Lugesin, et Kasahstani president N. Nazarbajev kohtus Hiinas toimuva Aasia riikide kokkusaamise raames oma ametivennaga Mongooliast, kellel juhtus just sel päeval olema sünnipäev. Kahe riigi juhid meenutasid, et sel aastal möödub veerandsada aastat nende riikide vahel sõlmitud koostöölepingust. Huvitavam on hoopis see osa, et Mongoolia pidi tähelepanelikult jälgima, kuidas on Kasahstani uue pealinna Astana areng kahekümne aasta jooksul toimunud, ja nüüd uurib Mongoolia ise võimalust, et ehitada mitte kaugele tänasest riigi pealinnast Ulanbaatarist uus (pea?)linn, mille nimeks peaks saama Maitar.
Mongoolia on väga innovatiivne riik ja päris huvitav, kuidas nad planeerivad seda uut linna stepis. Tahaks loota, et nad on palju õppinud tänase Ulanbaatari senisest arengust. Mingil hetkel tahtsid nad ehitada Dubai eeskujul ja isegi sarnaseid klaas- ja betoonmaju, aga just Mongoolia steppi klaasmajad eriti ei sobi, sest seal on pidevalt liivatormid, mis suurtele klaaspaneelidele ei halasta. Taoliste Dubai liivakõrbesse sobivate klaasist pilvelõhkujate ehitamine pärast esimest negatiivset kogemust vist peatati ja ei tea, kas nüüdseks leitud just sellesse steppi enam sobiv arhitektuuritüüp.
Kasahstan tahab uut pealinna
Kuid tuleme ikka selle võimaliku pealinna nihutamise teema juurde. Sellest on ikka räägitud, aga üldiselt sellel teemal tõsiselt ei diskuteerita. 6. juulil on Kasahstanis lausa riigipüha, mida siin kutsutakse Astana ehk pealinna päevaks ja sel aastal on tõesti põhjust uue pealinna ehitamisest enam rääkida. Kasahstan võtab sel aastal kokku uue pealinna (kasahhi keeles tähendabki sõna astana ka pealinna) arendamise loo. Juba täna on selge, et Kasahstani jaoks on see projekt õnnestunud ning see on kindlasti edulugu ka riigi haldussüsteemi arengu seisukohalt. Milles siis selle ettevõtmise mõte, et isegi naaberriik Mongoolia mõtiskleb millegi taolise kordamisele? Riigi pealinna nihutamine Astanas oli seotud väga tõsiste rahvuslike probleemidega, mis olid nõukogude aja järelmina jäänud Kasahstani ühiskonda aastaks 1991. Võiks öelda, et uue pealinna ehitamise alustamine ajal, kui riik oli endise tootmisstruktuuri kokkukukkumise ajal majanduslikult suures kriisis, oli ikka väga julge eksperiment. Täna saab kokkuvõtteid teha, et see oli Kasahstani jaoks selgelt vajalik samm ja on end ka majanduslikult igati õigustanud. Mis on siis Kasahstanis selle kahekümne aasta jooksul toimunud? Võiksime öelda, et tänu haldusreformi instrumentidele on Kasahstan täna kolme miljonilinnaga riik ja seda poleks ilma taolise reformita ilmselt tänaseks päevaks muidu saavutatud.
Kuid Kasahstani viimase kahe aastakümne haldusreformide mõistmiseks tasub meenutada 17. ja 18. detsembrit 1986 Almatõs, mis läheb Kasahstani lähiajalukku väga traagilise päevana, sest tudengite rahumeelse rahvusliku meeleavalduse ajasid linnas asuvate sõjatehaste „vabatahtlikud“ verise vägivallaga laiali . Sellest kuupäevast dateeritakse Kasahstanis uue ajastu algust ja siit on näha, et NSV Liidu kui hiigelimpeeriumi lagunemine ei alanud siiski vaid Poola laevaehitajate vastupanust ja Balti riikides toimunud laulva revolutsioonist, vaid päris aktiivsed oldi samal ka Kasahstanis ja Mongoolias. Almatõlt riigi pealinna staatuse äravõtmine oli esialgu hädaabinõu, kuid sellest abinõust on kasvanud välja idee, mis annab riigi erinevatele piirkondadele arengustiimuli. Astana arengu foonil on riigis kuulutatud välja poliitika, et kui mõne piirkonna keskus kasvab oma elanike arvult miljonilinnaks, siis antakse sellele linnale uus staatus. See saab vabariikliku alluvusega linnaks ja samas tuleb valida selle piirkonna administratiivseks keskuseks hoopis uus linn.
Nommadide laagrist sai suurem asula
Nii juhtus ka Astanaga. Põhja-Kasahstani stepis asunud nomaadide laager kujunes ajapikku asulaks, mis 1832 sai nimeks Akmilins, suure uudismaade kampaania ajal Tselinograd (ehk Uudismaa linn) ning 1992 taastati jälle Akmolinski nimi. Kuid otsustav oli siiski 1997. aasta otsus tuua siia riigi pealinn ja alates 1998. aastast kannab see nime Astana (ehk siis pealinn). Kasahstani kõik linnad on oma elanike koosseisult paljurahvuselised, aga alates Kasahstani iseseisvumisest on nendes suuremates keskustes kasahhi elanikkond enamuses (Astanas näiteks 59,5 protsenti kasahhe).
Astana arengust teame päris palju, sest ka riigi presidendi isiklik initsiatiiv on selle linna arengu maailmale imetleda seadnud, sest siin on oma kätt proovinud tõesti ka maailma juhtivad arhitektid. Vähem teame me aga Astana pealinna piirkonna uuest keskusest Kokshetaust ja selle linna viimase aja arengutest. Kui Põhja-Kasahstanis oli aastaks 1991 ehk kõige suuremad probleemid kasahhi elanikkonna vähesusega, siis tänaseks on olukord tänu haldusreformidele muutunud. Akmola oblasti keskuseks saanud Kokshetau on hakanud samuti kiirelt arenema ja rahvaarv on siin samuti kasvutrendis, ulatudes juba 715 000 elanikuni, mis annab pikemas perspektiivis lootust, et Kasahstani on tekkimas veel üks uus miljonilinn. Tasub meenutada, et ka uues Akmola oblasti pealinnas Kokshetaus on kasahhe 53,4 protsenti. Kuid aastal 2018 räägitakse seoses selle haldusreformi meetmega enam hoopis Lõuna-Kasahstani piirkonna keskusest Somkentist, mis sai värskelt uueks miljonilinnaks Kasahstanis. Riigi president allkirjastas selle sündmuse järel seaduse, millega Somkent sai vabariikliku alluvusega linnaks, ja samas kaotas see uus miljonilinn selle piirkonna administratiivse keskuse staatuse. Kasahstanis ollakse veendunud, et miljonilinnad ehk vabariikliku alluvusega linnad arenevad ka ilma, et nad peaksid olema administratiivkeskused. Samas, andes uutele keskustele piirkonna administratiivsete keskuste staatuse, saab sel moel anda vajaliku arengutõuke uutele linnadele. Seoses Somkenti staatuse muutusega on tekkinud vähemalt Kasahstanis ja Türgis aga lausa meediaažiotaaž, sest uus Lõuna-Kasahstani (Turkestani) administratiivne keskus saab olema kogu turgi keeli rääkiva maailma üks ajaloolisi keskusi Turkistan, kus täna elab vaid 227 098 elanikku.
On selge, et see peaks Lõuna-Kasahstani piirkonna elu kasvama panema, sest just praegu on käivitunud Siiditee projekt, mille üks osa puudutab ka seda piirkonda ja siin ennustatakse Turkistani linna elanike arvu plahvatuslikku kasvu. Väga olulist toetust saab see piirkond Türgist, sest juba aastal 1991 on just siin asutatud Kasahstani-Türgi ühine ülikool (Ahmed-Yesevi ülikool) ja arvatakse, et uues olukorras peaksid just islamimaailma investorite pilgud enam siia piirkonda pöörduma.
Mida võtta üle Kasahstani kogemusest?
Meie haldusreformid, mis on kui tsementeerinud mingid vanad administratiivsed keskused, on tegelikult takistanud piirkondade arengut. Mida võiksime Kasahstani kogemusest üle võtta? Eestis tundub olevat vara unistada miljonilinnast, aga siiski võib merealune tunnel Tallinna ja Helsingi vahel luua Soome lahe äärde Eesti-Soome ühislinna, mille suurt kasvu ei oska me täna ehk päriselt ettegi kujutada. Eestis võiksime otsustada, et kui linnas on üle 100 000 elaniku, siis saab see linn eristaatuse. Eks ta siis tekitab kohe küsimuse, kuhu rajada uus Eesti Vabariigi pealinn, sest ammu on juba räägitud, et Tallinn on Eesti oludes nii suur, et see areneks ka ilma pealinna staatuses olemata. Esialgu on see mõte kindlasti ehmatav ja kohe leidub kriitikuid, kes hakkavad vanast kinni pidama, aga just Kasahstani kogemus annab julgustust vabastada end stampidest. Muidugi tekib küsimus, kuhu võiks siis Eesti kujundada riigi uue ja ülimoodsa kõrgtehnoloogilise pealinna. Minul on kaks pakkumist, milleks üks variant võiks olla Paldiski, millele oleks küllaltki lähedal meie moodsam Ämari lennuväli. Kui seaksime arenenud linnade piiriks 100 000 elanikku, siis võiks tekkida stiimul ka Tartul, et saada oma arengus uude staatusse. Seoses sellega tuleks Tartulgi loobuda olemast Lõuna-Eesti halduskeskus. Nüüd oleks juba sealsete elanike jaoks küsimus, kas uueks Lõuna-Eesti halduskeskuseks võiks tulevikus olla Elva või suudavad näiteks Otepää, Võru, Põlva, Pärnu või Jõgeva hoopis paremini seda ülesannet täita.
PEETER JÄRVELAID
