On laupäeva hommik ning käes UusMaa kolmas etapp ehk Kalevipoja rulluisumaraton. Oleme end peatoimetaja Tiit Läänega kirja pannud rahvarullile, seega peaaegu 10 kilomeetrile.
Lepime hetk enne stardipauku kokku, et sõidame oma tempos ja vaatame, mis välja tuleb. Teated kehvast teest on meie kõrva juba veidi üle nädala hirmutanud. Otsustame lihtsalt püsti püsida ja kuidagi lõppu jõuda. Sel aastal on mu rulluisukontol, tõsi, vaid oma 30 kilomeetrit. Tavaliselt olen selleks ajaks läbinud kõvasti rohkem. Lohutan end mõttega, et kuu pärast on Tartu rulluisumaraton, ehk iga rahvasportlase tipphetk. Täna tunnen end kui lehm libedal jääl, kes elus esimest korda rulluisku näeb. „Üsna kehvasti on jah,“ tõdeb Jõgeva vallavolikogu esimees Raivo Meitus muiates, kui temast ukerdades möödun.
Käib stardipauk ning üsna ruttu on selge, et Virtuse eest starti alustav langus ei sobi rulluisuga sõitmiseks. Tee on konarlik, kivine ning siin-seal on näha killustikku. Juhtgrupid ja profisportlased eesotsas kiiruisutaja Marten Liiviga on ammu läinud. Jään kindlalt oma stardi viimaseks. Laveerin püüdlikult kivide, kinni tallutud killustiku ja ühe lahtise kaevukaane vahel. Naha vahele poeb hirm, sest kui start juba selline on, mis siis ülejäänud neli kilomeetrit kaasa toovad…
Nõudlik signaal
Jõuan esimesse kurvi ja möödun ühest tüdrukust. Tema on ka ainus, kellest sellel teel möödun. Rohkem ma teda selles sõidus ei näe. Näen ees küll oma sõidu võistlejaid ning võtan väikese eesmärgi vähemalt ühestki mööduda, kuid paraku jääb see täitmata.
Ees on sõidu teine kurv, ehk liikumine Mustvee maanteele. See on ka ainus koht, kus võib sõita nii, nagu torust tuleb. Päike paistab otse pähe, olemine on muutunud peaaegu talumatuks. Samas on tee hea ja seega ka minek mõnus. Korraga kostub tagant nõudlik signaal. Minu selja taha jäänud tüdrukule antakse signaali, sest juhtgrupp läheneb. Signaal ei lõpe ega lõpe, kostub pahast „Tee pealt eest!“ ning siis kostab signaal mulle. Tõmban paremale küljele ja juhtgrupp vuhiseb turvaauto vilkurite saatel mööda. Lähenemas on ringtee.
Valearvestus, mis kätte maksab
Avastan keset ringteed, et ees ootab kurv, mille võtan liiga suure hooga. See maksab ka kohe kätte, sest pisikesed kivid ja killustikuga kaetud aukude servad löövad tasakaalu paigast ning ma etendan pealtvaatajatele paarikümnesekundilise vaatemängu, kuidas käte ja jalgadega vehkida nii, et ei kukuks. Enesekindlusest jäävad alles riismed. Järsku kuulen pealtvaatajate hulgast oma nime ning meie lehe küljendaja Sirje annab tee ääres rõõmsalt hoogu. Enesetunne küll veidi paraneb, kuid olematu tee nullib selle hetkega. Esmaspäeval tehtud teetööd ei sobi rulluisule ning konarlik tee, kõrged kaevukaaned, kivid ja killustik sunnib enam mitte sõitma, vaid astuma. Mõtlen, et võib-olla jätaks teise ringi läbimata, sest uuesti minna enam ei taha. Võitlen endaga kuni viimase kurvini, mil ootab finiši tõus. Paraku on tee nii kehv, et tõukamisest pole taas kasu ja tuleb tõugata ja astuda vaheldumisi. Mul on tunne, just kui terve ringi läbimiseks on kulunud terve igavik, ent tablool vaatab vastu 20 minutit.
Kuna kehv asfalt ja kuumus on oma töö teinud, loodan joogipunktile. Paraku pole rajal klassikalist joogipunkti, kus saaks vett või spordijooki, vaid kanistrist tuleb oma topsi või pudeliga vett võtta. Kuna rahvasportlasena puudub mul vastav riietus ja veepudel käes raiskaks tarbetult energiat, pean leppima faktiga, et esimene võimalus vett saada on alles finišis. Segadusele kulub omajagu aega, sellega kaotan paar sekundit ning ebameeldiv üllatus viib motivatsiooni taas alla.
Teise ringi stardilangus on taas ebameeldiv ning vaatan lahtise kaevukaanega tõtt. Finišis kuulen, et sõbranna on sellest hooga läbi sõitnud. Õnneks on tegemist väiksemat sorti kaanega, mis lõhub küll uisku, kuid vähemalt ei kuku sisse.
Head sõnad
Laveerides jõuan taas Mustvee maanteele. Otsustan endast kõik anda, sest tean, et järgmised kilomeetrid pärast maanteed kaotan kogu tehtud töö. Korraga kuulen enda selja tagant lähenemas Jõgeva spordikeskuse juhatajat Priit Toru, kes mulle heade sõnadega veidikenegi motivatsiooni süstib. Olen enamasti rajal üksinda, vaid juhtgrupp aeg-ajalt turvaautode välkudes mööda vihisemas, seega kulub iga pisemgi hea sõna kuhjaga ära. Ühel hetkel möödub minust üks naine, kes samuti edu soovib. Motivatsioon tuleb tagasi vaid selleks, et taas kaduda.
Seekord olen pärast ringteed võetavas kurvis targem, võtan hoo peaaegu maha ning püüan koos mööduva juhtgrupiga ära mahtuda. Võitlen taas kivide, teeremondi jääkide ja muuga. Saan teeäärest head sõnad taas rajale kaasa ning siis algab suurim võitlus iseendaga. Minu sõidu naised, kellele olin varem nõuks võtnud järele jõuda, mööduvad minust ning taban hetke… Võib-olla nüüd? Kuid olen jõudnud haigla ette ning võimalused kaovad liiva. Olen valmis alla andma. Salamisi loodan, et äkki keegi võtab mu sappa ning kas või tõmbab finišisse. Kas nüüd on hilja katkestada? Surun endast viimsegi välja, pulsikell näitab pulsiks 193 ning enesetunne on vastav. Tõus on raske. „Kena tüdruk, naerata nüüd ometi,“ julgustab üks pealtvaataja. Vastuseks koperdan omaenese jalgade otsa ning käin peaaegu ninuli. Naeratan kohtlaselt ja püüan viimasegi enesekindluse raasu kokku korjata.
Finišeerun, kuid keegi ei märka, sest keskendutakse vaid profisportlastele. Rahvasportlasena nädalavahetust veetma tulnud rulluisutajana tajun, et tegelikult polnud sõit asjaarmastajatele mõeldud. Olen oma sõidu viimane, kuid teinud isikliku rekordi. Millise hinnaga, see selgub alles hiljem.
Peatoimetajaga mõtteid vahetades heidan pilgu tõelise katsumuse läbi teinud rulluiskudele. Olen tunnistajaks faktile, et minu rulluisud jätsid poole laagritest rajale. Olen rikkunud lisaks kolm aastat siledal asfaldil sõitnud uiskudele ka tuju.
KERTTU-KADI VANAMB
