Tänavu suvel tuli üks vanaisa oma lapselapsele Põltsamaa Selverisse ökomähkmeid ostma. Ehkki soov tundus mõneti ootamatu, oskas müüja vajaliku kauba kiiresti üles leida ja selle kasutamiseks nõuandeidki jagada. Sellisest olukorrast oskuslikult välja tulnud teenindaja oli Põltsamaa Ametikooli kaubanduse eriala kutseõpetaja Lea Põder.
Nüüd töötab õpetaja taas oma igapäevases ametis ning eelmisel nädalavahetusel pälvis ta Viljandis toimunud Liivimaa Kutseõppeasutuste Ühenduse pidulikul koosviibimisel haridus- ja teadusministeeriumi tänukirja hea pedagoogilise töö eest.
Iseenesest oli kodulinna Selverisse tööle minek Lea Põderi jaoks üsna tavaline ettevõtmine, sest kutseõpetajad peavadki aeg-ajalt töötama ametipostil, kuhu nad töötajaid koolitavad.
„Valisin endale saaliteenindaja ametikoha. Tuletasin meelde kunagi ise müüjana saadud kogemusi kaupade väljapanemisel ja nende kasutamiskõlblikkust näitavate kuupäevade kontrollimisel. Kord tekkis ka teatud arusaamatus, sest õllede kuupäevad olid vananenud.
Mõnedki tuttavad arvasid aga, et olengi taas müüjaks hakanud. Üks neiu Põltsamaa Ametikoolist küsis, kas ma enam sügisel kooli tagasi ei tulegi,” rääkis kutseõpetaja.
Mähkmete ostmise kohta ütles ta sedagi, et igapäevaelus puutus ta nendega viimati kokku 18 aastat tagasi, kui tütar beebieas oli.
Karastus ettevõtluses
Kutsepedagoogi tööks tarvilikku tarkust ja kogemusi on aga Lea Põder mujaltki kogunud. „Põltsamaa Majandusühistus töötasin kaubatundjana. Siis viis elu mind kaheksaks aastaks Mustlasse, kus tegutsesin ettevõtjana hulgikaubanduse alal. See oli mulle õpetlik periood, kus ka omajagu „ämbreid“ sain. Pankrotti me ei jäänud, võitsime ja kaotasime turgu, lõpuks realiseerisime põhivara ning lõpetasime nulliga. Kindlasti ei kahetse ma seda ärinaiseperioodi, mis võimaldab kaubanduse praktilisemat poolt õppuritele märksa põhjalikumalt seletada. Arvatavasti nüüd, mil kaubandusteoorias ka ise tugevam olen, saaksin ka firmajuhina paremini hakkama,” avaldas ta arvamust.
Lea Põder on põline Kaarlimõisa tüdruk. „Esimest korda sattusin ametikooli kolme- või nelja-aastaselt, kui uudishimuliku lapsena siia diskot vaatama jalutasin. Pärast oli hirm, et minust märksa vanemad poisid ja tüdrukud mind ära ei talla,” meenutas kutseõpetaja ammuseid aegu.
Agressiivsusest ja naeratusest
Lea Põdra endisi õpilasi töötab suuremates ja väiksemates Eestimaa kauplustes ja kaubandusfirmades. Mitmed on rakendust leidnud välisriikides. Selle kohta, kas müüjaks sobiva noore võiks, nagu öeldakse, esimesel pilgul ära tunda, arvas kutseõpetaja nii.
„Sisseastumisvestlusel ütleb osa kaubanduserialale pürgijaid, et nad on oma valiku teinud suure suhtlemissoovi tõttu. Mõnikord osutuvad aga need kõige suhtlemishimulisemad esimestes tundides võrdlemisi napisõnalisteks. Seevastu ollakse kolmandaks kursuseks sedavõrd edasi arenenud, et mõnegi probleemi üle osatakse õpetajaga arukalt ja argumenteeritult diskuteerida. Niisiis minu meelest ei saa küll kohe öelda, kellest saab hea müüja ja kellele ei pruugi see eriala kuigi hästi sobida. Muide, juhtub aga sedagi, et õpilane, kelle õppeedukus just kõige parem pole, särab suurepäraselt praktikal müügisituatsioonis, oskab ladusalt kaupu pakkuda ja ka keerulistest olukordadest välja tulla.”
Lea Põder ei arva, et müüja peaks oma järjekindlusega tagama tingimata selle, et ostja kauba ostaks või vähemalt tühjade kätega poest ei lahkuks. „Ma ei poolda agressiivset kaubandust. Ostjana tüdinen ka ise ära, kui mulle midagi liiga pealetükkivalt selgitada püütakse. Samas peavad müüjad üksikasjaliselt tundma kõiki kauplustes saada olevaid kaupu ja püüdma vastata klientide kõikvõimalikele küsimustele. Peame seda silmas ka õpilaste koolitamisel. Näiteks saab oskuslik pagari- ja kondiitritoodete müümine alguse teraviljaviljasortide tundmisest. Praegu, mil majanduslikud olud raskemad, on ka tänuväärne, kui müüjad odavamaid kaupu soovitavad või oma professionaalsust viisakalt kasutades ostjaid siis tagasi kutsuvad, kui neil rahakott veidi priskem.
Kohe kindlasti saavad kaubanduse eriala õpilased meie koolist kaasa oskuse naeratada.
Paljud eestlased on põhjamaiselt kinnise iseloomuga, naeratus ei taha just väga tihti näole tulla. Koolis aga õpetame, et töö kaubanduses ja naeratus on lihtsalt lahutamatud. Arusaadav, et müüjatelgi on omad mured, kuid tööle tulles peab paha tuju ukse taha jätma,” rääkis õpetaja.
Võistlused ja eksamid tõestavad mõndagi
Ühed vastutusrikkamad ja huvitavamad sündmused on Lea Põderile õpilaste osalemised kutsevõistlustel.
„Senini on väga hea meel meie noorte võidust 2007. aastal
Kahju, et vahepeal ei avalikustatud aga võistluste lõpptulemusi. Kuulutati välja vaid kolm esimest ja ülejäänute kohta öeldi vaid, et kõik olid tublid. Ometi on ju neljandal või neljateistkümnendal kohal vahe. Nii õpilased kui ka õpetajad vajavad tagasisidet,” märkis õpetaja Põder, rõhutades sedagi, et igati mitmekülgselt ja põhjalikult näitavad õpilaste erialast küpsust kutseeksamid.
„Kaubanduse erialal korraldatakse kutseeksameid 2003. aastast. Riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus peab nende sooritamist igati oluliseks. Paraku väärtustavad tööandjad kutseeksamite tulemusi töötajate väljavalimisel veel tagasihoidlikult. Minu arvates on aga väga head ja head kutseeksamite tegijad suurema vastutustunde, parema eneseteostusvõimaluse ja kõrgema palgaga kohad igati auga välja teeninud.”
Kavatsus käivitada õpilasfirma
Põltsamaa Ametikooli ja Elva Kaubandusühistu koostöös on Lea Põder viinud läbi koolitust selles ettevõttes töötavatele kauplusejuhatajatele. Ametikoolis on tal aga plaanis käivitada õpilasfirma.
„Seni oleme müümist ja ostjatega suhtlemist õppinud peamiselt mängu kaudu. Käivitades õpilasfirma, loovad aga noored ettevõtte, mis on ka tegelikult klientidele suunatud ja peab toime tulema reaalse majandamisega. Näiteks võiks meie koolis tegutseda ka õpilasfirma, mis osutab autoremondi- ja hooldusteenust. Ajakirjanduses kajastatu põhjal tundub, et õpilasfirmad tegutsevad ennekõike üldhariduskoolides. Minu meelest sobiksid need aga eriti hästi kutseõppeasutustesse.”
Kõigile meeldimine pole eesmärk
Lea Põder tunnistab, et on ka ise pidev õppija. „Olen selline kiiksuga arvutis surfaja. Kodus harrastan seda tegevust sageli hiliste õhtutundideni ja püüan ikka netist seoses oma erialaga midagi huvitavat leida.”
Kahtlemata on õpetajale aga energiapalsamiks kontaktid endiste õpilastega. „Pean ennast üsnagi rangeks ja kaugeltki kõigile pole mu pedagoogika ja metoodika meeltmööda. Ma ei ütleks, et iga endine õpilane minuga juttu ajama tuleb või teregi ütleb. Need, kes minu õpetuste vajalikkuses-kasulikkuses veendunud, tulevad aga rõõmuga juttu ajama. Aeg-ajalt tuleb selliseid toredaid kohtumisi ka kauplustes ette. Iseäranis soojad suhted on aga püsima jäänud õpilastega, kellele olen klassijuhatajaks olnud. Tänavu suvel korraldasin oma kodus koosviibimise oma esimese lennu õpilastele, kaheksateistkümnest lõpetajast tulid kohale kaksteist ja nende hulgas ka kolm poissi,” rääkis õpetaja, kes
on oma kutsumuse leidnud ja kes tunneb rõõmu sellest, et saab töötada just kodukülas asuvas Põltsamaa Ametikoolis.
Kommentaar
Põltsamaa Ametikooli direktor Viive Kibena
„Rõõmustasime, kui juba kaubandusvaldkonnas kogenud Lea Põder meile kutseõpetajaks tööle tuli. Teda iseloomustab põhjalikkus ja pühendumus tööle. Kogu kooliperele teevad rõõmu Lea Põderi õpilaste võidud kutsevõistlustel ja edukalt sooritatud kutseeksamid. Meeldiv on kohata tema õpilasi töötamas kaubandusettevõtetes.
Kõike seda arvestades esitasimegi Lea Liivimaa Kutseõppeasutuste Liidule tunnustamiseks ja tunneme rõõmu, et meie soovi arvestati.
JAAN LUKAS
