Optimistliku ja noorusliku olemisega Ines Undritz võib oma kauni kodu aknast nautida vaadet Saadjärvele. Silmitseda suvist peegelsiledust või talvist lõputuna näivat lumevaipa, millel tumedate kogudena liiguvad kalamehed. Vaevalt võiks arvata, et pea pool sajandit nautis ta oma valduste vaadet Lõuna-Aafrikas.
Keerulistel sõjaaegadel Saksamaale jõudnud Ines on pärit Kuressaarest. Saksamaal sai ta tuttavaks oma tulevase abikaasa Rolf-Dieteriga, kellega nad 1957. aastal sõitsid autoga Saksamaalt Lõuna-Aafrikasse, kokku 13 500 kilomeetrit. „Arvan, et olime esimesed eestlased, kes seda teinud,” usub Ines ja temaga tuleb ilmselt nõustuda.
Eestist lahkumiseni kevadtalvel 1941 viisid teise maailmasõja algus ja venelaste okupatsioon. Kätte jõudis see aeg, mil inimesi hakkas kaduma ja keegi ei julgenud küsida, kuhu nad jäid.
„Isa mõtles siis, et tal on viis last ja kuna tal oli abikaasa kaudu võimalik taotleda Saksamaale emigreerumist, otsustas ta perekonna Eestist ära viia.” 1939. aasta sügisel toimunud baltisakslaste lahkumisele Saksamaale ehk Umsiedlungile (ümberasumine) järgnes talvel 1941Nachumsiedlung (järelümberasumine). Seda võimaldas 10. jaanuaril 1941 Riias Saksamaa ja NSV Liidu poolt sõlmitud leping, tänu millele sai Baltimaadest lahkuda veel umbes 7500 inimest, ka Inese perekond.
Saksa keel vägisi selgeks
Eestist lahkuti rongiga 6. märtsil ja viis päeva hiljem jõuti Saksamaale. „Mulle tundus, et olime teel vähemalt kolm nädalat, sest igas Saksa jaamas muudkui seisime ja lasime läbi sõjaväeešelone. Sõjaväge paigutati siis juba ringi, sest kolme kuu pärast algas sõda Venemaa ja Saksamaa vahel.”
Eestist tulnud paarsada inimest paigutati Schwäbisch Halli laagrisse, mis asub Stuttgardi lähedal. Ka Inese vanemad, õed ja vend: Karin, Margit, Jutta ja Harro.
„Saksamaal elasime seal kahes suures majas, suurtes saalides oma peredega. Täiskasvanud pandi kohe tööle, lapsed kooli – kõik oli organiseeritud. Perekonnad riputasid linad vooditele vahele, et oleks natukenegi privaatsust. Õde Jutta haigestus tiisikusse ning pandi haiglasse. Margit läks kooli ja 10aastane vend Harro võeti kohe Hitlerjugendisse.”
Sõda muutis inimeste käitumist, kuigi Inese sõnul kulges elu Saksamaal väga täpselt organiseeritult.
„Pidime igal pool rääkima saksa keelt. Kui eesti keelt rääkisime, siis peeti meid kohe spioonideks. Ma sain koolis isegi peksa klassivennalt, sest olin teistmoodi ja ei osanud kohaliku murraku moodi saksa keelt rääkida.”
Ines alustas oma kooliteed Saksamaal ning lõpetas keskkooli 1955. aastal. Tema järgneva elutee määras ära kohtumine Rolf-Dieter Undritzaga, eesti soost põllumajandusteadlasega, kes oli pärit Tartumaalt Sootagalt. Kõige kummalisem on seejuures asjaolu, et ka Undritzate perekond oli 1941. aasta märtsis samas rongis, mis viis baltisaksa juurtega eestlasi Saksamaale.
„Mina seda siis muidugi ei teadnud, olin alles laps. Kõik see tuli päevavalgele pärast,” räägib Ines Undritz.
- juulil 1957 noored abiellusid Hohenheimis ja juba siis oli teada, et nende uueks kodumaaks saab Aafrika.
„Abikaasa elas ja töötas juba varem Aafrikas, kuhu ta oli koos vanematega sõitnud laevaga 1953. aastal. Siis oli ta saanud oma korporatsioonivenna kaudu töökoha Edela-Aafrikasse (Namiibiasse), kuhu Kaplinnast sõideti rongiga. Mäletan, et Dieter rääkis veel sellest, kuidas rändrohutirtsude parved olid rongiliikluse seisma pannud. Surma saanud rohutirtsude rasvased jäänused muutsid raudteerööpad libedaks, nii et rongi rattad ei jõudnud enam vedada.
Ta oli hästi ettevõtlik mees. Mida ta endale pähe võttis, selle ka teoks tegi. Ja ta sai kõigega hästi hakkama,” kiidab Ines oma 198 m pikkust abikaasat.
Edela-Aafrikas oli tema tööks karakulltallede kasvatamine ja nende naha turustamine Londonis maailmaturu tarbeks.
Ainult üks öö hotellis
Nii kiskus elu Inese abikaasat tagasi Lõuna-Aafrikasse ja see mõte tehti 1957. aastal teoks, kui autoga Saksamaalt teele asuti. Sissejuhatuseks osteti endale mahukas auto Borgward.
„Selliseid sõiduautosid tehti Bremenis ja nad olid omal ajal päris vastupidavad ja head, kuigi hiljem läks firma pankrotti. Meile oli see auto nii sõiduriist kui eluase, sest selle kolme kuu jooksul ööbisime hotellis ainult üks kord. Aga see polnud maastikuauto, vaid ikka tavaline sõiduauto,” meenutab Ines.
Auto sai sõidust puhata vaid kahel lühikesel laevareisil. Esimene kord siis, kui Beirutist praamiga Port Saidi reisiti ja teine kord Sudaani territooriumil mööda Niilust üles sõites. Väheusutav, et kogu see pikk teekond läbi erinevate kultuuride ja rahvuste ohutult kulges.
„Oh, kus sellega, igasugu olukordi tuli ette,” õhkab Ines ja räägib mõned markantsemad lood pikalt maailmareisilt. “Egiptuses jäime ühel õhtul laagrisse ning mina hakkasin väikesel piiritusega töötanud pliidil süüa tegema. Korraga ilmus meie kõrvale üks kohalik mees ja hakkas valjul häälel midagi seletama. Ma ei saanud loomulikult midagi aru, millest ta rääkis. Kuni lõpuks tegi pöidlaga oma kõrisõlmel üheselt mõistetava žesti – siis oli kõik selge.
Lõpuks ei jäänud muud üle, kui sõitsime autoga ühe politseijaoskonna juurde ja saime nende traataia sees öö oma autoga mööda saata.”
Teisalt meenutab Ines lugu Ugandast. „Seal saime rahulikult ööbida ainult lumise mäe jalamil, sest neegrid ei julgenud sinna tulla. Nende sõnul oli sellel mäel sündinud kuupaiste ja nad kartsid seda mäge. Külm oli küll, aga saime hakkama. Sealsetes mägedes olid nii kitsad teed, et korraga mahtus liikuma vaid üks auto. Tee algul asetses märk, mis kinnitas, et esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel saab sõita ühes suunas, teistel päevadel jälle vastupidi. Ja kui olime teele läinud, andsid kohalikud neegrid üksteisele üle mäeaheliku trumme tagudes märku, et auto on teel,” jutustab Ines elavalt.
„Või jälle hetk Kongo ürgmetsade vahelisel teel, kus meile astus ette automaadiga mees. Pidanud meid kinni, küsis ta passe ning hakkas pärima, et kust me tuleme. Minu vastuse peale, et Saksamaalt, küsis tema edasi:
„Ida või Lääne?”
Ma olen alati liiga aus olnud, ja et mitte valetada, ütlesin ka nüüd: „Lõuna-Saksamaalt.” Nii ju ka oli ja see vastus ajas küsija segadusse, kuid ta lubas meid läbi. Pärast saime teada, et seal olid võimul juba kõik kommunistid ja „Lääne-Saksamaaga“ oleksime hätta jäänud.”
Kolm kuud 66 naelaga
Ines pidas läbi pika reisi päevikut, kus kõik toimunu on fikseeritud. Lisaks fotod, mida nad seks puhuks ostetud kaameraga igas riigis tegid. Nimelt oli Inesel isaga kokkulepe, et ta saadab igast riigist, mida nad läbivad, isale postkaardi.
„Tänapäeval ei ole sellise teekonna ettevõtmine nii keeruline kui toona. Meie pidime väga nappide vahenditega hakkama saama. Lisaks kõikidesse riikidesse viisa saamine ja vaktsineerimine.”
Kuid nad jõulude eel 1957 kõigepealt Lõuna-Aafrikasse jõudsid, kirjutati vapratest seiklejatest isegi kohalikus ajalehes The Star. Muuseas märgiti, et abielupaar läbis autoga 13 500 kilomeetrit ning kogu reisi eelarve oli 66 naela.
„Jah,” kinnitab Ines uskumatut numbrit. “Reisil olles kulutasime raha 66 naela. Kõik ülejäänud reisi ettevalmistusel tehtud kulutused läksid abikaasal loomulikult palju suuremaks.”
Jõudnud Lõuna-Aafrikasse, leidis abikaasa endale töökoha ühes taimekaitsevahendite tehases. „Ta pidi neid testima, kuidas ja kus neid kasutada. See oli tervisele aga väga ohtlik. Dieter pidi korra peaaegu surema, kui oli pritsunud tomateid ja läks neid kõplama päev hiljem. Järgmisel päeval sai aurudest mürgituse, viidi autoga 20 kilomeetrit eemale, kus pandi piima jooma, organism tühjenes täielikult ja eluvaim taastus.”
Seejärel leiti endale elamiseks üks sobiv maakoht Johannesburgi lähedal, kuue kilomeetri kaugusel lennujaamast.
„Sinna ostsime endale väikese, kaheksa hektari suuruse talu. Päeval töötas Dieter vabrikus, hommikul ja õhtul aga talus, kus meil oli puuviljaaed. Aias kasvas paarsada virsiku- ja aprikoosipuud. Alustada tuli turu-uuringutest, et kvaliteetsete viljadega korralikult teenida. Selleks läbis Dieter erikoolituse. Tööd viljade korjamise, pakendamise, transpordi ja müügiga oli väga palju. Kõik see andis meile lisaraha. Elasime seal 12 aastat, kogusime raha, kuni Dieter sai hakata täitma oma unistust – osta endale suur farm,” räägib Ines.
See leiti East Cap provintsis Transkei lähedalt. Tegemist oli võrdlemisi kehvas seisus mahajäetud farmiga, millel oli kokku ca 1300 hektarit maad. Naabrid vaatasid esialgu neid umbusuga, eks selliseid õnneotsijaid oli tulnud ja läinud.
Lisaks arvati, et kõrgharidusega mees maaelus vastu ei pea. Aga Dieter oli teist masti mees. Oskuste ja targa tööga hakkas mahajäetud talu tema käe all edenema.
„Ta sai kõigega hakkama,” tunnustab Ines oma meest. „Kui meil esialgu ei olnud elektrit, siis ehitas Dieter ise talumaadel olnud väikesele jõele oma hüdroelektrijaama. Eriline probleem oli voolu saamine kilomeetri kaugusel asunud majani, aga ka selle probleemi lahendas Dieter, tuues Šveitsist vajalikud voolumuundajad.”
Töölisi oli farmis heal ajal stabiilselt 8-10, hooajatöödel rohkem. Eesti mees ehitas kohalikele ka elumaju, pidi nende elamistingimuste eest hoolitsema. Kui mõnel kohalikul külas hakkas katus vett läbi laskma, siis oli see ainult Dieteri mure, mitte majaelaniku enda.
Ehitasid kohalikele koolimaja
„Kui Dieter ehitas neile ilusa uue maja, siis ei tahtnud ükski kohalik sinna sisse kolida. Varsti sain nende käest teada, et põhjuseks olid maja nurgad, kus pidid pesitsema vaimud. Aafriklased tahtsid ümmargusi, nurkadeta maju.” Inese sõnul olid kohalikud seal sada aastat tagasi misjonäri ära söönud. Nimelt lootsid külaelanikud saada sel moel sama targaks kui misjonär.
Kõige tähelepanuväärsem oli ehk see, et eesti mees ehitas oma talumaadele isegi koolimaja. Riik omalt poolt aitas seda siis sisustada ja maksis õpetajale palga. Inese sõnul oli tegu neljaklassilise külakooliga, kus kohalikud lapsed haridust said.
„Õppetöö kestis seal üle kümne aasta. Hiljem väikekoolid kaotati. Koolihariduse vastu puudus enamikul huvi – nii lastel kui nende vanematel. Tüdrukud jäid varaküpsuses rasedaks ja tavaliselt siis ka haridustee katkes. Emotsionaalne oli ühe ema arvamusavaldus, et tema vanaema ei käinud koolis, ema ei käinud koolis, tema ei käinud koolis. No milleks siis peab tema laps kooliga vaeva nägema.“
Samas ütleb Ines, et toona ei olnud LAVis elu siiski nii ohtlik kui praegu. „Siis olid üksikud aknad trellitatud, nüüd on kõik aknad trellitatud. Aga juhtus ka siis igasugu asju. Vahel varastati loomi ja tehnikat.”
Eriti keeruliseks läks olukord tema sõnul 1980. aastate lõpul, mil tapeti mitmeid valgeid farmereid. Kusjuures mõrvarid polnud mitte kohalikud, vaid kaugemalt kohale saadetud terroristid. Isegi nende naaberfarmer tapeti.
„Pärast seda jagati valitsuse poolt meile relvi ja korraldati laskekursusi. Nii õppisin ka mina püssi laskma, kuid õnneks ei läinud seda vaja.”
Aga Eesti mõlkus neil pidevalt meeles. „Dieter ütles alati: kui Eesti vabaks saab, siis lähme koju,” ütleb Ines.
„Esimest korda tulime Eestisse 1992. aastal. Viiskümmend üks aastat pärast lahkumist. See käik oli väga raske, sest siis oli tarvis veel kutset ja seda eriti Saaremaale sõiduks, aga käidud saime. Seejärel külastasime Eestit pea igal aastal, ainult 1993. aasta jäi vahele.”
Kuna abikaasa sünnikohas Sootagal olid kõik hooned lagunenud, leiti endale uus elukoht Saadjärve kaldal, kuhu 1997. aastal ehitati väike nägus maja. Siia koliti jäädavalt kolm aastat hiljem.
„Dieter elas Eestis veel viis aastat, kuni ta 2005. Aastal suri. Kahjuks oli ta siin väga haige. Ta haigestus juba LAVis, kus tal diagnoositi mitu haigust.”
Nüüd juba aastaid üksi elades on Ines kõigega hästi hakkama saanud. Tal on tekkinud uusi sõpru ja tuttavaid, kellega läbi käia. Inesel ei ole tuttavate leidmine keeruline, sest proua pakatab elurõõmust ning optimismist ja annab seda ka teistele edasi.
„Olen Eestis väga õnnelik. Käin ikka üle aasta ka Lõuna-Aafrikas tütre Uta-Maria juures. Ühel aastal mina seal, teisel tuleb tema siia. Uta-Maria elab East Londonis, see jääb Port Elizabethi ja Durbani vahele, otse India ookeani ääres. Ta töötab seal lemmikloomaarstina oma erakliinikus,” lausub Ines, kelle Saadjärve kodu aknast avaneb samuti suisa miljonivaade kaunile Vooremaa järvele.
Ines Kesk-Undritz
Sündinud 16. juunil 1935 Kuressaares
Lahkus Eestist Saksamaale 1941
Elas Saksamaal 1941 – 1957
1957. aastal sõitis autoga Saksamaalt Lõuna-Aafrikasse
Elas Lõuna-Aafrikas 1957 – 2000
Alates 2000. aastast elab Tartumaal
TIIT LÄÄNE
