Märtsis 20 aastaseks saanud noor Jõgeva jäähokimängija Harri Koll on viimased kaks hooaega mänginud USA noorteliigas WSHL. Praegu kodus suvepuhkust veetev Koll ütleb, et elab Ameerikas ainult jäähokile ja see käib tal piltlikult öeldes söögi alla ja söögi peale.
„Kolm treeningukorda päevas, lisaks vähemalt kaks-kolm võistlusmängu nädalas ei jätagi muuks aega,“ ütleb Koll, kes näeb USA-s mängimist hea hüppelauana järgmisele tasemele jõudmiseks. Noormeest ootas sel kevadel juba ka kutse Eesti meeste koondise peatreenerilt, kuid Ameerikas pikale veninud hooaeg ei jätnud talle seekord võimalust kutsele positiivselt vastata.
Kergejõustiklaste perest pärit Harri Koll valis vastupidiselt koduste ootusele jäähoki. „Olin seitsmeaastane, kui 2005. aasta sügisel Kaido Poomi juurde trenni läksin. Uisutamas käisin väljakul aga juba paar aastat varem ja ikka oli mul ka hokikepp alati kaasas,“ meenutab ta. Ilmselt mõjus seegi, et jäähokit käis siis harrastaja tasemel mängimas ka Harri isa, kümnevõistlejana tuntuks saanud Hanno.
See oli aeg, kui Jõgeval oli noortega tegelemine peaaegu kokku kuivanud, kuid just 2005. aasta sügisel alustas Poom oma viimase noorterühmaga, kust sirgusid lisaks Kollile mängumeesteks veel ka Marnet Meister ja Mario Mihkelson.
Läbi Tartu Kohtla-Järvele
Varsti oli selge, et suuremaid sihte seadev Harri vajab paremaid treeningutingimusi. Nii tuli Tartusse minna. „Üheksa-aastaselt hakkasin käima Tartus Kajaka noortemeeskonna trennis. Seal avanesid uued võimalused, sain mängida mitmel rahvusvahelisel noorteturniiril. Kõige meeldejäävam oli kindlasti aastavahetusel 2007/08 Moskvas Punasel väljakul toimunud Larionovi-nimeline noorteturniir.“
Paar aastat hiljem ootas Harrit ees juba uus hüppelaud – hokikants Kohtla-Järve. „Sealne hokitase oli märgatavalt kõrgem, sest treener Konõšev tegi noortega head tööd. Esialgu olin küll hädas vene keelega, sest ega eestlasi meeskonnas peale minu polnudki. Põhiline oli seal tugev konkurents, mis sundis endast igas trennis kõik andma. Algul sõitsime kogu aeg Jõgevalt autoga Kohtla-Järvele trenni, kallis käimine oli ja aega läks. Aga kui isa hakkas Jõhvis tööl käima ja seal Reenat treenima, siis läks lihtsamaks.“
Nooruke Harri mängis juba hooajal 2013/14 Kohtla-Järve Everesti eest Eesti meeste meistrivõistlustel, olles ise alles 15. Aga hooaja jooksul kogunes juba 17 liigamängu. Samuti kaitses ta noortevõistlustel põlevkivilinna spordiau. Kahel järgmisel talvel kuulus Koll aga Kohtla-Järve Sputniku esindusmeeskonda. Ning teisel hooajal võitis Sputnikuga vabariigi meistrivõistlustelt pronksmedali. Nii meeste kui ta A-klassi noorte turniiril.
„Siis tundsin, et hakkan ennast ka seal ammendama. Selleks, et areneda, oli vaja edasi liikuda,“ meenutab Koll. „Esimene mõte oli Soome, aga arvutused näitasid, et seal läheb elamine väga kalliks. Kõik oleks tulnud oma taskust leida ja seepärast jäi Soome variant katki. Õnneks sain 2016. aasta suvel kutse tulla Leetu USA noorteliiga katsetele. Läksin ja tegin need edukalt läbi, nii et mind valiti ühena vähestest välja ja pakuti võimalust liituda USA-s tegutseva WSHL noorteliigaga.“
Nii võttis Jõgeval Mustvee maantee hokiväljakul alustanud noormees ette teekonna hokilembesse USA-sse. „Kuigi algul oli seal väga raske, ma ei kahetse. Kõik see Ameerikas oldud aeg on hoki seisukohalt sajaprotsendiliselt väärt olnud. Väiksem väljak, jõuline ja kiire mängustiil, kõik see vajas harjumist. Esimene hooaeg kulus ehk veidi kohanemiseks. Ameerikas mängitakse tooremat ja jõulisemat hokit kui Kanadas, kuid mulle see probleeme ei valmista, sest oma pikkusega (190 cm) tunnen ennast tsentris küllaltki kindlalt.“
Tõestas ennast kohe
Kohe esimesel hooajal 2016/2017 näitas Harri Koll ennast Butte Cobras meeskonnas korraliku tegijana, teenides põhiturniiri 52 mänguga 32 (15 + 17) resultatiivsuspunkti. Oma näitajatega oli ta siis klubi keskmike seas, kuid juba teisel, aprillis lõppenud hooajal tõusis Harri Koll oma uues klubis West Sound Warriors meeskonna kindlaks liidriks.
Liiga loodedivisjonis neljanda koha saanud meeskonna eest mängis ta viimasel põhihooajal 44 mängu, viskas 34 väravat ja andis 38 väravasöötu (72 punkti) ning teenis 52 karistusminutit.
„Juba jõuludeks tõusin meeskonna suurimaks skooritegijaks, kuid siis tuli aastavahetusel kodus käimisega väike mängupaus sisse. Nii et hooaja lõpuks mängisin sellevõrra teistest 5-6 mängu vähem.“
Siiski oli Koll 72 resultatiivsuspunktiga ülekaalukalt West Sound Warriorsi meeskonna juhtmängija. Järgmine ründaja sai kokku 47 punkti. Koll oli oma näitajaga kogu loodedivisjonis kuues ning liigas kuulus talle 33. koht.
„Hooaeg oli muidu edukas, eriti esimene pool, aga lõpus vajus meie meeskond natuke ära. Ka play-offis kukkusime juba teises ringis välja,“ analüüsib Koll, kes võttis tegelikult selle hooaja lõppedes enda nimele kõik klubi resultatiivsusrekordid ühe hooaja kohta: väravaid liigaturniiril, väravaid mängu kohta ja resultatiivsuspunktid. Seega puhas töö eesti hokimängijalt. Olgu öeldud, et lisaks Harrile mängisid West Sound Warriorsis veel ka üks venelane, slovakk, ungarlane ja lätlane.
Rääkides oma elust Ameerikas, tunnistab spordimees, et tema päevi täidab ainult jäähoki. Treeningud toimuvad kolm korda päevas. „Hommikul kell 10 algab esimene jäätreening, lõuna ajal on jõusaal ja õhtul kell seitse teine jäätreening. Nii et kokku neli tundi, lisaks 2-3 mängu nädalas. Aga treeningutele minek ja ettevalmistus võtavad veel omakorda kõvasti aega, nii et hommikust õhtuni jäähoki. Vaba aeg puudub, aga olen sellega rahul.“
Klubisse võetud mängijad elavad USA läänerannikul asuvas Seattle’i linnas peredes. Peres kus Harri elab, on lisaks temale veel kaks mängijat korteris. Elamine, söök ja sõidud on kõik tasuta. Lisaks on kord aastas võimalik koju lennata. Harri kasutas seda 2017. aasta detsembris ka osalemiseks Eesti koondises U20 MM-il.
Loodab jätkata Ameerikas
„Aasta varem olin arvatud ka Eesti U18 koondisse, aga siis ei saanud vigastuse tõttu mängida. Seekord olin Šotimaal kohal, kuid oma mänguga väga rahule ei jäänud. Mängisin teises viisikus ja mänguaega sain korralikult, kuid ei harjunud nii kiiresti ära ajavahega. Peatreener, kes juhendab ka Eesti meeste koondist, jäi siiski rahule ja arvestab minuga lähiajal ka suure koondise juures,“ räägib noor hokimees.
Ta ütleb, et üritab Ameerikas võimalikult palju areneda, et jõuda uuele tasemele. Kuhu, selles osas ta saladusloori ei kergita. Oma tugevusteks peab ta kiirust ning head viset, kuid vajakajäämisi on veel kaitsetöös ja uisutamisoskuses.
Jõudnud aprillis koju, hoiab ta ennast praegu vormis kord nädalas jääl käimise ja üldfüüsilise treeninguga. „Augustis saan alustada jäätreeningutega Tallinnas ja eks siis paistab, kas lähen ka kolmandaks hooajaks Ameerikasse. Loodan küll, et see õnnestub. On ka mõni teine variant, kuid ütlen veelkord, et Ameerika hokistiil meeldib ja sobib mulle kõige enam.
Võtan rahulikult, aasta korraga. Ühe aasta saan veel noorteliigas mängida, siis tuleb valida, kas jätkata ülikooli meeskonnas või minna profiks,“ räägib Koll, kes sai juba sel kevadel kutse ka Eesti meeste MM-koondise ettevalmistuslaagrisse. Paraku ei saanud ta klubi juurest varem ära tulla ning seekord jäi võimalus kasutamata.
„Järgmisel aastal loodan kindlasti Eesti koondises mängida, kui mu võimed sellele vastavad. Jälgisin Eesti meeskonna mängu hiljutisel MM-turniiril ja see jättis väga hea mulje. Nii hästi ei ole Eesti koondis minu mäletamist mööda kunagi varem mänginud. Ühtlane meeskond, kes mängis ennastsalgavalt ja ühtehoidvalt,“ kiidab Harri Koll.
Harri Koll
Sündinud 12. märtsil 1998 Jõgeval
Keskründaja
Treeningutega alustas 2005. aastal Kaido Poomi juhendamisel
Meeskonnad:
Kohtla-Järve Everest (2014)
Eesti meistriliiga 17 mängu 2 väravat 6 karistusminutit
Kohtla-Järve HK Viru-Sputnik (2015 – 2016)
Eesti meistriliiga 17 mängu 1 värav 8 karistusminutit
Butte Cobras (2016/17) WSHL liiga
Põhiturniir: 52 15 17 32 64*
Play-off 5 0 2 2 2
West Sound Warriors (2017/18) WSHL liiga
Põhiturniir: 44 34 38 72 52
Play-off 4 1 2 3 2
*Arvud järjekorras: mängud, väravad, väravasöödud, resultatiivsuspunktid, karistusminutid
TIIT LÄÄNE
