Mulle meenub ikka üks tore lastelaul, kus lauldakse armsalt, et mäng ongi väikese inimese töö. Selles viidatakse sellele, et laps peab oma arengu jaoks tingimata palju mängima, sest see arendab tema loovust, mida hiljem täiskasvanuna juba väga tõsiste asjade lahendamiseks vaja läheb.
Kõik, kes tegelevad õpetamisega, peavad ise valdama oma õpilaste õpetamisel teatud mängulisuse meetodeid. Kokkuvõtteks saab meenutada Antoine de Saint-Exupéry poolt öeldut, et inimesed jagunevatki üldiselt kaheks – ühelt poolt need igavad suured inimesed, kes on unustanud, et nad on olnud kunagi lapsed, ning ülejäänud, kes pole unustanud ka täiskasvanuna, et nad on tegelikult samuti ikkagi lapsed edasi.
Poliitikat ja eriti suurt maailmadiplomaatiat saab analüüsida erinevalt. Ka meie meedias on just viimasel ajal ilmunud väga karme ja otseütlevaid hinnanguid, mis ristivad meie tänase aja isegi karmi mõistega – lumpenpoliitika – või siis selles poliitikas esimest viiulit mängivate poliitikute tõttu püüavad viimastele aastatele suures poliitikas anda üldistavat nimetust – lumpenpoliitikute valitsemise aeg.
Diplomaatia on osa poliitikast
Mulle meenub siin meie kogenud diplomaadi dr Margus Laidre poolt kirjutatud populaarne raamat diplomaatia ajaloost, kus ta temale omasel hoogsal kombel defineerib diplomaadi kutse läbi ajaloo. Laidre on diplomaadi ameti täitjat määratlenud kui “ausat inimest, kes saadetakse teise riiki valetama”. Seega, meist keegi ei kahtle, et kui tavainimene suhtleb professionaalse diplomaadiga, siis mitte kunagi ei saa me kindlad olla, milline on täpselt selle inimese isiklik arvamus. Väga sageli peidavad diplomaadid oma isikliku arvamuse väga sügavate keelemängude taha. Seetõttu jätabki mõnigi mitte väga andekas diplomaat hüpiknuku mulje, sest temaga suheldes veidigi poliitikast huvitatud inimene loeb välja teatud riigi poliitilise eliidi juhtnöörid. Inimlikult võib ju aru saada, sest diplomaat teeb kõige muu kõrval alati ka oma leivatööd, mida enesehävituse ärahoidmiseks ei tohigi ehk liialt südamesse võtta.
Muidu on diplomaatidel oht kas inimesena lihtsalt läbi põleda või siis vahel väga vastuolulistest juhistest veidi ogaraks minna. Diplomaatia on vaid üks osa suurest poliitikast ja selles suures poliitilises kaardimängus mängitakse tegelikult pidevalt mitut mängu korraga. Ideaalis võiks suurt poliitikat võrrelda näiteks malemänguga, mida ei mängita mitte nagu asjaarmastajad teevad malelaual, vaid, kui seda tehakse nuppe tõstes hoopis ruumilises (3D) keskkonnas, kus laual tehtavatele käikudele lisanduvad malekäigud ka ülespoole asuvasse ruumi.
Kuid maailmas on olnud ikka perioode, kus peene seltskonna keerulise malemängu juurde on lastud tegelasi, kes teiste malemängu vahele teevad hoopis kabe- või lausa kaardimängukäike. Öelda, et olukord, kus keegi pooltest soovib poliitilise malekäigu asemel mängida kaardimängus turakat, oleks mingi uus olukord, on ilmne soovmõtlemine.
Koduseinte toetus on tähtis
Minu jaoks on võrdluse põhjuseks paar viidet, mida olen lugenud tuntud USA ajaloolase Pipesi raamatutest Venemaa kohta, kus ta rõhutab, et Venemaa valitsejad olevat alates mongolite ajast võtnud üle traditsiooni, kus nad naljalt oma kodust kaugemal üldse läbirääkimisi ei pea. Koduseinte toetust loetakse nii tähtsaks ja selles nähakse ka omamoodi võimu näitamist.
Nii vaadatakse ka valmisolekut läbi rääkida mitte kodus kui oma nõrkuse või huvide liialdast väljapaistmist. Seetõttu, kui me valmistume aastal 2020 tähistama sajandi möödumist Tartu rahuläbirääkimistest (Tartu rahu), siis kindlasti tasub sellele teemale veidi sügavamalt mõelda. Sellele viitas ka kunagi Eestis üles kasvanud tuntud jurist ja diplomaat Boris Meissner, kes oli aastakümneid Saksamaa Liitvabariigi valitsuse nõustaja Venemaa küsimustes. USA tänane president jääb maailma diplomaatia ajalukku kindlasti omamoodi sümbolkujuna, sest ta toob suurde poliitikasse teatud temale omast käekirja. Ühelt poolt ärimehe mõtlemist ja nahaalsust, mis ei karda läbirääkimiste lauale lükata ka käike, mida ehk juba aastaid nii avalikult pole juletud avalikkuse ette tuua.
Pole kahtlust, et Trumpil on ärimehena ja showmehena suur annus mängurioskust ja ta mängib oma rolle tegelikult mõnuga. Trump on korduvalt rääkinud oma intervjuudes, et asjadest tuleb rääkida – päeva lõpuks. Nüüd ongi küsimus, millal on see päeva lõpp, kus tasub teha kokkuvõtteid sellest, mida me näiteks oleme juhtunud oma silmaga nägema. Trumpil on veidi pingelised suhted meediaga ja tema puhul tuleb seda asjaolu kindlasti arvestada. Ajakirjanikel on pidevalt kole kiire ja president kasutab seda ajakirjanike nõrka kohta päris julmalt ära.
Kui meiegi meedia on välja toonud nii Trumpi kui Putini kommet lasta teisel poolel end oodata ja siin on meenutatud, et sama komme oli ka meie Lennart Meril üheks enda kehtestamise võtteks, siis manipuleerimine meediaga on ka kindlasti suurte poliitikute üks töövõtteid. Tänane USA president on siin läinud väikse sammu kaugemale, kui seni ehk päris aktsepteeritavaks on peetud. Meedia võib ju end neljandaks võimuks pidada, aga meedia sõltub ise poliitikutest, sest ta elab poliitikute töö edastamisest ja alles siis analüüsist.
USA presidendi esinemist Helsingis ei tasu vaadata omaette, vaid seda tuleks kindlasti vaadata Trumpi Euroopa turnee terviku foonil. Sellesse ringreisi võib vaataja panna enda valikul, kas Trumpi teatud kohmakused, kui ta kõndis Inglise kuninganna ees, et vaene briti impeeriumi valitsejanna jäi suure ja koguka USA presidendi selja taha varju või siis vähemalt nagu näilist allajäämist Venemaa presidendile, kes samuti tegelikult väga professionaalselt välja õpetatud just oma tahte teisele pealesurumise alal. Või me jätame sellest USA presidendi Euroopa turneest meelde ka selle, et Euroopa poliitiline eliit näitas kohtumisel tahtmist täis USA presidendiga võrreldes sageli end vana, väsinud või siis oma tevisega kimpus olevana.
Helsingi oli osa tervikust
Seetõttu sai USA president NATO partneritele edastada oma sõnumi ja seda ilmselt nelja silma all ka vormis, mis ehk paneb midagi muutuma ja mitte vaid sõnades. Kuid just see NATO-sisene otsus võib olla maailma tulevase arengu jaoks hoopis olulisem kui vahetud läbirääkimised USA ja Venemaa vahel. Kuigi maailma tuleviku jaoks on suurvõimude omavaheline suhtlemine kindlasti vajalik tegevus. Nüüd jääbki meil kõigil enda jaoks läbi mõelda, mida siis ikkagi tähendas see väga mitmekihiline mäng, mida me nägime Helsingis USA presidendi pressikonverentsil, või siis peame ootama ära aja, kui nende sõnamängude tagapõhjad saavad juba palju paremini selgeks kujul, mis ei vaja enam nii suurt vaimset pingutust.
Igatahes USA president tunnistas kohtumiselt Venemaa presidendi Vladimir Putiniga koju jõudes, et 16. juulil 2018 Helsingis peetud pressikonverentsil ta lihtsalt vääratas oma sõnakasutuses. Trump pole lasknud end selles suures poliitlises mängus suruda kitsale mängumaale ja tema saab endale lubada vajadusel ka öelda – jah, ma eksisin sõnakasutuses.
Kuigi öeldakse, et see, mis lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale, on mul siiski tunne, et Donald Trumpi võte, mida ta kasutas Helsingis peetud pressikonverentsil ja hiljem USAs tehtud oma sõnavõtu selgituses, on juba läinud tegelikult poliitilise retoorika ajalukku ja uuel sügisel toovad maailma erinevates diplomaate koolitavates kõrgkoolides lektorid seda kaasust oma õpilastele harjutustundides näiteks, kuidas teatud keerulisi olukordi maailmapoliitikas saab lahendada. Meile võib see meeldida või mitte, aga selline suur poliitika paraku on.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
