Töötus on probleem veel pikki aastaid

Täielikult ja täpselt ei oska keegi öelda, kui palju Eestis tegelikult töötuid on, kuid kindel on see, et tööta inimesi on liiga palju. Kuidas tööpuudust vähendada, räägivad Riigikogu liige Marika Tuus (Keskerakond), ettevõtja ja IRLi Jõgeva piirkonna esimees Toivo Peets, Aivar Kokk ja sotsiaaldemokraat Jüri Morozov.

Milline on Eestis praegu sotsiaalne olukord?

Tuus:

Probleem number üks on Eestis töötus. Peame kokku leppima, kes on töötu ja kui palju neid on, sest andmed on väga erinevad. Üks arv on see, millest valitsus räägib, ehk registreeritud töötud, keda on ligi 70 000, statistikaameti andmetel on töötute arv kaks korda suurem.. Eelmisel aastal oli Eesti töötute juurdekasvult esimesel kohal Euroopas.

Pikaajalised töötud moodustavad töötute hulgast 60 protsenti või isegi rohkem. Need inimesed ei saa enam töötuskindlustushüvitist, töötu toetust, nad elavad tuhandekroonise toimetulekutoetuse najal.

Probleem on teada, millised on lahendused tööpuuduse vähendamiseks?

Morozov: Kõige suurem probleem, millest peaks lähtuma, on see, et seoses töötusega vaesub suur hulk inimesi, millest tulevad peresisesed konfliktid, probleemid lastega. Kui lisame, et füüsilise isiku maksukoormus on läbi käibemaksu ja töötuskindlustusmakse tõusnud, kaubad on kallinenud, siis on olukord praegu palju hullem, kui see oli 1999. aastal, mil numbrid olid üldjoontes samasugused. Jõgevamaal Peipsi piirkonnas oli tol ajal keskmine töötus 18,2 protsenti.

Pikas perspektiivis hakkab kõrge töötuseprotsent Eesti majandusele tagasilööke andma. Neist, kes on vaesunud, kes ei saa korralikku haridust, ei saa ka väga häid tööinimesi.

Kui ettevõtja ütleb täna, et tal pole kvalifitseeritud tööjõudu kuskilt võtta, siis peaks need kaks otsa ehk tööpuuduse ja tööjõupuuduse kokku ajama. Ainuke lahendus on aktiivsed tööturumeetmed, kuid neid peaks rakendama nii, et kasu saaksid eeskätt tööandjad selles mõttes, et nad saaks endale koolitada spetsialiste, keda ka vaja on. Mitte nii, et mingisuguse programmi kaudu antakse inimestele selliseid oskusi ja teadmisi, mida on vaja küll nende aktiivsena hoidmiseks, kuid kokkuvõttes tööinimest ettevõtjal ikka ei ole.

Kokk: Kõik algas Eesti taasiseseisvumisest. Siis tundus väga paljudele noortele, et haridust pole vaja, sest tööd said kõik ja raha liikus hästi. Praegune situatsioon on selline, et need, kes tollal kooli pooleli jätsid ja tööle läksid, on täna töötud. Nende haridustase on suhteliselt madal, võib-olla osad on õppinud midagi selle ajaga ära, kuid nad pole kindlale erialale spetsialiseerunud.

Paljud, kes oskavad midagi oma kätega teha, on läinud ära üle piiri, kuid jäänud on need, kellel puudub haridus. See ei tähenda, et kõik 70 000 töötut oleksid viletsa haridusega. Riik on maksukoormusega jõudnud sellesse staadiumi, et ettevõtjad on hakanud koomale tõmbama ja töökohti vähendama.

Ehitusfirma omanikuna tunnen täna puudust ehitajatest. Häid ehitajaid ei ole kuskilt võtta, näiteks maalreid ja puutöömehi. Sama on ka muudel erialadel – kui otsida spetsialisti, siis teda ei leia.

Peets: Töötus on suur probleem, aga praegu jääb sellest jutust mulje, et töötus on selle aasta probleem ja selle valitsuse probleem. 2001. aastal oli meil registreeritud töötuid 46 000, 2005. aastal 26 000 töötut, siis tuli suur buum ja töötuid oli 15 000 – 20 000. Nüüd languse ajal on töötute arv kõvasti tõusnud – 2009. aastal 67 000 töötut. See on suur probleem, kuid ei saa öelda, et meil varem üldse töötuid ei olnud.

Kui võtame aasta 2001, siis oli meil arvestatud 614 000 tööealist inimest, 2009. aastal 650 000 tööealist ehk umbes 50 000 tööealist on läinud välismaale. Mina ettevõtjana näen tõsist probleemi, et väikestes kohtades pole kvalifitseeritud tööjõudu.

Morozov: Meil on tööturumeetmed välja töötatud, raha on selleks olemas ja teisalt on meil vaja inimesi harida ja koolitada vastavatele erialadele. Kuidas seda teha? Probleem on selles, et tegelikult on juurdepääs aktiivsetele tööturumeetmetele piiratud. Inimesed on nii vaesunud, et nad ei pääse tööturuametisse end töötuks registreerima, rääkimata sellest, et aktiivselt tööturumeetmetes osaleda.

Ainus võimalus on teha koostööd ettevõtjatega, kellel on töötajaid vaja, sest nemad teavad, millise kvalifikatsiooniga inimeste järele on nõudlus. Teiseks tuleb ära kasutada kohalikke omavalitsusi ja loodud struktuure, näiteks aktiviseerumiskeskust, mis on toiminud juba 2003. aastast. Need on kohapealsed organisatsioonid, kes saaksid ilma suuremate kuludeta inimesi koolitada, hoida sidet ettevõtjatega, riigiga. Nii oleks võimalik väikeste kuludega maksimaalselt otstarbekalt asja ajada.

Tuus: Siin peaks ka riigi osa näha olema, kuid meil on riik end töötuse probleemist taandanud. Tööpoliitika kulud ühe elaniku kohta on Eestis kõige väiksemad Euroopas. Suhtelise vaesuse määr on samas Eestis Euroopa suurim. Need faktid on väga ehmatavad! Kui töötuse küsimus hakkas 2008. aastal tekkima, siis meie valitsusjuht ütles, et meil pole töötusega üldse probleemi. Siis oli kõige tähtsam aeg, kuid siis me ei tegelenud sellega. Nüüd tegeleme me tagajärgedega.

Millised võiksid olla kiired ja pikaajalised lahendused tööpuuduse vähendamiseks?

Kokk: Kiire lahendus oleks muudatus sotsiaalmaksuga maksustamisel. Kui täna inimene tööle võtta, siis tuleb miinimumpalga pealt maksta täismahus sotsiaalmaks. Samas võtaksid paljud ettevõtjad tööle poole kohaga inimesi, mis jätaks  harjumuse tööl käia. Inimene saaks mingi sissetuleku, kuid täna on poole kohaga tööle võtmine ettevõtja jaoks täielik hullumeelsus, sest siis maksab ettevõtja maksudeks palju rohkem, kui inimene kätte saab.

Töötuse juures on kõige suurem probleem, et kui inimene pole kolm kuud tööl käinud ja ta pole konkurssidel kuskile saanud, tekib masendus ja ta ei tahagi enam tööle minna.

Morozov: Igasugused muutused saavad toimuda mingite ressursside arvelt ja see ressurss, mida me kulutame tööturu meetmetele, on äärmiselt väike võrreldes ülejäänud Euroopaga. Eestis pole nii suurt ressurssi, et majandust kiiresti ümber struktureerida, mis tähendab, et peame välja pakkuma terve rea erinevaid meetmeid, mida rakendades saaksime töökohti juurde luua.

Näiteks saaks saastekvootide raha rakendada kohaliku energia tootmiseks, mis looks töökohti juurde. Me ei maksa töötutele peo peale toimetulekutoetust, vaid inimesed osalevad avalikel töödel ja saavad selle eest mitte toetust, vaid tasu. Tõuseb inimese eneseväärikus ja need, kes käivad tööl miinimumpalgaga, näevad, et keegi ei saa lihtsalt niisama raha. Elamute soojustamine tooks ettevõtjatele tööd juurde. Nõnda tuleks neid asju vaadata ja tasahilju saaksime asjad paika.

Haridusküsimus on prioriteet number üks. See on pikaajaline, aga kui me pikaajalist perspektiivi ei näe, siis me oleme ühel hetkel samas kohas tagasi, kus tänagi.

Millal võiks töötus tuntavalt vähenema hakata?

Tuus: Arvatakse, et viis kuni kümme aastat on töötus Eestis suur probleem.

Morozov: Kui 1999. aastal alustasime projektipõhiselt tööhõiveprogrammiga, siis esimeste silmaga nähtavate tulemusteni jõudsime me viie aastaga. 2003. lõime aktiviseerimiskeskuse ja meie avalikus ruumis hakkas selleks ajaks selgeks saama mudel, kuidas võiks töötutega tegeleda ja aastatel 2004-2005 toimus väga selge töötuse langus. Täna, kus majanduse edenemise ei toimu nii kiiresti kui siis, võib periood kujuneda pikemaks — kuni kümme aastat. Aga mis juhtub kümne aastaga perekonnas?

Tuus: Oleneb, kuidas majandus liikuma hakkab. Praegu ütleme, et majandus tõuseb, kuid küsimus on selles, kuhu me langesime. 2007. aasta alguses kasvas majandus 10 protsenti ja eelmisel aastal langes 14 protsenti. Eesti oli maailmas viie suurema majanduslangusega riigi hulgas. See auk on ikka päris suur, kus me oleme. Tahtmata kelleltki optimismi ära võtta, peab ütlema, et olukorra paranemiseni kulub aastaid.

Morozov: Tööhõive paraneb väga sisuka töö tulemusel, mitte loosungite abil.

Kokk: Ainus asi, mis päästab, on maksupoliitika ümbervaatamine. Praeguse seisuga on maksud üheselt omavalitsuste ja elanikkonna arvelt kasvanud, et riigi rahakott täis saaks. Täna on oluline luua ettevõtjatele selline olukord, et inimesed tahaksid ettevõtteid luua ja neid edasi arendada.

Oleks aus, kui pärast kevadisi valimisi lepitaks kokku, et järgmised kolm aastat püsivad teatud maksud madalal tasemel, pingutatakse püksirihma teadmisega, et kolme-nelja aasta pärast läheb majandus tõusule. Ilma maksupoliitika ümberkorraldamiseta on nelja-viie aasta jooksul väga raske majanduse tõusu loota.

Tuus: Me räägime monopolide ohjeldamisest, kuid tegelikult on hinnad tõusnud eeskätt maksude tõstmisest. Meil on elektriaktsiis viis korda kõrgem kui Euroopa Liidu miinimumnõue, meil on soojuse käibemaks tõusnud viielt protsendilt 20-le.

Küsis ARVED BREIDAKS

blog comments powered by Disqus