Viimased 10 aastat nii Põltsamaa kui ka Jõgeva kunstikoolis õpetajana töötanud Piret Järv on jõgevalastele teada Kunsti Kodu perenaisena. Eriline kodu ja värvilised maalid peidavad endas aga naisterahvast, kes pakub kodu tänavakassile ning peab tähtsaks uskumist, et halba ei tohi karta, sest siis ei jõua ka hea sinuni.
Sa oled sündinud Jõgeval, aga vahepeal ära käinud.
Jah, sündinud ja kasvanud olen siin. Kõrgkooliõpingute ajal asusin Tartusse, kuna õppisin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Vahepeal elasin ka Tallinnas, kuid nüüd olen Jõgeval tagasi.
Mis ajendab üht noort inimest Jõgevale tagasi tulema?
Tunnen, et vähemalt mina saan toimida kõige paremini seal, kus olen sündinud ja kasvanud. Soovitatakse ju ka süüa kodumaist toitu, sest see on tervisele kõige parem. Niisamuti tunnen mina, et sünnilinna õhk on mulle inspireeriv. Suurtesse linnadesse on tore minna, aga alati on hea tagasi tulla. Ka minu ema, isa ja vanaemad on siin Jõgeval. Mul on igal hetkel võimalus minna ema juurde juttu ajama, kui selleks vajadust tunnen. Lisaks käivad õde ja vend nädalavahetustel külas.
Sa oled nii kodu kujundamisel kui ka üleüldse kasutanud palju perekonna vanu asju.
Mõnele meeldivad kaasaegsed ja moodsad asjad, aga ma olen alati tundnud, et antiikesemetel on teistmoodi hing ja elu sees. Näiteks elutoas olev diivan on kuulunud minu vanaemale, millel minu isa lapsena magas, ning kapp magamistoas kuulus teisele vanaemale.
Sinu koridoris on vitraažaken, mille klaasid on samuti pärit perekonnast.
Vanaisal oli Ihastes suvila, kus ühe toa kaks seina olid klaasist ja alumises ning ülemises servas olid värvilised klaasid. Lapsena imetlesin, kui imeline ja äge see oli. Kui suvilas remonti tehti ja see elumajaks ehitati, siis need klaasid jäid üle ja mul on hea meel, et mälestuse killud on mul siin olemas. Vana maja laka pealt leidsin mängubussi, mis oli isa lapsepõlve mänguasi. Võib-olla mõne jaoks on vanad asjad kõhedad, aga minu arust on neil oma hing.
Kui suurt rolli perekond Su praegustes tegemistes mängib?
Mina töötan Jõgeva kunstikoolis ja ema töötab Betti Alveri muuseumis, mida oleme kunstikooliga külastanud ja korraldanud näitusi, isegi üks meie lõpuaktus toimus seal. Väikses linnas saab vanematega igapäevase suhtlemise kõrval ka praktilist koostööd teha. Ühed minu parimatest sõpradest on mu õde ja vend. Ma arvan, et sõbrannad-sõbrad tulevad ja lähevad, aga perekond on jääv ning seda tasub hoida. Kurb on mõelda, et on inimesi, kes isegi oma sugupuud ei tea.
Su ema tegeleb väikestviisi kunstiga. Su seinal on ema tehtud maal Sinust.
Jah, seal olen mina väiksena, ema maalis. Kunst ja muusika on meie peres sees. Kunagi ajas ema Jõgeva kunstiühingu asju, aga ennast kunstnikuks ta kunagi pidanud ei ole. Lapsepõlvest meenuvad mulle riiulis olnud kunstiraamatud, mis lõhnasid teistmoodi ja mida sai vaadata. Kõik see on emast tulnud. Isa oli üks nendest, kes algatas kunagi Jõgeva linna Aasta Kunstiostu traditsiooni. Ema korraldab praegu muuseumis näitusi ja tegeleb aeg-ajalt kodus maalimisega. Minu õde on Tartus algklasside ja kunstiõpetaja.
Kas perekonna kaudu jõudsid ka ise kunstini?
Võib nii öelda. Kui üritan meenutada, kelleks ma kunagi saada tahtsin, siis päris väiksena, nagu enamus väikseid tüdrukuid, soovisin saada printsessiks, kes elab lossis ja tal on hästi palju loomi. Samas tahtsin olla ka laulja. See, et kunst ja loominguline tegevus on minu jaoks loodud, selles ma ei kahelnudki. Kooliajal tegelesin ka tantsuga.
Gümnaasiumi lõpus osutusid valikuteks tants, muusika või kunst. Tants ja muusika langesid ära, sest muusikakoolis ma ei käinud ning tants ei tundunud ka päris see ainuõige. Küll aga õnnestus mul sisse saada Tartu Kõrgemasse Kunstikooli, hoolimata sellest, et laste kunstikoolis ma ei käinud. Minu esimene mõte oli saada moeloojaks, aga õnneks kunstikool on selline, et seal saab kõiki aineid valida. Esimesteks valikuteks olid mood, fotograafia või meedia. Lõpuks asusin õppima tekstiili erialal, kus sai valikainetena võtta fotograafiat ja aineid ka meediaosakonnast. Õpingute ajal võtsin osa mitmetest moekonkurssidest, näiteks Tartu Mood-Performance-Tantsust ja Riia Habitus Baltiast. Üsna loomupäraselt lõin ka lõputööks oma moekollektsiooni. Hiljem olen oma loomingut esitanud ka Betti Alveri muuseumis isikunäituse avamisel. Moemaailmas eksisteerib suhteliselt karm konkurents ja tundsin, et see ei ole minu jaoks. Küll aga riideid õmblen endale siiani ning olen teinud ka tellimustöid, millest üks on kleit Eesti Laulu konkursil esinejale.
Kaua õpetajana oled töötanud?
Lastega on tore töötada, nad on väga loomingulised. Põltsamaa kunstikoolis õpetasin seitse aastat, augustis täitub kolm aastat Jõgeva kunstikoolis.
Mis tunne on olla õpetaja?
Õpetaja olla on väga inspireeriv. Tihti on mõnel lapsel sellised ideed, et õhtuks tekib endalfi tahtmine pintsel kätte võtta ja midagi valmis teha. Koolis töötades oled nii psühholoog, õpetaja kui ka nõustaja. Kindlasti on see vahel ka väsitav, kuid uus päev toob uue hingamise. Mulle meeldib see, et lapse hinnangud õpetaja tööle on alati siirad ja vahetud. Lisaks kunstikoolilastele olen gümnasistidele õpetanud valikainete nädalal joonistamist ja täiskasvanutele annan keraamikaringi.
Õpetajaamet on üks raskemaid.
Jah, aga see ei ole igav. Võib-olla olen natuke jonnakas ka, et igasuguseid keerukaid ülesandeid endale sean. Hiljem aga tulemust nähes olen rahul õpilase saavutustega ja siis on tunne hea.
Õpilased aitasid Sind ka Kunsti Kodu loomise juures.
Jah. Põltsamaal töötasin seitse aastat ning kui sealt ära tulin, siis lõpetas ka minu esimene lend. See oli tore kursus kirju seltskonnaga. Üks minu hea sõbranna on minu endine õpilane Annika. Ma olin ilmselt rääkinud, et tahan omale loomingulist kodu ja seda poodi teha, mispeale Annika ütles, et tuleb mulle appi. Ta võttis kolm poissi samalt kursuselt endaga kaasa ja tänu nendele sai üks suur ja raske töö – vana ahju lõhkumine – ära tehtud.
Kaua Sa oled Kunsti Kodus elanud?
Nüüd juba kolm aastat, aga Kunsti Kodu kauplus saab 15. juunil kaheaastaseks.
Sa mainisid, et tahtsid väiksena palju loomi. Praegu on Sul Nupsik, kes on tegelikult tänavakass.
Kassidega on mul suur sõprus. Minu sündides oli meil peres Siiami kass Gita, kes sai just oma esimese pesakonna. Kassipojad anti ära ja siis saabusin perre mina. Kassidel ongi nii, et kui neil veel emainstinkt on, siis nad võtavad omaks mistahes loomakutsika. Niisiis oligi minu lapsehoidjaks kass Gita. Ta nurrus mind magama, ja kui ema mind köögis ei kuulnud, siis kass häälitses ja kutsus ta kohale. Gita elas kõrge eani, 19-aastaseks.
Lapsena uskusin siiralt, et oskan kasside keelt, ilmselt me suhtlesime Gitaga ka. Pärast seda olen tähele pannud, et kassid suhtuvad minusse hästi, eks nad saavad aru, kes neid mõistab.
Kui ma siia oma kodu sain, mõtlesin, et mul võiks kass olla. Mõtlesin naljaga, et mulle sobiks siia koju valge või maagiliselt must kass. Samas muretsesin, et kuidas ma ta küll leian, sest õige kassi peab ära tundma. Ükskord istusin kodus ja nägin aknast, et üle tee istub valge kass ja vaatab mulle otsa. Tema istus ja vaatas ning mina istusin ja vaatasin vastu. Niimoodi istusime mitmeid õhtuid. Tal olid nii kummalised silmad ja selline pilk, et ta vaatab mulle hinge põhja ja räägib ära kõik oma mured. Mõtlesin talle süüa anda, aga selle peale ta jooksis esialgu hoopis minema. Lõpuks sain talle pai teha, kuigi esiti ta ei saanud arugi, mis ma teha üritan.Seepeale ta ohkas nii sügavalt, mis oli väga kurb ja õnnis hetk. Ilmselt ei olnud keegi talle kunagi pai teinud. Praeguseks on ta on kõige malbem, korralikum ja tänulikum kodukass.
Muusikasõbrad teavad Sind tegelikult P-Jayna.
Muusikat kirjutasin juba lapsena süntesaatori taga. Mõtlesin sõnad välja ja siis esinesin sünnipäevadel või vanematele. Kõige varasem kogemus, mida mulle on räägitud, oli väiksena, kui isa pani mikrofoni keset toa põrandat salvestama ja mind sinna kõrvale. Mina olin mikrofoni juurde läinud ja lalisema hakanud. Asjalikum salvestus on regilaulu stiilis utoopilise tekstiga laul, mille tegin 4-aastasena.
Mingil hetkel muutus räpp populaarseks. Tegime sõpradega räpi-crew ja esinesime kohalikul hiphopi festivalil. Seal esines ka Tartust s’Poom, kes pani mind tähele. Minu üllatuseks oli tema rääkinud Jarek Kasarile, et Jõgeval elab ainuke eesti naisräppar. Varsti võttis s’Poom minuga ühendust ja kutsus Tartusse oma esinemist vaatama. Olin siis 20 ja sattusin seltskonnas kokku Jarek Kasariga, kes kutsus mu oma laulu juurde, kus oli parajasti naisräppari häält vaja. Tema juures laulsingi loo sisse, mis on ühel ta albumil. See oli põnev kogemus. Eriti äge oli siis, kui talle televisioonis muusikaauhind üle anti ja minu hääl ja lugu taustal kõlasid.
Hiljem küsisin Kasarilt nõu, millist keyboardi osta, et muusikat teha. Tema aga andis mulle oma vana pilli, mille üle oli mul väga hea meel. Nii mul ongi Chalice´i keyboard.
Muusikaga Sa praegu ei tegele?
Kirjutan vaikselt sahtlisse. Räppi ei ole teinud, aga kuna mu unistus oli kunagi ka muusikavideosid teha, siis sellega ma ka aeg-ajalt tegelen. Olen esinenud Tallinnas, Tartus ja Jõgeva linna päevadel. Vahepeal tegin huumoriprojekti Tehnotiiger, mis oli natuke ühiskonnakriitiline, ja peegeldas huumoriga seda, kuidas siin külaelu käib. See projekt pani mind muusikasse vabamalt suhtuma. Tänu sellele leidsin Tallinnast lahedate projektidega tegelevaid tuttavaid. Eelmisel aastal Kunsti Kodu esimesel sünnipäeval võtsin julguse kokku ja esinesin ballaadilike lugudega. Natuke sahtlisse kirjutan, aga ma ei taha, et see mulle kohustuseks saaks.
Kui kaua P-Jay tegutseda jõudis?
Ega P-Jay projekt tegelikult maha maetud ei ole. Aasta 2012 oli kõige aktiivsem aeg, kui elasin Tallinnas ja mu korterikaaslasteks olid mitu muusikainimest. Üks tegeles rohkem arvutis produtseerimisega ja teises toas elas Pille Piir, kes on Otsa kooli lõpetanud ja klaverit õppinud. Üliandekate inimestega olime ühes korteris koos, üheks Eesti Lauluks kirjutasime isegi loo, aga see jäi demoks. Ühel hetkel läksid muusikavideod ja huumorisketšid üle muudeks videoteks.
Me vist jõuame Youtube’ini. Umbes aasta tagasi postitasid Sa esimesed videod.
Jah, võimalik. Tegelikult filminud olin ma igasuguseid asju varem ka, aga ma polnud veel valmis neid avaldama.
Mis ajendab Youtube’iga tegelema?
Youtube’i konto oli mul ammu, kuna tegin tööga seoses lastega videosid ja animafilme. Youtube’i sai üles pandud ka videosid P-jay esinemistest. Videokonkursist “Minu Jõgeva” võtsin ka kunagi osa, mille endalegi üllatuseks võitsin. Mulle meeldib videoid monteerida ja kokku panna.
Youtube’is ei ole ma oma nišši veel leidnud ja ma ei taha ka stampasju teha. Youtube on õpetanud mulle end vabalt väljendama ja julgemalt kaamera ees tundma. Teismelisena tegin peegli ees järgi MTV staaride hulljulgeid make up look’e ja kui juba siis oleks Youtube olemas olnud, oleksin ilmselt sedalaadi videosid postitanud.
Kui keeruline on igapäevatoimetuste kõrval veel mõelda, mis videot teha, millal monteerida ja inspiratsiooni ammutada?
Algul kartsin, et mis siis, kui mul saavad mõtted otsa. Öeldakse, et järjekindlus on oluline, et kui jätad lünga, siis inimestel kaob huvi. Samas on kõigega nii – ka kunstis, näiteks mõeldes mis ülesandeid lastele kunstikoolis anda. Vahel tuleb neid ideid nii palju korraga ja siis tulebki kirja panna. Kui vahel ideid ei tule, siis lappad oma ideede kataloogi. Sama on ka videotega. Vahel on energiat ja aega, siis filmid mitu ideed. Ma olen aru saanud, et ühe tegevusega puhkad teisest tegevusest. Ma olen rahutu ka, et kui mul midagi teha ei ole, siis mul hakkab igav.
Mis vanuses inimesed su videoid vaatavad?
Kuna kunstikoolis paljud lapsed tulevad mu juurde ja küsivad mõne asja kohta, siis ma saan aru, et mu enda õpilased ja ilmselt nende sõbrad vaatavad. On ka täiskasvanuid, aga ilmselt lapsi rohkem.
Kui kaugele Sa plaanid kanaliga areneda?
Kuulsus ei ole minu jaoks elus kõige tähtsam. Tunnen, et liigne tuntus võib saada elus mulle hoopis takistuseks. Unistustel on ju kombeks täide minna ja ma ei ole julgenud liiga suurelt unistada. Kunsti Koduga olen näinud, et kui ma avan inimestele oma uksed ja hinge, siis see pole halb. Ma olen nii huvitavate inimestega suhelnud tänu sellele, et mul on uksed valla. Kardad ju ikka, et halvad asjad juhtuvad, aga siis ei tule ka head asjad sinuni.
Millest Sa praegu unistad?
Praegu on huvitav aasta. Tunnen, et mingid unistused on juba täitunud: mul on kodu ja kauplus. Tunnen, et see aasta on mingite uute alguste aasta. Osa asju on ennast ammendanud ja põnevad muudatused on tulekul, ainult ma ei tea veel, mis need on. Ainus, mille olen universumile välja öelnud, on see, et ma tahan olla õnnelik. Suvel läheme õe ja sõbrannaga reisima. Sinna lähme lennukiga, edasi on seljakottidega seiklemise aeg. Ühed seiklused saavad kindlasti ka sealt alguse. Loodetavasti läheb ka augustis toimuv kohvikutepäev hästi.
Kas Sa näed oma tulevikku Jõgeval?
Hetkel küll, aga ette ei tea kunagi, mis elul põnevat minu jaoks varuks on. Olen saanud aru, et oluline on olla avatud ja mitte kramplikult mingitest unistustest kinni hoida, sest tegelikult võib palju parem asi sind ees oodata. Tuleb olla positiivne ega tohi karta.
Nimi: Piret Järv
Sünniaeg: 26 september 1984
Haridus:
2004-2008 Tartu Kõrgem Kunstikool tekstiilikunsti eriala
1991-2003 Jõgeva Gümnaasium
Töökäik:
2016 – … Kunsti Kodu ateljee – kauplus
2014 – … Õpetaja Jõgeva Kunstikoolis
2008 – 2014 Õpetaja Põltsamaa Kunstikoolis
KERTTU-KADI VANAMB
