme, siis oleme tunnetanud, et vilistlased hoiavad meid, usuvad meisse.
Istusime nende vilistlastega koos, kes tunde käisid andmas. Sellest koosistumisest koorus nii mõndagi. Näiteks see, et noored ei vaata kultuurisaateid, ka ei loe nad kultuuriväljaandeid. Ja nad ei küsi, sest nad kardavad eksida ja kaaslaste silmis rumalad näida.
Nad ei loe üldse pikemaid artikleid, näiteks Eesti Päevalehe analüüsikülgi. Põhiline on paraku Õhtuleht.
Jah. Nad õpivad hästi. Aga nende hulgas pole mässajaid, kes selgelt eristuksid. Nad lohisevad peavoolus kaasa. Nende arusaamine on selline, et kes on peavoolus, seda ootab edu. Õpetajate ülesanne oleks näidata, et see, mis on kõrval, oleks väga ilus ja võiks kanda olulisi värve ning rikastada inimese pilku.
Kas siin koolis on ka edule keskendumine nii oluline? Olen aru saanud, et edule keskendumine ei ole nii oluline eliitkoolides, vaid just vähem eliitkoolide hulka kuuluvates õppeasutustes. Eliitkoolide lapsed on ikka küllalt iseseisvad ja küllalt sõnakad ning ei karda ujuda vastuvoolu.
Ma ei rõhutaks edule orienteeritust, vaid pigem seda, et ei taheta vastuvoolu ujuda, ei taheta eksida. Edu tuleb alles siis. Kartus eksida teeb elu ikka väga halliks. Tuletan ennast meelde, mina olin küll mässumeelne. Õiglus oli mulle nii tähtis. Praegu on olulised hoopis teised väärtused.
Nüüd tsiteerin ma Tagasi kooli projektis osalenud Margus Essi. Tema ütles, et me võiksime olla rahul, et noored on rahul.
Minus piniseb see kõik. Ma tahaksin, et ühiskonnas toimuvad protsessid neid rohkem mõtlema paneksid, et neis oleks rohkem kirge.
Sellepärast oli Tagasi kooli väga huvitav. Me saame ka ise tagasisidet noortelt inimestelt, kes on mõni aasta tagasi kooli lõpetanud. Näeme tema vaimset arengut ja hoiakuid. See annab meie ametis tahtmist edasi pürgida.
Kui me kümnendaid klasse komplekteerime, siis ma olen ise ka vastuvõtukomisjonis. Vestlusel torkab silma, et lugemus on oluliselt väiksemaks jäänud. Meedia, millega kokku puututakse, on ikka peamiselt Õhtuleht.
Siis sellepärast Te rääkisitegi, et oleks hea avada neile meediamanipulatsioonide maailma. Selle peaks neile lahti mõtestama.
Hea oleks, kui seda saaks teha ka kohalike näidete varal.
Aga ma ei süüdista noori, see on äratuse koht meile, õpetajatele. Meie peame neile seda kellukest helistama, kasvatama isemõtlevaid inimesi. Ka sellepärast oli Tagasi kooli väga oluline. Targa õpetaja pani see kõik mõtlema. Näiliselt on ju kõik korras, riigieksameid tehakse väga hästi, koht koolide edetabelis on kõrge. Mina koolijuhina sellest sisemist rahulolu küll ei tunne, mulle on olulised teised asjad.
Kord aastas asju teises valguses näha küll ilmselt rutiinist välja ei too.
Sügisel on üleriigiline Tagasi kooli nädal. Aastane intervall on tõesti pikk. Paljud asjad ähmastuvad. Meie aruteludest koorus välja mõte, et kevadel võiks olla veel üks Tagasi kooli, aga seekord kooli korraldatud. Neid, kes kuulavad ja kaasa mõtlevad, on palju. Ja kõik saavad millegi võrra rikkamaks. See oligi minu meelest parim kink ka kooli sünnipäevaks.
Vilistlaste kokkutulek oli teil kevadsuvel.
See oli juunis, tegemist on klassikalise rahvapeoga, ma ei oska sellele kokkutulekule muud formaati anda.
Vilistlasi näeb koolis tihti. Nad tulevad näiteks rebaste peole. Kui lähen Tartusse mõnd väärtfilmi vaatama ja publikut on eriti vähe, siis kolmandik sellest on Jõgeva Gümnaasiumi vilistlased. Võtame ringi ja meil on hea olla.
Te ütlesite, et Teile teeb muret kooli tulevik. Tean, et kooli hoolekogu on erinevaid variante arutanud. Mis Teile muret teeb?
Kooli saatuse otsustab Jõgeva linnavolikogu. Praegu konkreetset ettepanekut pole tehtud.
Oleme õpetajatega arutanud kooli tulevikku ja kaasanud ka noori ning informeerinud hoolekogu. Üldine seisukoht on selline, et suudaksime edasi areneda täisgümnaasiumina ehk säilitada 1. – 12. klassi.
Linna ja valla ühiskomisjon on arutanud seda, et Jõgeva Gümnaasium peaks olema ainult gümnaasium, mis on prestiižne. Meie seisukoht on, et sellega minetame oma identiteedi. Võivad tulla ägedad vaidlused. Minu seisukoht on, et võiks aja maha võtta ja vaadata, kuidas näiteks Türil läheb. Kas nad on õnnelikud. Iseasi, kas koolis peab olema õnnelik.
Minul on tõsiseid kõhklusi. Juhtivad Eesti koolid ei püri ainult gümnaasiumideks. Kas Eestile on see väga suur võit, kui Treffneris on 15 paralleeli gümnaasiumiosas? Need noored, kes võiksid olla vaimsed majakad mõnes teises Eesti paigas, kas nad peaksid kõik tulema Tartusse?
Meil läheb ka igal aastal põhikoolilõpetajaid paar-kolm Tartusse. Siiajääjad teostavad end minu hinnangul rohkem kui lahkunud. Küllap see sõltub ka isiksusest. Mõni areneb Treffneris kiiremini kui siin.
Olen seda meelt, et Jõgeva on väga hea kasvu- ja arengukeskkond just selles eas noorele inimesele. 15-17aastane on siin kasvatuslikult ja käitumiselt paremas seisus kui suurlinnas. Noore inimese elus on see väga kiire arenguperiood. Meil on anonüümsust vähe ja väga tõsiseid probleeme ei teki. Olen seda pidevalt rääkinud, iseküsimus on, kui palju vanemad kuulavad.
i
HELVE LAASIK
