Aastaid tagasi tõi hea tuttav meie maakodu aeda sireliistiku, mis oli talle kingitud, kuid mida tal kuhugi mulda torgata polnud. Põõsas kosus kiiresti ja on juba mitmel kevadel õisi täis olnud, kuid tänavune talv polnud talle meele järele ja mitmed oksad jäidki raagu.
Kui sellest sireliomanikule rääkisin, palus ta, et ma tõbiseid oksi veel maha ei saeks, ehk kosuvad uueks kevadeks. Kinnitasin, et ei tee seda mingil juhul. Ennegi on mõni vahepeal põdenud puu või põõsas aasta pärast taas reibas välja näinud, pealegi eelistan ilule elu, see tähendab, et aia üldine väljanägemine pole mulle nii oluline kui sealsete asukate ellujäämine.
See jutuajamine tuleb tänavusel põuakevadel taas ja taas meelde, kui murutraktoreid, niitjaid ja trimmereid mürisemas, undamas ja jõuramas kuulen. Mida ometi nii sageli ja sellise usinusega niidetakse, kui muruplatsid juba ammu januselt kollendavad? Tõsi, aasta eest oldi mõnel pool kiire rohukasvuga ju hädaski ning haljasalad vajasid sagedast niitmist, aga aastad pole ometi vennad!
Eestlane armastab rõhutada, et tal on veel alles matsimõistus ja talupojatarkus, aga viimaste nädalate liighoolikas, kohati lausa hüsteeriline haljusega võitlemine paneb selles tublisti kahtlema.
Eks ole ju olulised mõlemad, nii ilu kui elu, aga mõnikord peab lihtsalt veidi sügavamalt järele mõtlema, kas esimese ihalemine teist ei tapa.
Aga ehk on asi mõnel puhul lihtsalt rahas?
Mõistagi makstakse palka ainult tehtud töö eest, ja kui muruniitja saab raha läbitud kilomeetrite või kulutatud bensiiniliitrite järgi, siis, teadagi…, aga kuhu ikkagi jääb see paljukiidetud maamehetarkus? Üks hiljutine leiutis on ka töötute aktiviseerimine ehk tööga taasharjutamine, suunates neid niitja taha kõndima või selle rooli istuma, aga sellegi aktsiooni peaksid koordinaatorid eelnevalt läbi mõtlema ja tõstma mõnikord pilgu ka taeva poole, kus veekraanid juba üle kuu aja praktiliselt kuivad. Kui ilmateadet uskuda, siis on ka lähipäevade vihmaõnn üürike ja kohatine.
Enne jaani palu vihma, pärast tuleb isegi, ütleb rahvatarkus.
Kui aga pilk põuasest taevast taas maa peale tuua, siis võiks märgata, et väga paljudes asulates on aasu, pargisoppe ja teeservi, mis justkui kellelegi ei kuuluks, aga mis lausa karjuvad niitmise järele, mõni paik juba mitu aastat. Ehk annaks ülipüüdlikud murutrimmijad mingi nipiga sinna suunata? Et kes maksab? Tean üht tagasihoidliku moega ja kaugeltki mitte jõukal järjel külameest, kes väikese kodulähedase pargi, mis kah justkui kellelegi ei kuulu, vähemalt korra suve jooksul n-ö oma kulu ja kirjadega üle niidab, et „ilusam kaeda oleks“. Suhtumise küsimus. Mitme kandi pealt.
KAIE NÕLVAK, keeletoimetaja
