Õppida saab kõikjalt ja kõigilt

Elu muutub ja tehnika areneb. Kui mitte muud, siis vähemalt mõne uue kodumasinaga ümberkäimise peame ikka ja jälle endale selgeks tegema. Mis on SMS, mis GPS ja muud taolised nähtused ja kuidas nende “elukatega” käituda, saab vanem põlvkond  selgeks noorematelt. Pole harvad needki juhud, kui koolieelik vanavanavanemad e-kirja lugema-kirjutama õpetab.

Samas on taas moodi läinud leivaküpsetamine ja võitegu. Noored tunnevad huvi, kuidas ikkagi valmib suus sulav pasteet või mis meetodil saab tõeliselt maitsvat ja selge kalleriga sülti. Ja näidatagu-pajatatagu reklaamides kuitahes värvikalt ühe või teise vabriku imelistest saavutustest vorstirindel, leidub ikka rohkem neid,  kes oma pere jõululauale ka verivorstid ise teevad.

Olgu põhjuseks noorte nostalgialembus või järjest enam moodi minev tõeliselt puhta toidu eelistamine, kuid vanaemadelt ja teistelt elu näinud inimestelt õppimine on tõeliselt populaarne. Sellega tuleb paraku ka kiirustada, kuni veel on, kellelt nõu küsida.

Igapäevatöös ei saa aga täiendkoolituseta läbi peaaegu ühelgi elualal, hariduse valdkonnas kohe kindlasti mitte. Tänavu meie maakonnas aasta õppija tiitli pälvinud ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Helle Roop peab õppimist õpetajatöö loomulikuks osaks. 

19. oktoober 2010

blog comments powered by Disqus