„Selgitada, selgitada, selgitada,” nii ütleb Eesti Maanteeameti kommunikatsioonijuht, Jõgevamaalt võrsunud erudeeritud ja võluv daam Diana Lorents usutluses Vooremaale. Meie jutuajamises oli keskseks teemaks Kuremaa, kus möödus Diana lapsepõlv ja noorus. Ta viibib Kuremaal praegugi võimalikult sageli, osaleb sealsetel tervise- ja spordiüritustel.
„Meilt (mõeldud noortelt) on võim ära võetud,” „Las vaim lendab pudelist välja.”
Need laused pärinevad teie sõnavõtust ELKNÜ kongressil 1987. aastal. Kui oleksite praegu mõne suure foorumi ees Eestis, Euroopa Liidus või maailmas, millest siis räägiksite, mis oleksid teie kõne teravamad laused?
„Ei pea olema terav, teiste suhtes eriti mitte. Õpetaja kirjutas mulle kunagi kingitud raamatusse, et iga suur võit algab väikesest võidust iseenda üle. Elu on näidanud, et nii see käibki. Muudad ennast, muutub maailm. Kõik algab iseendast.”
Millest toona kõnet pidades tegelikult mõtlesite? Kas oli usku perestroikasse või oli silmapiiril juba Eesti Vabariik?
„Esiteks – sel kongressil nägin, kuidas nõukogude propaganda-aparaadis tehti komsomolikongressi delegaati. Esmalt pidi seda kõnet ju pidama üks teine inimene, täna tuntud ajakirjanik ja riigiametnik. Siis leiti, et lavale tuleks lükata hoopis laps, kelle isa töötab kõrgel kohal julgeolekuaparaadis. Lõpuks otsiti maatüdrukut – nii sobisin mina. Mind intervjueeriti, avaldati pilte, mu õpetajad olid mures, et ega ma uhkeks ei lähe. Aga ma ei läinud, sest sain ju ka oma lapsemõistusega aru, et selle taga on eelkõige süsteemi loogika, vähem minu erilisus.
Öeldakse, et inimese meenutused või memuaarid on igal ajahetkel erinevad ja sõltuvad situatsioonist, kus parasjagu ollakse. Võib-olla saja kolme aastasena hakkan rääkima, kuidas ma juba siis Eesti Vabariigi tulekut uskusin ja ootasin.
Ma arvan, et mu kõne väljendas üpris ilmekalt tookordseid õhus olnud meeleolusid. Koostasin selle oma meeleolude ja ajalehest loetu põhjal.”
Kas olete nõus, et 1980ndate lõpul olite julgete väljaütlemiste ja sarmiga Jõgevamaa üks tuntumaid mainekujundajaid, mis tähendab, et Jõgevamaad teati teie järgi?
„Tore, tore, kõlab uhkelt. Aitäh komplimendi eest, aga ei, ma pole sellest kunagi nii mõelnud. Usun, et Jõgevamaal on olnud ja on alati neid, kelle järgi seda maakohta tunda võiks ja üks sõnavõtt kongressil ei kaalu neid üles. Räägime kas või Alo Mattiisenist.”
Teie lapsepõlv möödus Kuremaal. Kuidas on see paik mõjutanud tõekspidamisi, eluhoiakut, mida tähendab teile Kuremaa aura?
„Väga-väga palju. Esiteks on Kuremaa imeilus koht. Ma ei jõua mõttes ära tänada, et mu vanemad oma elukohaks just Kuremaa valisid. On fakt, et ümbritsev ilu inimest alateadlikult mõjutab.
Kindlasti on minu eluhoiakuid ja tõekspidamisi mõjutanud Kuremaa inimesed, need täiskasvanud ja lapsed, kes Kuremaal minu lapsepõlve sisustasid – minu vanemad, Pütsepad, Lippurid, Söödid, Oravad, minu head sõbrannad Janne, Ülle ja kõik teised.
Me kasvasime positiivse elujaatuse sees. See väljendus erinevates tegevustes, mis Kuremaal toimusid. Meil olid suusarajad iga kell lahti aetud, Vanemuisesse teatrisse mineku buss ootas lossi ees, tehnikumis õpetati põllumehi maad harima, jaanipäeval laulsime ja tantsisime, meie koolibussi juht Kalle korjas meid hommikul bussi peale ja tõi õhtul Jõgevalt või Laiuselt koolist tagasi, kedagi ei jätnud maha, suvel tegime TPLis koos põllul tööd… Keegi ei käskinud, lapsena lihtsalt lähed ja lööd kaasa, sest kuidas siis teisiti. Hiljem mõistad, kuidas keskkond, foonid ja taustad arenguid mõjutama hakkavad.”
Kui sageli praegu Kuremaal lapsepõlvekodus käite? Kuivõrd erineb praegune Kuremaa teie lapsepõlve omast?
„Käin maksimaalselt, nii palju kui vähegi jõuan. Esiteks on mu vanemad seal, teiseks annab ikka Eestis nii ilusat kohta leida kui Kuremaa. Kolmandaks, mul on vaja Pritsoni Õiega pühapäeva hommikuti kõnnirajal kokku saada ja „tere” öelda.”
Millega võiks seletada, et Kuremaalt on võrsunud kolm Eesti tuntud teledaami: teie, Carmen Pritson-Tamme ja Kristiina Võsu?
„Tublid ja sihikindlad naised mõlemad ja kui mõtlema hakata, siis Kuremaal on ikka pea igast pesast keegi julgelt välja lennanud. Telenägudele lisame kohe telemaailmas väga hinnatud režissööri Marek Miili. Aga ärgem tähtsustagem meelelahutusmeediat üle ja ärgem alahinnakem neid, kelle tegemistest iganädalaselt Kroonika ei kaja. Loetelu saaks kohe esimese soojaga sellise jätku: Leelo Vaher on tunnustatud keraamik, Erki Pütsep on Eestile jalgrattaspordiga kõvasti kuulsust toonud, Kadri Ojamets on üks Eesti naispilootidest, tema vend Jaanus Ojamets on tunnustatud lennundusasjatundja, meie naabripoiss Maido Solovjov seisab Valio Eesti ees, Anti Orav on tunnustatud ärijuht. Õie Pritsoni käe alt tulevad legendaarsed Werneri koogid jne. Kindlalt kui kalju seisab Kuremaa hea käikäigu eest Raul Orav ja ehkki öeldakse, et võib-olla pole sobilik oma lähedasi avalikult kiita, aga no minu vend Raul Soodla veab ka Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu asja tublisti.
Ma olen väga uhke kuremaalaste üle, kelle teod loovad ühiskonnale igapäevast majanduslikku väärtust.”
Olen kuulnud, et olete hakanud kaasa lööma Kuremaal toimuvatel tervise- ja spordiüritustel. Millise laengu nendest osaledes saate?
„See laeng tekitab sõltuvuse! Kui sulle oma õue peale igasugu põnevaid asju kätte tuuakse, siis imelik ka, kui osa ei võta. Raulid (Soodla ja Orav) korraldavad siin Y:Pi, ehk kaksteist korda ümber järve. Nimi on tulnud Kuremaa järves elava linnu – hüübi – nimest. Y:P on suurepärane idee. See varahommik, kus me poole viie paiku päikesetõusu vaatama läksime, kõndides ka ühtlasi ümber järve, oli väga tore. Ja nüüd muidugi on juba ka nii, et ei raatsi vahele jätta, sest Mare ja Mae on nagunii ka kohal, kuidas siis mina ei ole, mingi selline tiimivärk on tekkinud. Paar nädalat tagasi käisime ümber järve veesõidukitega, kes süsta, kes paadi, kes SUPi-lauaga. See viimane oli füüsiliselt ehk ka kõige raskem. Järgmine kord on 18. augustil ja minu praeguste teadmise kohaselt on minek öösel. Loodame, et on selge taevas ja täiskuu, siis on metsas ehk valgem.”
Millised liikumis- ja sportimisviisid teile üldse kõige rohkem meeldivad?
„See on kõige raskem küsimus üldse, sest mulle põhimõtteliselt meeldib igasugune liikumine. Tegelikult, nagu ütleb mu hea sõber ja personaaltreener – iga asi, mida tihti teed, mõjub. Sööd tihti kommi – mõjub, teed tihti trenni- mõjub, loed tihti raamatuid ‒ mõjub. Ei hakka siin üle kordama, et millele ja kuhu. Küsimus on, miks sa midagi teed. Mulle on liikumisest tekkiv endorfiinilaeng lihtsalt vajalik.”
Mis sai pärast seda, kui lõpetasite Jõgeva 2. Keskkooli? Kuidas jõudsite teletööle?
„Läksin Tallinnasse pedagoogilisse instituuti eesti keele õpetajaks õppima. Abiellusin, jäin akadeemilisele puhkusele poja sündimist ootama ja seal kuskil vahepeal kandideerisin telesse diktoriks. Tookord valiti ETV diktorit läbi mitmekordse konkurssidevooru aasta aega, siis õpetati häälega rääkimist ja teles esinema ja alles seejärel saime eetrisse. Õpetajaks ma ei ole seni jõudnudki, diplom ootab ilmselt oma aega, aga vahepeal olen õppinud EBSis turundust ja viimased tarkused tõid Tartu ülikoolist kommunikatsioonijuhtimise magistrikraadi. Süsteemne teemadele lähenemine ja regulaarne õppimistegevus mulle meeldib, seepärast need õppimised ka.”
Te olete olnud saatejuhina „Tähelaevas”, usutlenud mitmeid kuulsusi, kellest igaüks on kahtlemata omaette isikus. Kas on võimalik üldistada, mida on see kõik teile andnud?
„Kahtlemata oli see väga põnev, legaalne võimalus saada inimesega tuttavaks, vaadata tema perekonnaalbumit ja heita pilk sellesse külge, mida ju avalikult ei näe. Saatesse ei mahu ilmaski nii palju, kui saate ettevalmistamise käigus teada saad. Mulle meeldis, et teleekraanile jõudsid ka tänuväärset tööd tegevad arstid dr Meren, dr Talvik ja dr Kütner. Mul on väga hea meel, et mul õnnestus teha saade ka Madis Habakukest, mehest, kes lõi ärihariduse traditsiooni Eestis.
Näitlejatest ja lauljatest on saadet lihtsam teha, nad on harjunud inimeste ees olema ja ilmselt seetõttu on neil ka lihtsam endast ja oma tööst rääkida. Aga neid, kes tavaliselt laval ei ole, on raskem saatesse tuua ja eks selle võrra on nendega ka huvitavam.
Eestimaa inimesed on huvitavad ja lugusid meeldib inimestel kuulata. Küll selline saade taas tuleb, loodus tühja kohta ei salli. Sina Jaan saad ju ka siin nii mõndagi ära teha – saadet ei tee, aga Vooremaas saad ju kirjutada toredatest Jõgevamaa inimestest. Me kirjutasime hiljuti Maanteeameti Teelehes Kuno Männikust, teedeinsenerist – Jõgeva mehest, aga mitte sellepärast, et ta Jõgevalt on, vaid sellepärast, et ta on missioonitundega mees, kelle tegudest on elu Eestis läinud paremaks. Konkreetselt – ta on väga pikalt ju vastutanud selle eest, et teed, mida mööda me sõidame, oleksid ohutud.
No sellistel inimestel tavaliselt ei ole aega endast rääkida. Nad on tegudega seotud. Tuleb kuidagi leida see võti, et nad oma tegemiste mõtestamise väljendamiseks aja korraks maha võtaksid. Need on lood, mis õpetavad ja julgustavad.”
Räägime praegusest töökohast. Mida saate Maanteeameti kommunikatsioonijuhina ära teha selleks, et Eestis oleks parem liikluskultuur, vähem avariisid?
„Selgitada, selgitada, selgitada. Ja siis veel kord selgitada. Kõik algab iseendast ja ma arvan, et minu enda sõiduharjumused on muutunud teadlikumaks. Ma ei räägi roolis mobiiliga ja hoian pikivahet. Asi pole ajupesus, asi on selles, et ma näen, mis on millegi taga.
Kõige suurem liiklusõnnetuste riskifaktor on sõidukiirus. Ja põhjus on lihtsas füüsikas. Kiiruse kasvades kasvab sõiduki liikumise energia võrdeliselt sõiduki massiga ja ruutvõrdeliselt sõiduki kiirusega. Ehk kui kiirus kasvab 2 korda, siis liikumisenergia (töö, mille arvelt saab purustada) kasvab 4 korda. Kui neid asju hakkad mõistma, siis on valikute tegemine üliloogiline.
Miks peaks hoidma pikivahet – sest siis jääb mul aega reageerimiseks, kui midagi peaks ees juhtuma. Miks ei ole mõistlik roolis olles mobiiliga rääkida või saia süüa või mida iganes muud teha – sest aju lihtsalt oma füsioloogiast lähtuvalt tegeleb ainult ühe asjaga korraga, tähelepanu hajub. Minu valdkond puudutab teemasid nii liiklusohutusest kuni tee-ehituse uuemate lahendusteni välja. Kui inimene teab, miks on Eestis teede seisunditasemetel põhinev teehooldekorraldus, siis ei ole tal ka põhjendamatuid ootusi.”
Kuidas arvate, kas Jõgevamaa vajaks tugevamad mainekujundust kui praegu või on maakonnal juba niigi tugevad visiitkaardid?
„Maakonnal on väga tugevad visiitkaardid olemas. On tööstuse kaubamärgid E-Piim, Felix, Olivia, puiduehitajad Valmeco, Juta ja Kaido, Palmako. On suured ja tugevad põllumajandusettevõtted – Perevara, Adavere Agro, Pajusi ABF, Puurmani POÜ, Mällikvere POÜ. On Mustvee kala- ja reisisadam, Jõgeval kauba- ehk raudteejaam ja külmalinna kuvand, millega tehti palju tööd. On Kuremaa, on Kalevipoeg, on Endla raba, Taimekasvatuse Instituut ehk Jõgeva Kollane.
On ka edulugusid – on edukad peretalud, hobusekasvatused, on taibukad noored.
Meil on Laiuse mägi – Eesti kõrgeim voor, kuhu saaks talvel tulla rongiga, selle asemel et autoga Otepääle uhada. Samuti Betti Alveri luulepäevad ja Alo Matiiseni lauluvõistlus ja on muusikakool.
Jõgevast rääkides. Olin hiljuti Torontos. Esimene väliseestlane, kellega kokku sain, küsis, kust pärit, ja saanud vastuseks, et Jõgeva kandist, nimetas ta kohe – ahjaa, seal on Tegelmannid. Järgmisel päeval astusin Toronto Eesti Elu toimetuse uksest sisse ja mulle näidati raamatuid, saateks selgitus: „Nende taga on Jõgeva mees Tiit Lääne, tead sa teda?“
Jõgevamaal on vägevad inimesed, nad juba on visiitkaardil. Võib-olla vajaks asi lihtsalt pisut süstematiseerimist ja planeerimist. Kunstlikku visiitkaarti pole mõtet tekitada.”
Kui sageli on olnud aega ringi vaadata maakonnakeskuses Jõgeval? Millised on muljed, mis tekitab nostalgiat?
„Vaga väikelinn, võimas riigigümnaasium ja kohe valmiv uus põhikoolimaja ning suurepärane keskkond rahulikuks eluks! Inimesed jäävad paigale, kui neil on tasuvat tööd. Mehed toovad naised ikka oma koju – seega antagu meestele tööd kõigepealt.
Nostalgiahetki on ikka. Kuremaale viiv tee läheb Jõgevalt mööda ja koolimaja, mille ehitusel kunagi klassikaaslastega osalesime, paistab sellelt teelt kenasti kätte. Jõgevamaa gümnaasiumi renoveeritud hoonet käisin ekstra vaatamas. Ilus. Ja hoian Jõgeva noortele alati pöialt. Õnneks on ka internet, selle abil saab kõigega kursis olla.”
Teadolevalt olete ka Jõgevamaalt Riigikogusse kandideerinud. See oli vist aastal 1992 ja valimisliit Kindel Kodu, mis on sellest protsessist meeles?
„Pakkusin tookord välja emapalga idee, mis aastate pärast realiseerus. Juhan Sillastega arvutasime, milliseid ameteid üks ema kõik ära pidama peab – koristaja, kokk, arst, psühholoog, õpetaja ja siis püüdsime arvutada, mitu tundi päevas ta üht või teist ametit peab, ja siis sellele ka veel n-ö tunnipalga juurde panna. Oli huvitav.”
Kui sügavalt teid poliitika praegu huvitab? Kas võib juhtuda, et naasete sellesse kunagi?
„Poliitika huvitab mind kogu aeg, ma jälgin teadlikult, mida ja kuidas üks või teine poliitiline seltskond välja pakub või esitab. Ma usun sellesse, et inimesed, kes võtavad endale vastutuse teiste eest kõneleda, omavad tahet maailma muuta ja suudavad seda ka teha. Lihtsalt jah, elus on ikka nii, et meepottidesse satuvad vahel tõrvatilgad. Läheksin poliitikasse, kui mul oleks kindel sõnum ja kindel koht, mida muuta saaksin. Praegu leian, et olen kõige kasulikum just seal, kus oma igapäevatööd teen.”
Millest üldse unistate nii lähemas kui kaugemas tulevikus?
„Nii ilus küsimus! Unistada on väga tore. Marsile lendamisest ma ei unista, hispaania keele oskamisest võib-olla küll ja matkast süstaga Amme jõge mööda üles unistan ka. Lähimas tulevikus unistan, millal saab Kuremaa järvele SUPitama ja vaarikapõõsasse vaarikaid sööma minna. Värske kartul on juba ka olemas ja ema soolakurgid … sellised lihtsad need unistused ongi.”
Kuidas läheb teie perel? Kas olete juba noor vanaema?
„Perel läheb väga hästi, minu poeg on iseseisev täiskasvanud inimene ja juhib ronge. Noor mees, kes oma asju ajab julgelt, sihikindlalt ja optimistliku meelega. Mida üks lapsevanem veel rohkem tahta oskaks. Ma usun, et minu vanaemaks saamise aeg ei ole midagi sellist, mida mina peaksin survestama või reguleerima.”
Mida arvate oma eesnimest Diana, kes rooma mütoloogias jahijumalanna? On ka teis teatud mõttes jahinaist?
„Tänan küsimast, olen ema-isa pandud nimega igati rahul. Sellest, kuidas inimese nimi tema olemust mõjutab või ei mõjuta, on psühholoogias palju kirjutatud ja uuritud. Ei ole ise sellesse liiga palju süvenenud. Aga see on küll juhtunud, et olen elus paar korda jahil kaasas käinud ja need paar korda on lõppenud jahiseltskonnale väga saagirohkelt. Jahimehed on siis märkinud, et jumalanna ju kaasas, kuidas teisiti. No jutuks hea lugu küll.”
Diana Lorentsi elukäik
Sündis 24. juunil 1969 Jõgeval
Haridus: Jõgeva 2. Keskkool, Jõgeva Lastemuusikakool, õppinud Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele õpetajaks, EBS-is turundust ja Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhiks
Töökohad: Eesti Televisiooni diktor, saatejuht ja toimetaja, Lääne-Tallinna Keskhaigla avalike suhete juht, Eesti Loto turundusjuht, Sotsiaalministeerium. Praegu Maanteeameti avalike suhete osakonna juhataja.
Hobid: matkamine, laulmine (ERR segakooris), lugemine, sport
Lemmikkirjanik: Tõnu Õnnepalu, üks lemmikraamatutest tema „Valede kataloog”
Lemmiklill: pojeng
Lemmikseriaalid: „Downton Abbey”ja „Picasso”
Lemmik jalgpallis: Saksamaa
Lemmiksöök: spinatisupp ja lumepallimagustoit
Margus Saar, Eesti Televisiooni saatejuht ja produtsent
„Tutvusin Dianaga 1991. aasta kevadel, kui meid koolitati telekava teadustajateks. Olime väikese pundiga läbinud ETVs konkursi ja meid hakati diktoriametiks välja õpetama. Diana jäi kohe silma kui enesekindel, rõõmus ja lärmakas tüüp, kuid ega ta päris tundmatu ka enne olnud. Ma justkui mäletan teda ajakirjandusest aktiivse õpilasomavalitsuse tegelasena. Diana sihikindlus, empaatiline kuulamisoskus, mõnus eneseiroonia ja kaine mõistus, inimlik lihtsus jäid kohe silma ja need omadused pole muutunud.
Meie ühine töö algas lastesaadete toimetuse kutsel, mängisime „Jõulukalendri” sarjas päkapikke, juhtisime „Laulukarusselli”, kuid meeldejäävaim oli muidugi kogupere võistlusmängu „Marumüramiks” juhtimine 1996-1997. Me ise oleme tagantjärele naernud, et oli üks hull saade, täis rõõmsat kisa ja veiderdamist, ometi oli see vahva peredega koosolemise sari. Seal tuli stsenaariumis ettenägematuid situatsioone n-ö käigu pealt lahendada ja teineteise jutu- ja tegevusjärg sujuvalt üle võtta ja seda oskust Dianal on. See on hea tunne, kui võid saate partnerile kindel olla ja ta sinuga su soove silmadest lugedes kaasa tuleb.”
JAAN LUKAS
