Jõgevamaa Vaimupuudega Inimeste Tugiühing saab järgmisel aastal 20 aastaseks, sest tegevusega alustati 9. aprillil 1999. Põhikirja järgi on tugiühing vaimupuudega inimesi, nende omakseid ja hooldajaid koondav ning toetav vabatahtlik ühendus. Tugiühingu eesmärk on seista arengupuudega inimeste huvide eest ja aidata oma tegevusega kaasa vaimupuudega inimestele teiste ühiskonnaliikmetega võrdsete võimaluste loomisel.
Seniste aastate jooksul on olnud meil aktiivsemaid ja vähem aktiivseid perioode. Kuid vähemalt kaks korda aastas saame alati kokku, suvelaagris ja jõulude ajal. Ühingu liikmed on enamasti need, kes astusid ühingusse selle loomise alguses. Nii on meie lapsed kasvanud juba suureks, olles kehalt pisut suuremad kui vaimult, aga hingelt imelised.
Aastate jooksul on meiega liitunud ka uusi toredaid noormehi ja neide. Viimastelt aastatel küll vähem, aga seda kindlasti ka seetõttu, et tegutseme vaikselt, meile omaselt viisakalt, liigse lärmita. Nii on kahjuks tekkinud isegi oht, et meist ei teata, meid ei leita üles.
Koosolemised tekitavad sünergiat
Äsja lõppes meie suvine kokkusaamine, mis toimus seekord Peipsi järve kaldal asuva Torioja puhkealal Lohusuus. Igal suvel püüame avastada uusi ja huvitavaid kohti. Eelmisel aastal mõnulesime Kõpu külas Kase turismitalus, üle-eelmisel aastal aga Udu talus. Oleme alati võõrustajatega ülimalt rahule jäänud ja tean, et ka meie oleme ennast parimast küljest näidanud. Nii, nagu ikka külas olles. Eks igaühel meist ole iseloomuomadusi, millega maailma ei valluta, aga nendel päevadel oleme alati endast parima andnud.
Olen neid üritusi organiseerides sageli mõelnud, et enam ei jõua, mitte kuidagi ei jaksa. Olen korduvalt palunud ja kuulutanud, et ühing vajab uut juhti, uut energiat, uusi mõtteid. Aga siis, olles koos, tekib meie vahel selline sünergia, mis annab jõudu ja indu järjekordne ettevõtmine korraldada.
Koos on meil alati tore. Ajame juttu, räägime, mis on toimunud kokkusaamiste vahepeal , rõõmsatest ja vähem rõõmsatest sündmustest, vahetame kogemusi, uusi teadmisi. Probleemidest meie pered puudust ei tunne, aga karastatutena tuleme ikka toime. Nutmist ja halamist meie hulgas ei ole. Elame põhimõttel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ja kui täna ei saa, siis püüame homme uuesti. Soovime, et riik käiks meist sammuke eespool, aga kahjuks ei ole ta isegi meie kõrval, riik sörgib meile laisalt järele. Lihtne näide. Kui kõrvutada meie ja kellegi teise (no näiteks pagulaste) vajadusi, siis oleme kaotajad meie.
Armastan kogu südamest meie „kampa“. Olen aastate jooksul kõiki tundma õppinud, seekord tahan laagris osalenud noori veidi kirjeldada. Õige veidi, sest kui hakata kõike toredat kirja panema, saaksime kokku korraliku raamatu. Igast ühingu liikmest võiks kirjutada raamatu „Minu elulugu“ ja need oleksid väga põnevad jutud, täis armastust, kirge, pettumusi, valu, ootusi ja lootusi. Nii nagu meil kõigil.
Meie toredad inimesed
Alustame Taavist. Alati naeratav, sõbralik, äärmiselt heatahtlik kõigi ja kõige vastu. Jumaldab oma venda, teisi lihtsalt armastab, tingimusteta. Tegutsemisvalmis mistahes ajahetkel. Ei ole selline, kes ütleks, et ta ei viitsi, ei jaksa, sest meil selliseid ei olegi.
Sergei. Teda kujutan ma ette mõisahärrana. Kuidagi märkamatult oskab ta organiseerimata organiseerida teised enda heaks tegutsema. Armuliku naeratusega, kaabu peas, jalutab laagris ringi ja kiidab heaks tema hüvanguks tehtud tööd, nii – oma mõtetes. Aga ega mõisahärra ei peagi omi mõtteid kõigile avaldama.
Janek. Pikk kui telemast. Kõike näeb, kõike kuuleb, aga ei näita seda välja. Lähtub vanasõnast: näe ja kuule palju, aga räägi vähe. Arukas poiss. Tema kõrval tunned ennast väikese inimesena: vaatab keegi sind kõrgelt, sina pead kuklasse ajades teda. No tekitab aukartust, ei ole midagi öelda.
Aili. Kiire tüdruk, sama kiire taibuga, täpselt õigel ajal oskab appi tulla, tavaliselt ikka joostes. Sageli jõuad sina vaid mõelda, kui tema juba tegutseb.
Gena. Tema küpsetatud kookideta ei möödu ükski kokkusaamine. On ikka annet mõnel inimesel. Seekord tuli ta ülimaitsvate õuna- ja porgandikookidega.
Ülle. Sageli omaette analüüsiv, teisi piidlev, viisakas, pigem tagasihoidlik. Gena ja Üllega juhtus seekord selline naljakas lugu, et telgile kohta valides sõitsid nad sipelgatehirmus telgiga enam-vähem kogu laagriplatsi üle. Kord nägid neid mändide vahel, kord järgmise künkakese jalamil, siis uus koht ja jälle uus koht. Igal pool oli nende meelest väga-väga palju sipelgaid. Lõpuks nad ilmselt väsisid või nägid asja lootusetust, aga telk sai püsti. Teised telkijad panid omad telgid esimesse kohta, mis enam-vähem okei tundus, ja asi tehtud. No arvake ära, keda sipelgad öösel üles leidsid. Kõik magasid rahulikku und sipelgatega kohtumata või hoidsid sipelgad rahulikku joont, seevastu Ülle ja Gena… Veel kell neli varahommikul istus Ülle telgis väljas pingil ja nautis imeliselt sooja suveööd.
Kostja. Tõsine, töökas noormees, kes oskab teistega arvestada. Käib tööl ühe Jõgevamaa taluniku juures, räägib oma toimetamistest ja tegemistest uhkusega. Ja peabki uhke olema, kui pensionile lisa suudad teenida.
Egle. Temalt kuuleme toredaid lugusid õdede ja vendade lastest. Saame aru, kuidas ta oma lähedastest hoolib ja kuidas teda kui tädi hoitakse ja armastatakse. No kes ei tahaks endale sellist toredat ja armastavat tädi. Egle on veel ka meisterlik tikkija. Tema tikitud pildid ja padjad kaunistaksid iga kodu.
Triin. No Triin. Tema teab kõike, näeb kõike ja erinevalt Janekist räägib ka kõike. Päris nii see ka ei ole, siin väike liialdus. Mõnikord oskab ta olla hämmastavalt taktitundeline. Aga Triin on meil teada-tuntud „killumeister“, väga tabavate ja naljakate ütlemistega. Triinuga ei hakka kuskil igav. Ja erakordse mäluga, hämmastav.
Kai. Meie kiikede printsess. Ükskõik, kus on kiiged, oskab ta need oma rahuloluks teenima panna. Toredate rituaalidega, millest ainult tema aru saab. Alati heatujuline, ei ole mina veel teda tujutuna või ärritununa näinud.
Tänusõnad meie toeatajatele
Seekordse suvelaagri õnnestumise eest ütleme suure tänu Evi Gussevale, kes Torioja puhkeala lahke perenaisena meie eest igati hoolitses. Täname Triinu isa, kes Mustvee – Lohusuu – Mustvee vahet vähemalt seitse korda sõites kõik laagrilised kohale toimetas ja järgmisel päeval Mustveesse bussi peale sõidutas. Sest tasuta bussisõit on väga tänuväärne, kui ainult busse oleks. Pühapäeval sõitis Mustveest Jõgevale ainult üks buss, mis väljus Mustveest kell 17.35. See tähendas, et isegi kui oleks olnud soov varem kodudesse tagasi jõuda, siis ei oleks see võimalik olnud, aga nii ilusa ilmaga kulus järve ääres mõnulemine marjaks ära.
Veel tänan oma tööandjat, kes mulle laagri ettevalmistamiseks vaba päeva kinkis, ja kõiki teid, armsad ühingu liikmed. Vaid tänu teile saab saavad need üritused teoks. Täname meie katusorganisatsiooni Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koda, kelle vahendusel esitame iga-aastase projektitaotluse hasartmängumaksu laekumistest eraldatava toetuse saamiseks.
Ootame meie ühingusse uusi liikmeid kogu Jõgevamaalt.
DAISY UTSAR, JVPITÜ juhatuse liige
