Viimastel aastakümnetel on üheks kõige põletavamaks ülemaailmseks probleemiks kujunenud kliima globaalne soojenemine. Nüüdseks on sellest esialgu puht akadeemilis-teaduslikust väitlusest saanud sügavalt majanduslik-poliitiline probleem, mis puudutab nüüd juba kõiki maailma riike ja rahvaid. Seda näitas ka ilmekalt möödunud aasta lõpul Kopenhaagenis läbi viidud kõrgetasemeline rahvusvaheline kliimakonverents.
Maa globaalset soojenemist põhjendatakse teatavasti inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatavate kasvuhoonegaaside, esmajoones süsihappegaasi (CO2) sisalduse suurenemisega atmosfääris. Väidetakse, et tööstusrevolutsiooni tulemusena toimub pidev CO2 kuhjumine atmosfääri, sest puuduvad efektiivsed tegurid, mis liigse süsihappegaasi sealt eemaldaksid. Selle tulemusena väheneb maapinna soojuskiirgusvõime maailmaruumi, Maa pind hakkab üha enam soojenema ning lõpptulemusena saabubki kliimakatastroof. Sealjuures tuginetakse ÜRO valitsustevahelise kliimauuringute paneeli IPCC avaldatud andmetele, mille kohaselt ongi aastatel 1861 – 2000 Maa keskmine temperauur tõusnud 0,6 kraadi ning süsihappegaasi tase 30 protsendi võrra. Paraku on aga just CO2 sisalduse suurenemist kajastavad ja avalikult publitseeritud andmed saadud Ameerika Havail paikneva Moana Loa meteoroloogiajaama mõõtmiste tulemustena. See piirkond on aga teatavasti üks Maa vulkaanilisemaid piirkondi. Kuna on üldteada, et tegevvulkaanid “rikastavad” pidevalt atmosfääri süsihappegaasiga, siis võivad ka Moana Loa CO2 mõõtmistulemused suure tõenäosusega olla üle pakutud.
Vahest keeratakse vint üle
Üheks kliimasoojenemise teooria algatajaks ja ka agaraimaks propageerijaks oli ja on ka praegu Ameerika Ühendriikide kunagine asepresident Al Gore. Osavalt oskas see vilunud poliitik ja edukas finantstegelane koondada nn ÜRO kliimauuringute paneelina enda ümber arvuka teadlaste kogu. Aastal 2007 pälvis Al Gore koos eelmainitud teadlastega koguni Nobeli rahupreemia. Suuresti just tänu tema initsiatiivile sõlmitigi 1997. aastal nn Kyoto kliimalepe, mis kohustab sellega ühinenud riike vähendama kasvuhoonegaaside ja sealjuures just põhiliselt CO2 õhku paiskamist või hoidmist selle sisaldust 1990. aasta tasemel.
Euroopa Liidu liikmena ühines ka Eesti 2002. aastal Kyoto kliimaleppega, mis tooks aga sellega kaasas käivate kohustuslike CO2 kvootide ja saatemaksude kehtestamise näol järgnevail aastail Eestile tõsiseid majanduslikke piiranguid, seda eriti meie senises põlevkivil põhinevas energeetikas.
Hoolimata ÜRO autoriteetsest IPCC raportist ja nende poolt esitatud väidetest, leidub teadlaste hulgas siiski skeptikuid (neid nimetatakse sageli ka “vandenõulasteks”), kes julgevad seada kahtluse alla inimfaktori mõju kliima soojenemisele või üldse kogu kliima globaalse soojenemise teooria. Eestis on neist tuntumad akadeemikud Endel Lippmaa, Anto Raukas ning professorid Tõnu Oja ja väliseesti teadlane Arno Arrak. Kõigepealt on need teadlased rõhutanud, et viimase aja meteovaatluste põhjal kliimasoojenemise tõestusena esitatavad andmed on saadud liiga lühikeste vaatlusperioodide alusel. On ära segatud kaks erinevat mõistet — lühiajalised ilmastiku kõikumised ja pikemaajalised kliima muutusi iseloomustavad nähtused.
Teiseks püütakse üle tähtsustada mõningate nn kasvuhoonegaaside (süsihappegaas, metaan) mõju Maa soojusbilansile ja seega ka ilmastikule. Lausa totralt naeruväärsena esitati veel mõni aasta tagasi ühe kliima soojenemise põhjusena kariloomade poolt kõhugaasidena eritatavat metaani. Poleks palju puudunud, kui põllumeestele oleks kehtestatudki lehmade nn “peerumaks”.
Täpseid prognoose pole ikka
Hoopis tähelepanuta on jäetud aga merevee ja atmosfääris paikneva veeauru kui ühe põhilise kasvuhoonegaasi osa üldises Maa kliima kujundamises. Nimelt neeldub 70 protsenti maale langevast päikesekiirgusest esmalt just ookeanis. Seetõttu kannavadki ookeanide suured veemassid hoovustena endaga kaasas tohutuid soojushulki, mis sõltumatult inimtegevusest kogu Maa kliimat mõjutavad. Teame ju väga hästi, kuidas sõltub kogu Euroopa kliima meid lausa keskküttena soojendavast Golfi hoovusest. Pole vaja ka just erilisi meteoroloogilisi teadmisi, et tunda, kuidas mõjub meie ilmastikule pehmendavalt veeaur pilvkattena.
Siinjuures tuleb rõhutada, et Maa kliima, nagu seda näitavad geoloogilised jt uurimused, on aegade jooksul palju muutunud ja muutub paratamatult ka tulevikus, sõltumata inimtahtest ja tegevusest. Tänapäeva ülemaailmne meteoroloogiateenistus, hoolimata oma käsutuses olevast hiigelaparatuurist ja globaalsest infost, ei suuda täpselt isegi ühe kuu ilmaprognoosi anda, sest tegureid, mis seda mõjutavad, on siiski väga palju.
Veelgi rohkem on põhjusi, mis mõjutavad pikaajaliselt kogu Maa kliimat. Nüüd aga tahavad ÜRO “kliimaprofessorid” ja nendega kaasa jooksvad poliitikud kogu Maa kliima edasise kujunemise panna ainult ühele kaardile — inimtegevuse poolt atmosfääri paisatud süsihappegaasile. Samal ajal on kindlaks tehtud, et inimtegevuse mõjul atmosfääri paisatud süsihappegaasi hulk moodustab vaid tühise osa, umbes viis protsenti Maa atmosfääri eritatavast CO2 koguhulgast. Ülejäänu on looduslike protsesside — vulkanismi, orgaanilise aine kõdunemise, organismide hingamise jm — poolt tekitatud ja see on toimunud inimtegevusest sõltumatult juba aastatuhandeid.
Eelkirjutatu muidugi ei tähenda, et peaksime jätkama senises tempos fossiilkütuste piiramatu põletamisega oma loodusvarade raiskamist. Seetõttu võib lõppkokkuvõttes praegusest “kasvuhoonegaaside piiramise” kampaaniast isegi omajagu kasu olla.
i
ARVI LIIVA
