Kuidas me Endla puisniitu korrastasime

Kes lootis laupäeval mööda Männikjärve raba laudteed ja Mustajõe äärset rada kulgedes  Endla järve äärde jõudes vaikust ja rahu nautida, pidi puisniidu ääres jalamaid ringi pöörama, sest seal tervitas matkajaid viie võsalõikaja ühtlane undamine, sekka mootorsae tunduvalt karmimad hääled.

Puisniidus käisid koostöös RMK loodushoiuosakonna Ida- Eesti piirkonna töötajatega talgud. 11. septembril 25 aastaseks saanud kaitseala loodusväärtuste säilitamisele otsustasid oma tehnikaga appi tulla üksteist inimest.

Kui meie postkastidesse septembri keskpaigas talguteated potsatasid, leidsime üksmeelselt: Endla kaitseala on meile väga palju andnud, eelkõige just emotsionaalses mõttes. On tulnud aeg tegudega omalt poolt ka midagi vastu anda.

Toomal laupäeva hommikul kogunedes selgus, et kogu varustust ei tulegi ise puisniidule tassida, sest RMK loodusvaht Viljar Purgel pani kõik meie pambud, mida iseenesest vähe polnudki,  ATV kärusse ja pea terve käru sai seda kraami täis. Meid ootas ees lõbus jalgsimatk töökohta. 

Iludusvõistlus ja äpardused

Tühi kott püsti ei seisa ja et osa rahvast oli üsna kaugelt tulnud, jõime enne tööleasumist veel tassi kohvi ja panime hunniku võileibu pintslisse. Leppisime kokku, et töötame seni, kuni väsime või päevavalgus otsa saab. Tehnikaomanikud pidid ikka kolm korda üle õla sülitama ja lootma, et nende töövahendid mahvile vastu peavad. Läksime siis üksteisest võimalikult kaugele ja tegime needki rituaalid ära.

Puisniidul korraldasid naised kõigepealt võsalõikajate iludusvõistlused. See ei käinud nii, nagu meestel kombeks, et kellel kõige võimsam töövahend. Meil käis rebimine puhtalt graatsia peale. Võitjaks tuli konkurentsitult Eerika, sest tema oli äsja spetsiaalselt puisniidule mõeldes uue töövahendi soetanud. Nagu õhtul selgus, pidas uus masin hästi vastu ja temaga oli lausa lust töötada.

Tööjärg kätte saadud, asus igaüks oma heinakaart “nosima“. Pooleteise tunni pärast jäi Antsul oma „võsakat” käima tõmmates nöör pihku. Selgus, et miski oli lahti tulnud, aga kinni seda enam panna ei saanud, sest puudus vajalik võti, millega just see osa masinast lahti võtta. Kiiresti korraldasime asjad ümber nii, et keegi tööta ei jäänud, kuid viie masina asemel töötas edaspidi puisniidul siiski neli. Need pidasid aga kõik õhtuni vapralt vastu.

Kõige suurema koormuse osalisteks saidki Ants ja Kalle, nemad niitsid tühjaks tervelt kuus paagitäit ja kõige karmimates tingimustes. 

Metsaheina kuivatamine nõudis aega

Endla puisniit on umbes kolme hektari suurune ja kaitseala niitudest kõige liigirikkam. Endlas on nii aru- kui ka puisniite. Mõne niidu puhul ei ole selgelt mõistetav, miks kogu ala pole kaitse alla võetud (näiteks Vardja niit). Aruniit ja puisniit erinevad eelkõige selle poolest, kui palju on seal põõsaid-puid.

Puisniidud on enamasti inimese käe läbi tekkinud metsaheinamaad. Seepärast kutsutakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks. Sellise ala püsimajäämiseks on vaja inimesel seal pidevalt toimetada. Varem oli püsimajäämine lihtsam, sest seda oli eluks vaja. Meie esivanemad harvendasid metsa, talumees sai puisniidult heina, lehisvihtu, hagu, puitu, kuid ka pähkleid, seeni, marju ja ravimtaimi. Puisniidu väljakujunemiseks kulub umbes sada aastat.

Puisniidu niitmist alustati alati pärast 10. juulit ja esimesel nädalal niideti maha kolmandik heinamaast, sest keegi ei teadnud ju kunagi, millised ilmad tulevad. Metsaheina kuivatamine oli aga aeganõudev töö, paar päeva keerutati seda rehadega, siis riisuti varjulisemates kohtades kokku ning viidi rehasületäitena valgematesse ja lagedamatesse kohtadesse.  Hangu metsaheinamaal tavaliselt ei kasutatud, ka mitte saadude tegemisel ega küüni panekul, see tööriist oli eelkõige põlluheina jaoks. Lagedal liigutati ja rulliti heina rehadega kolm-neli päeva. Enne nädalast kuivamist ja rullimist ei pandudki heina kokku. Vihmahoogki oli vajalik. Miks heina nii pikalt töödeldi? Aga ikka sellepärast, et heintaimede seemned pidid mulda tagasi saama. Lisaks tõid seemneid siia  ka tuul, loomad, linnud. Ilmast sõltuvalt niideti heinamaa osi aastate lõikes eri aegadel, eks seegi soodustas hilisemate õitsejate seemnete valmimist. Varem kui seitsmevennapäeval ei tohtinud metsaheinamaale minna, sest lehe- ehk lambahein pidi varase niitmisega ära kaduma. Metsaheinamaa niitmisele kulus enamasti kolm nädalat, seejärel algas võsaraie ja siis lasti ka loomad metsa.

Suuremaid puid võeti puisniidul maha talvel, raiet tehti valikuliselt. Mahajääv hein, puukõdu annavad niidule orgaanilist ainet, mistõttu on muld niidul viljakas. Kui puisniitu ei hooldata, siis võib ta mõnekümne aastaga segametsaga kattuda. Peamiseks puisniitude väljasuremise põhjuseks ongi käsitsiniitmise asendamine masinatega. Viimastega ju kaugele metsa, kuhu ei lähe vahel isegi mitte korralikku teed, ei pääse, ja puude vahel masinatega niita ei saa. Tänapäeval on puisniidud oma varasema majandusliku tähtsuse peaaegu täielikult minetanud — heina saadakse lagedatelt kultuurheinamaadelt ning metsa tehakse eelistatult lageraietena.  

Puisniidud säilivad tänu entusiastidele

Puisniitude säilitamise muudab majanduslikult keerukaks asjaolu, et looduse mitmekesisuse säilitamisest saadav tulu on kaudne, enamasti eelkõige looduse seisukohalt, kuid ka inimesele loodushariduse ja rekreatsiooni võimaldamiseks. Samas on aga hästi märgatavad suured kulutused. Niitude hooldamise korraldamiseks on vaja kohapealseid entusiaste, kes sellega tegeleksid. Endla looduskaitsealal on väärtuslikud niidud enamikus kõik aastatel 2002- 2008 taastatud- hooldatud ja seda ikka kohapealsete looduskaitsjate eestvedamisel. Nende alade allesjäämiseks on aga väga oluline, et see töö jätkuks.

Hoo­li­ma­ta se­nis­test pin­gu­tus­test kahaneb väär­tus­li­ke puis­nii­tu­de pin­da­la Eestis üha enam. Ühes puis­nii­tu­de ka­du­mi­se­ga teeb al­lak­äi­ku ka säi­li­nud nii­tu­de öko­loo­gi­li­ne sei­sund ja lii­gi­rik­kus. Just sel­lis­te mõtle­mapa­ne­va­te jä­rel­dus­te­ni jõud­sid mit­med meie tead­la­sed ühi­ses puis­nii­te puu­du­ta­vas analüüsis.

Puisniitude ilu on rõhutanud ka külastajad, kellel on olnud võimalik mõnel neist kevadel või suvel viibida.

Ka Endla looduskaitseala kahel matkarajal — Endla järve rajal  ja Võlingi allika rajal — on võimalik puisniitude liigirikkuse, värviküllusega tutvuda. Tuleb ainult valida selleks sobiv aeg. Imeilusa sügisilmaga laupäeval jätkus külastajaid ka Endla puisniidule. Käidi perekonniti ja suuremate ning väiksemate sõpruskondadena.

Talgulised said pärast tööd nautida Riina keedetud maitsvat talgusuppi, seejärel näitas Vooremaa fotograaf Anatoli Makarevitš oma pilte Endla looduskaitsealalt. Kahjuks tunduvalt väiksemat valikut saab näha Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis  alates 18. oktoobrist. Näitus on üleval kuu aega.

Miks puisniit on liigirikas

*Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on võrdlemisi aeglane protsess, võib kõrge liigirikkuseni jõudmine nõuda aastasadu kestvat hooldust.
*Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Suur elupaigaline mitmekesisus tekib siis, kui kaks nii erinevat kooslust nagu mets ja niit omavahel põimuvad. Sellises komplekskoosluses puisniidul leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid, mis pole enamasti neile päris optimaalne, ent siiski kasvamist ja arenemist võimaldav.
*Liigirikkust mõjutab oluliselt mulla happesus (pH). Happelisel mullal saab normaalselt edeneda vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad.
*Ka mulla viljakus on väga oluline. Osutub, et eri liiki taimi kasvab vähe nii väga vaesel kui väga rammusal mullal. Toitainete külluse korral kasvavad taimed suureks ning tugeva konkurentsi tõttu tõrjutakse välja aeglase kasvuga ja väiksemad liigid. Samataolise efekti annab sageli ka mulla niiskusesisaldus.<br />*Suure liigifondi olemasolu, st ümbruskonna floora liigirikkus. Kuna taimekooslus on liikide ringe mõttes avatud süsteem, siis saab kõrge liigirikkus kesta üksnes juhul, kui floora ka lähemas ümbruses ei vaesu.

*Prae­gu on maaülikooli andmetel Ees­tis puis­nii­te säi­li­nud vaid 8400 hek­ta­ril, mil­lest 6000 hek­ta­rit on tai­me­lii­gi­rik­ku­se tõttu loo­dus­kait­se­li­selt kõrge väär­tu­se­ga.

*Ala­tes 2003. aas­tast on puis­nii­tu­de taas­ta­mi­seks ja hool­da­mi­seks mõel­dud toe­tus­ra­ha ja­gu­nud kõige enam tu­han­de hek­ta­ri jaoks.

*Pi­ke­mas pers­pek­tii­vis tä­hen­dab se­ni­sel ta­se­mel ra­has­tu­se jät­ka­mi­ne se­da, et meil säi­lib­ki vaid tu­han­de hek­ta­ri ja­gu puis­nii­te.

i

HELVE LAASIK