Lapses elab suur huvi maailma vastu. Uudishimu on lapse kasvamises loomulik osa. Maailma tundmaõppimisel on eriti tähtis oma kätega uurimine, kompimine, isetegemine.
Laps vajab õppimisel abi, kuid õppida tuleb tal endal. Kuidas aidata last iseõppimisest rõõmu tundma, elus ise toime tulema?
Montessori (itaalia arst ja pedagoog 1870-1952) pedagoogikas on lapse ja õpetaja osad vahetunud: laps on peategelane, kes võib end ise juhtida, vabalt tegevust valida ja liikuda. Premeerimist ja karistamist ei kasutata, eeldatakse, et lapse rõõm saavutatu üle on parim innustaja. Laps töötab iseseisvalt, teda aidatakse nii palju, et ta leiab oma jõuvarud, õpib neid kasutama ja arendama. Õpetaja jälgib last ja tunneb tema vajadusi nii hästi, et suudab anda lapsele tema arengu jaoks vajalikku materjali ja õpetust.
Vabas koostöös arenevad ka sotsiaalsed võimed, lapsed õpivad ise oma käitumist suunama. Tulemused, mis on ise saavutatud, võimaldavad lapsel luua positiivse mina-hinnangu ning väärikustunde. Montessori tõestas, et tuleb uskuda lapse võimetesse end ise arendada, aga see saab toimuda talle loodud arengut soodustavas keskkonnas, ning selle keskkonna loojaks on täiskasvanu.
Käelisel tegevusel oluline koht
Käelistel tegevustel on Montessori pedagoogikas oluline koht, tema veendumuste kohaselt on just käsi intellekti tööriist. Kui täiskasvanu on võimeline end vaimselt pingutama tahtlikult, siis väikelapse kontsentratsioon ehk keskendumine algab käelistest tegevustest. Kui lapse käsi on töös, areneb ka laps tervikuna. Talletudes alateadvusse, moodustavad käelised liigutused alusmüüri vaimseks tegevuseks. Iseenda ja oma tööülesannetega toimetulek tekitab lapses rahulolu. Kui käsi on tugev ja täpne (hea peenmotooriline ettevalmistus), suundub laps iseenesest mõistetavalt järjest keerulisema tegevuse juurde ning tema areng on järjepidev ja kulgeb tõrgeteta.
Montessori pedagoogikas jaotuvad õppeosised järgmiselt:
*igapäevaharjutused
*aistingute e. meelte arendamise harjutused
<p />
*kultuuri omandamiseks vajalik materjal
Eluks vajalikud oskused
Igapäevaelus hakkamasaamiseks on lapsel vaja korrata tegevust oskamisest rahulolu saavutamiseni kümneid kordi. Laps teeb tööd selleks, et muuta iseennast, kasvada ja areneda. Laps õpib varakult iseendaga toime tulema teiste hulgas. Kui laps suudab eluks vajalike toimingutega kõrvalise abita hakkama saada, on ta uhke. Esmased sellised toimingud on käte pesemine, riietumine, juuste kammimine, raamatute lehitsemine, lauakatmine, kääridega lõikamine.
Aistingute e. meelte arendamine
Aistingute arendamise eesmärgiks ei ole õpetada lapsi paremini nägema ja kuulma, vaid aru saama, et nad kuulevad ja näevad. Laps omandab uut kerge vaevaga, sest ta on tundlik ümbritseva suhtes. Lapse keskendumine algab käelisest tegevusest, sest laps näeb käega.
Laps õpib eristama, võrdlema ja vastandama värvitoone, helisid, lõhnu, maitseid, esemete suurust, mahtu, karedust. Iga harjutust ise vilumuse saavutamiseni korrates tajub laps asjadevahelisi seoseid paremini. Meeli arendab võimalus ise järele proovida seda, mis valmis kujul juba olemas on.
Tegevused, mis aitavad stimuleerida ja arendada kõiki viit meelt: tasapinnaliste ja ruumiliste kujundite sobitamine, suuruste ja kuju tundmaõppimine, värvide avastamine, helide võrdlemine ja eristamine, kontrastsete lõhnade tundmine, maitsete uurimine, kompimismängud.
Kultuuri omandamiseks vajalik materjal
Lapsed lähenevad keelele teisti kui täiskasvanud. Pole olemas kindlat valemit, millega äratada lapses huvi keele vastu.
Lapse huvi keele ja raamatute vastu aitavad tekitada ettelugemine, raamatute valimine, sõnamängud, häälikute äratundmine, sõnade moodustamine, tähtede tundmaõppimine, lapsega koos lugemine.
Arvutamisoskuseks on soovitav asju rühmadesse sorteerida, õppida kümneni numbreid loendama ja järjestama; esemeid nummerdada, kümne piires liitma õppida. Sisse võib tuua ka raha mõiste, näiteks poemängus.
Kui laps ei saa oma küsimusele kiiret vastust, areneb tema kujutlusvõime. Seetõttu on ta vaja ise vaadelda ja jälgida — nii õpib ta lõpuks mõistma tervet protsessi. Sellega seoses suureneb lapsel teada tahtmise soov ja laps saab aru ümbritsevast maailmast. Siin kasvab ka enesekindlus, sest laps õpib ise oma küsimustele vastuseid leidma. Loodusteaduslikke teadmisi arendavad ilmavaatlus, taimede kasvamise jälgimine, mahu mõistega tutvumine, ujuvate ja uppuvate kehade vaatlemine, värvide segamine.
Kõik need tegevused põhinevad Montessori õpetamisfilosoofial ja annavad lapsele teadmisi ümbritseva maailma paremaks mõistmiseks.
ENE MÜÜR,
Põltsamaa lasteaia Mari vanemõpetaja
